Endal ka imelik mõelda, et need on meil juba kuuendad jõulud Austraalias. Mida aastad edasi, seda rohkem mulle jõulud meeldima hakkavad ja alati ootan pühi suure põnevusega. Sel aastal tegelikult midagi uut ja huvitavat polnudki plaanis – pigem oli see eelmise aasta kordus.

 Nimelt rentisime pühadeks sama seltskonnaga sama maja, kus eelmisel aastalgi käisime. Hakkasime jõulude peale juba aprillis(!!!) mõtlema ja sobivat maja otsima. Kiirelt sai selgeks, et vist oleme siiski hiljaks jäänud ja kuna miskit paremat ei leidnud, siis otsustasime sama Myalupi maja kasuks. Mitte, et meile seal poleks meeldinud, aga pigem just oleks tahtnud kuskil uues kohas ära käia. Kahjuks olid aga teised sobivad majad juba broneeritud ja nii me siis võtsimegi Tree House. Kui uueks aastaks maja tahaks, siis peaks vist juba praegu otsima hakkama!

Ja kõige erilisema jõulukaardi sai meie perest sel aastal hoopis Murphy:

Olime juba mõnda aega mõelnud, et peaks Murphyga fotograafi juurde minema. Hakkasingi siis paar kuud tagasi sobilikku fotograafi otsima. Küsisin paar hinnapakkumist loomade pildistamisele spetsialiseerunud fotograafidelt, aga nende puhul jäi häirima, et digitaalseid pilte neilt ei saa, võimalik osta vaid valmis tooteid. Lisaks oli mõne puhul tegemist stuudiofotograafidega, kes loodusesse pildistama ei tule. Samal ajal juhtusin peale Groupon’i pakkumisele: 90min pildistamine ja $750 krediiti vaid $59 eest.

Olen Groupon’st nii palju igasugu sooduspakkumisi leidnud, nii et väga pikalt mõtlema ei jäänud ja ostsin selle voucheri ära. Enne veel viskasin pilgu peale nende tehtud töödele ja fotod nägid väga head välja. Saime siis telefoni teel aja kirja panna ja jäime pildistamist ootama. Selle lühikese paari päeva jooksul jõudis Premier Studio meile postkasti kinnituse saata ja veel paar korda üle helistada ning uurida, kas meil riietus pildistamiseks valitud ja kas tahame veel midagi läbi rääkida. Tundus küll natuke üleliigne kogu see asjaajamine, aga eks oma ala fanatid võtavadki asju tõsiselt.

Stuudiosse kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on tõesti vinge ja kõrgklassilise teenusepakkujaga. Neil on seal mitme hektari suurune krunt elumajaga, millest osa on stuudioks ümber ehitatud. Tunduski, et tegemist on perefirmaga. Näidati siis igasugu valmis tooteid – raamitud variandid, klaasraamid, kristallid, canvased jne. Uurisime ka digitaalsete fotode kohta ja öeldi, et peame siiski valmis toote tellima, et digitaalpildid saada. Kuigi valmistooted olid väga ilusad ja efektsed, siis samas ka hiiglaslikud. Kõige rohkem meeldisid meile algusest peale kristallid.

Saime oma fotograafiga tuttavaks, kellel oli väga individuaalne lähenemine ja pilditamine võiski alata. Tegime paar ülesvõtet sisestuudios ja edasi nende hiiglaslikku välistuudiosse. Kogu ala on väga hästi hoolitsetud ja ägedalt kujundatud. Fotograaf tegi asja meile nii lihtsaks – ütles täpselt mida teha ja kuidas olla ja tundsime mõlemad end väga vabalt. Murphy jaoks olid tal muidugi maiustused valmis ja nende abiga said pildid väga kiirelt tehtud. Kuigi pakkumises oli kirjas 90 min, siis kokku veetis ta meiega umbes tunni. Siis anti meile tootekataloog, kus muidugi hindu polnud juures ja fotograaf kritseldas valikuliselt mõne toote juurde hinnad. Oijaaah, see oli siis esimene kord kus me reaalset hinnataset nägime. Enne kojuminekut saime aja kirja, et  nädala pärast fotod üle vaadata ja tooted valida.

