Sattusin eelmisel reedel elus esmakordselt liiklusõnnetusse. Olgu
kohe öeldud, et tegemist oli väga õnneliku õnnetusega ja kõik õnnetuses
osalejad jäid terveks. Olin parajasti teel tööle. Sõitsin 70km/h parempoolses
reas. Vasak rida liikus väga aeglaselt (kui üldse), sest paljud tahtsid ära
keerata. Järgmine hetk käis lihtsalt kõva pauk ja kaotasin oma auto üle
kontrolli. Tundsin, kuidas auto taarus mööda teed ja põrkas mitu korda kuskile
vastu. Kõik käis nii kiiresti silme ees, et ei jõudnud midagi ära
registreerida. Põhimõtteliselt hakkas siis üks neist vasaku rea autodest rida
vahetama ja sõitis mulle tagarattasse, mille tagajärjel ma kaotasin kontrolli
ja sõitsin vist tee keskel olevasse äärekivisse ja sealt põrkasin tagasi selle
seisva autorea poole ja rammisin kolmandat autot, mis liikus õnnetuse
põhjustaja ees. Minu arust kõige hullem oligi, et ma absoluutselt ei näinud
seda ette, st ei oleks saanud kuidagi ka õnnetust ära hoida. Ehmatus oli nii
hull, et mul veel mitu tundi peale kokkupõrget käed värisesid.
 |
| Pildilt tegelikult polegi aru saada, et uksed ja tagumine ots ka lömmis |
Õnnetuse põhjustas 33-aastane kohalik pereisa, kes oli ise ka
parajas šokis ja ega peale vabandamise ta midagi öelda ei osanudki. Kolmas
osaline oli väga vana naine, mul tuli hirm nahka kui mõtlesin, kui vana ta võis
olla. Siin muideks ongi kombeks väga kõrge vanuseni autot juhtida ja pidevalt
käivad arutelud, kas ja kui tihti nende tervislikku seisundit kontrollima
peaks. Aga tädi oli tiptop ja muretses rohkem oma mõlkis auto pärast.
Helistasime ka politseisse, aga kuna vigastatuid ei olnud ja mees võttis süü
omaks, siis pidime lihtsalt omavahel andmeid vahetama. Kõik kolm autot olid
sõiduvõimetud ja nii kui meil omavahel asjad selged, tekkis mul uus paanika.
Nagu kiuste olin ma just nüüd ajutiselt ühe child care keskuse koordinaator,
mis tähendas, et ainult minul olid võtmed, millega keskus avada. Lõpuks ootasin
pool tundi taksot, jäin umbes tunnike
hiljaks ja kõik lapsed ootasid mu töökaaslasega ukse taga, kohutav päev.
Mul jõudis vist alles õhtul tagasi õnnetuspaika jõudes kohale, kui
palju hullemalt kõik oleks võinud lõppeda. Muide, ma olen koguaeg kõige rohkem
teisi liiklejaid kartnud ja väga tihti olen taolisi pimeda nurga reastumisest tulenevaid
õnnetusi ka ära hoidnud. Võrreldes Eesti liiklusega on siin kiirused linnas
palju suuremad ja teed on enamasti mitmerealised, ehk siis reastumisi on
koguaeg. Õhtul siis vaatasime auto üle ja selgus, et põhimõtteliselt terve üks
külg on viga saanud ja tagasild on kõver, nii et seda autot pole mõtet
parandada. Ühtlasi sai selgeks, et meil on kaks päeva aega, et kiirelt uus auto
leida, sest esmaspäevast oli vaja ju jälle tööle saada. See olukord
illustreerib jälle väga hästi meie autoühiskonda, kus tõesti ilma hakkama ei
saa. Vaatasin küll huvi pärast järgi, et põhimõtteliselt saaks bussiga ka
tööle, aga see võtaks aega üle mitme tunni ja eeldaks kolme erineva bussi
kasutamist. Olgu veel öeldud, et mul on tööle 10km, mis on kohalikke vahemaid
arvesse võttes kiviviske kaugusel. Õnneks leidsimegi juba laupäeva õhtul
meelepärase auto ja kohe oli üks mure vähem.
