Möödunud on pikad ja tüütud päevad viinamarjafarmis, kus elu on üsna üksluine, kuid tiksub vapralt 88. päeva suunas ehk siis farmifiniš on lähedal! 17 päeva veel ja meist saavad jälle linnavurled!

Vahepeal oli meil esimene palgapäev, mis tõi endaga kaasa meeldiva üllatuse! Meie teadsime, et töötasuks on 18 dollarit tunnis, aga selgus, et farmer maksab hoopis 18.50 : ) nii et meil on siin sama tunnitasu, mis meloneid korjates. 11 päeva rutiinset rügamist ja meie ühiskontole maandus kokku 3130 dollarit. Väike erinevus on siin farmis see, et palka makstakse iga kahe nädala tagant, tavaliselt on Austraalias ju palgapäev igal nädalal.

Suhted iirlastega on kord paremad, kord halvemad, aga vähemalt on pealtnäha kõik viisakad ja sõbralikud. Mõnel õhtul oleme käinud iirlaste ja Mario perega kuskil väljas, näiteks sõitsime kambaga randa päikseloojangut vaatama. Kõlab väga romantiliselt, aga tegelikult oli see lühipidu õllekasti seltsis. Rannas oli lahe see, et võis autoga piki rannajoont sõita.

Kuna Mial ja Jack’il oli kaasas kaks sandboard’i (nagu lumelaud), siis hakkas kohe hull möll pihta! Öelge siis veel, et lumi on nii lahe ja asendamatu! :D Meie mõistes oli tegemist kelgutamise ja lumelauasõiduga, aga seda kõike lihtsalt liival.

Siis algas väike pallimänguturniir ja Heikki mängis esimest korda elus kriketit. Muidu on meile kriket telekast vaadatuna tundunud jube igav mäng, aga nüüd, mil Heikki ise mängis, siis oli täitsa lahe, meenutas pesapalli. Kriket on Austraalias väga populaarne, aga eestlaste jaoks tihti üsna võõras. Kriket on palli ja kurika mäng, eesmärgiks on lüüa rohkem jookse (run) kui vastasmeeskond. Matš on jagatud inninguteks mille jooksul üks meeskond pallib ja teine lööb. Meeskond koosneb üheteistkümnest mängijast, kellel on hästi lahedad valged riided, kaugelt vaadates näevad väga pidulikud välja : )

Ühel õhtul linnast koju sõites tõmbas meie tähelepanu uhke võidusõidu üritus. Bunbury külje all asub speedway ehk ovaalne ringrada, kus toimub igasugu erinevate autode võidu kihutamine. Rada on seal savist ja seetõttu lendas pori igasse ilmakaarde, autod olid mudased ja mõlkis. Sissepääs rallile maksis 20 dollarit/in ja üritus kestis pea 4 tundi. Rajal oli väga erinevaid masinaid, oli nii tavalisi romuralli stiilis autosid kui ka tiibadega autosid, millele raske mingit ühisnimetust anda.

Mulle näis naljakas, et rallil osalevad autod pidi rajale vedama või enne starti käima lükkama ja selleks olid seal lausa spetsiaalsed abiautod. Väga tihti juhtus, et näiteks kuuest starti tulnud autost said ainult neli liikuma ja ülejäänud ei käivitunud. Kui esimesed paar tundi oli päris põnev, siis lõpuks muutus ralli igavaks. Eelkõige just seetõttu, et korraga oli rajal ainult 4 – 8 autot, mis sõitsid ühtlaste vahedega, ehk siis ei mingeid möödasõite ega põnevust. Mõni rallimees oli muidugi päris äss ja rammis nii teisi autosid kui ka rajapiirdeid.

Nädala lõpus oli jälle Jack’i kossuvõistlus, kus Heikki pidi aukülalisena kindlasti kohal olema! Vahepeal on Jack ja Heikki jõudnud juba ka kergejõustiku ala juurde ehk siis ükspäev käis meil tihe kaugus- ja kolmikhüppe harjutamine:D Südames on Jack aga kindlasti oma lühikesest kasvust hoolimata korvpallur nii et kossuvõistlus on tema jaoks nädala tippsündmus. Kui eelmine kord saavutati ülekaalukas võit, siis nüüd kaotas Jack’i võistkond 3 punktiga, Heikkil algab töine treeneripõli:D Seekord olime targemad ja läksime võistlusele oma autoga, sest teise auto juht Mario oli (nagu arvata võiski) korralikult purjus.

Eile öösel käisime esimest korda elus kängurujahil! Õigemini oli see meie jaoks üldse esimene jahilkäik:D No minu ettekujutus känguru jahtimisest oli natuke teine, tegelikult osutus see käik väga „mugavaks“. Mario pakkis kogu seltskonna oma kastiautosse (tüdrukud salongi ja poisid kasti), kokku oli 13 „jahimeest“, kellest ainult ühel (ehk perepoeg Kyle’l) oli püss:D Sõitsime lagendikule, kus kängurusid on tihti nähtud ja hakkasime seal tiirutama. Kui mõni känguru silma jäi, siis hakkas Kyle sihtima, samal ajal sõitis Mario vaikselt loomale lähemale. Nägime sel ööl väga palju kängurusid, paari rebast, uniseid hobuseid ja näost kaameid lehmasid, keda me kogemata hirmutasime. Õnneks ei tabanud Kyle mitte ühtegi eelpool nimetatud looma ja kuigi sellega võiks meie jahi ebaõnnestunuks lugeda, siis oli mul südames tegelikult hea meel. Päris õudne oli näha, kuidas känguru elu eest lidus ja kuidas Kyle mitu korda paugutas, et looma tabada. Seekord võib siis öelda, et õnneks oli ta enne õlut joonud ja ehk see päästis känguru elu.

Kuigi meile see farmielu just eriti mokkamööda ei ole, siis peab tunnistama, et paljuski tänu siin veedetud ajale oleme saanud osa võtta sellistest põnevatest tegevustest. Eks näis, mida sellel kireval maaelul meile, linnainimestele, veel pakkuda on!