Eks arvata võis, et selline teenus on kallis, aga siiski tundusid mõned tooted hirmkallid. Kuna meile algusest peale meeldisid kristallid, siis ega me muid tooteid väga ei kaalunudki. Vahepealse nädala jooksul suutsid nad meile jälle mitu korda helistada ja ma hakkasin neid juba vältima. Esimene kõne oli nii võlts, et lausa piin oli seda kuulata. Kuigi nad teoorias teevad väga head müügitööd, siis minu jaoks mõjus see kuidagi väsitavalt. Võtad telefoni vastu ja tädi teisel pool kriiskab ülevoolavalt kui ilusad meie pildid ikka välja tulid ja me kindlasti hakkame neid esimesest silmapilgust armastama. Kohe näha, et neid on sama inimene välja koolitanud, sest isegi repliigid on kõigil töötajatel samad. Ma ei osanud suurt midagi kosta, sest ise polnud ju pilte näinud ja kuna kõik tundus nii võlts, siis ei teadnudki, kas peaks lihtsalt mänguga kaasa minema ja samamoodi kriiskama. Samas, see on selline hästi austraalialik lähenemine ja küllap kohalikele läheb palju paremini peale. Kõnedega pommitati meid veel mitu korda stiilis, kas meil tooted ikka välja valitud ja kas tahame midagi veel üle küsida. Sellise intensiivse teenusepakkuja kõrvalt peaks töölt vabaks võtma, et nende kõnedele koguaeg vastata.

Fotode vaatamise sessioon oli muidugi jälle väga suurejooneline. Neil on selleks seal eraldi tuba, kus jällegi näidistooted igal pool nähtavad ja saad siis projektoriga seinale kujutatud pilte vaadata. Kokku esitleti meile 50 pilti, millest vähemalt 40 oleks võinud kohe ostukorvi laduda! Selliseid fotosid, mis üldse ei meeldinud, polnudki. Lihtsalt mõnele annaks 10 palli süsteemis otsejoones 11 ja teistele siis lihtsalt 10. Murphy portreed olid nagu ajakirjast! Asi tundus tõesti natuke kahtlane ja lõpuks siis selgus karm tõde – kõik nende fotod tuleb valmistootena osta. Meie kristallid maksid siis $1500, mis tundus üsna kallis, aga samas olime piltidega tõesti rahul. Kristallidega saimegi siis 50 pildist KOLM! Kui selgitasime, et meile kinnitati, et saame tootega digipildid kaasa, siis tädi hakkas peaaegu naerma ja seletas, et kaasa saab vaid need fotod, mis juba tootel. Eriti nõme tundus tädi selgitus, et vastasel juhul poleks neil võimalik seda suurt majapidamist üleval pidada! Ma saan aru, kui ta oleks öelnud, et tehnika on kulukas, aga no nende elumaja küll minusse kui klienti ei puutu.

Heikki tahtis sealt konkreetselt minema kõndida. Olin nii nördinud, sest esiteks olime juba nii palju aega kulutanud ja nüüd olid mul need ilusad fotod kõik ekraanil, aga endale neid ei saa. Tädi muidugi kohe lahkesti oma tooteid pakkuma, aga me peaks lossis elama, et meil kõik need maalid kuskile riputada oleks ning hindadest rääkides oleks me pidanud seal umbes $10 000 kulutama. Mokaotsast tuli vabandus, et meile valeinfot anti, aga sisimas ta vist pidas hoopis meid veidrikeks, et lootsime nii odavalt oma pildid saada. Aus olla, siis ega me ka ei osanud fotograafilt küsida mitu pilti tootega kaasa tuleb. Kõige odavam toode – album 10 pildiga oleks maksnud $2750. No olid ilusad pildid küll, aga ma ei taha ju albumit üldse ja võtaks selle lihtsalt selleks, et pildid saada!!! Kas tänapäeval inimesed ei hoia mitte enamus fotosid arvutis? Meil pole isegi pulmapildid seintel, ongi üks album, mida ma külalistele kolm korda aastas näitan ja ise vaatan neid ikka ja jälle läpakast.

Kui selgitasime, et me ei kavatsegi $10 000 piltide eest maksta, siis pakkus tädi kohe lahkesti järelmaksu võimalust. Kas te kujutate ette, et inimesed käivad fotograafi juures laenuga? Ostad kogu maja ühel fotosessioonil tehtud pilte täis ja hiljem maksad mitu aastat, ulme. Me ei hakanud seda isegi arutama. Lõpuks tädi pakkus välja, et võime paar digitaalpilti $200 osta ja mainis veel, et seda nad tegelikult kunagi ei tee ja ta võib selle eest üldsegi pahandusse sattuda. Ma ei suutnud ei öelda ja riskisin kodusõjaga ning tellisin oma paar pilti. Nüüd ei teagi, mis nendega peale hakata, sest iga kord kui vaatan neid tuleb see negatiivne kogemus meelde.