Aga nüüd peale seda pikka sissejuhatust jõuan ma lõpuks asja
tuumani, miks ma seda lugu üldse jagada tahtsin. Nimelt on siin kohustuslik ainult
auto registreering ehk rego, mis kindlustab inimkahjud. See on meil muidugi
alati olnud, aga tavaline praktika, et sellele võetakse lisaks siis mingi
kindlustus. Valikus on third party insurance ehk kindlustus, mis katab sinu
poolt tekitatud kahjud kellegi teise autole või muule varale ning (näiteks meie
kindlustusfirma puhul) kuni $5000 kui õnnetuse põhjustab kindlustamata
autojuht. Teine variant on full comprehensive insurance mis on siis nagu kasko.
Kuna me mõlemad oleme rahulikud liiklejad, õnnetusi pole esinenud ja autod pole
nii kallid olnud, siis ei ole me kaskoga oma pead vaevanud. See tähendas, et
hakkasime selle kohaliku pereisaga ise asju ajama. Selgus, et tema auto polnud
isegi mitte registreeritud, ammugi polnud tal siis kindlustust ja muidugi mitte
ka vaba raha. Tundus kohe algusest peale selline aus, aga mitte just kõige
helgema peaga. Otsustasime temaga eile kokku saada, et paberile kirja kõik
panna, sest arvatavasti peab ta siis mingi väikelaenu võtma, et õnnetuse kahjud
korvata.
Jube vastik tunne oli kuidagi tema juurde minna. Selgus, et tal on
väiksed lapsed, üks lausa imik. Ma olen oma lastekaitseameti praktika käigus
sellistes kodudes käinud küll ja veel, aga Heikki jaoks oli see ikka paras läbielamine. Ei hakka seda siin
kommenteerima, aga nad elasid ikka väga kasinates ja kehvades oludes. Mul
tekkis kohe peas dilemma, et kas neilt üldse on eetiline raha küsida. Praeguse
seisuga loodame minu auto oksjonil maha müüa, mille eest proovime u $2000-3000
saada ja ülejäänud $7000-8000 peaks siis see mees kinni maksma. Lisaks peab ta
tasuma ka teisele autole tekitatud kahjud, mis võivad veel suuremaks osutuda.
Inimlikult hakkas neist nii kahju, et me vist küsime neilt lihtsalt natuke
vähem.
Ja siis ma mõtlen, et miks seadus ei
kaitse selliseid inimesi kohustusliku kindlustusega? Jah, arvatavasti poleks
tal see ka muidugi makstud olnud ja kehtiv, aga ehk päästaks see mõne teise
teatud ühiskonnakihtidest pärit liikleja? Ärgem unustagem, et Perthi
linnatänavatel liigub ka väga palju eksklusiivseid luksusautosid ringi, mida ei
jõuakski keegi teine peale ühe taolisega ringi sõitev kohalik miljonär kinni
maksta. Kohustusliku liikluskindlustusega oleks kõigi riskid rohkem hajutatud.
Eks me vist saime ka oma õppetunni kätte ja uuele autole võtsime juba
ostupäeval kaskokindlustuse, mis kusjuures maksis ainult $400/aasta. Kuna kohustuslikku
liikluskindlustust ei ole, siis tulebki vist kõigil vähegi väärtuslikuma auto
omanikel kohe kasko võtta, mis kaitseks ka olukordades, kus õnnetuse põhjustab
näiteks mõni seljakotirändur, kes suure tõenäosusega võlgade maksmise asemel lihtsalt
riigist lahkuks.
Sõita on ikka ebakindel ja nüüd kardan teisi liiklejaid veel
rohkem. Pean õnnetuspaigast iga päev mööda sõitma ja esimesed päevad tuli lausa
kananahk selga. Ma ei kujuta ette, kuidas istuvad uuesti rooli need, kellel
tõsised õnnetused seljataga. Aga nagu öeldud – see oli üks väga õnnelik
õnnetus!
