Tänaseks on meie pikad pühad ootamatult kiiresti läbi saanud ning mõni meist on tagasi tööle naasnud. Päevad läksid tõesti kiirelt, sõitsime Perth‘i lähiümbruses ringi ja nautisime mõnusalt oma vaba aega.

Umbes 250km kaugusel Perth’ist asub Nambung National Park, kus laiuvad lõputuna näivad valged liivaluited ja ilusad ning enamasti inimtühjad rannaribad. Rahvuspargi peamine tõmbenumber on aga Pinnacles’e kõrb, kus peaks küll iga WA reisisell olema ära käinud.

The Pinnacles asub keset tüüpiliselt igavat ja tühja Austraalia kõrbe, kus liiv on punakaspruun, kasvavad üksikud madalad põõsad ja elavad kõiksugu kõrbeelukad, keda sa hea õnne korral kunagi ei kohta. Selle igava ja üksluise maastiku vahele on ära eksinud ilusa kuldkollase liivaga kivisammaste kõrb Pinnacles, mida külastab igal aastal u 200 000 turisti.

Pinnacles’es avanes vaade lugematutele väikestele ja suurtele kivimügarikele, mis erinevate andmete kohaselt on isegi kuni 3,5/4m kõrgused. Külastajatel on valida, kas läbida jalgsi 1.2km pikkune matkarada või asuda autoga 4km kõrbeteele. Sissepääs kõrbekivide juurde maksis 11dollarit/auto.

Kõigepealt seadsime sammud infokeskusesse, kus oli võimalik uurida Pinnaclese ajaloo ja tekkimise kohta. Arvatakse, et Pinnacles‘e kõrb tekkis miljoneid aastaid tagasi merekarpide erodeerimise tagajärjel. Ühte ja kindlat vastust tekkimisloole ei ole tänaseni. Infot oli lausa nii palju, et kõike me ei viitsinudki lugeda. Samas hästi lahe, et siinsed vaatamisväärsused on alati nii külastajasõbralikud, st alati on ehitatud igasugu infokeskused, spets rajad, muidugi ei puudu suveniiripood ja kiosk või lausa kohvik.

Edasi võtsime suuna 4km pikkusele autorajale. Väga lahe oli ise keset kõrbe sõita! Iga natukese aja tagant olid nö parkimistaskud, et saaks natuke ka sammaste vahel jalutada. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli näha vaid sambaid-sambaid-sambaid (ja pilukaid:D). Rahvast oli ümberringi tõesti natuke liiga palju, eelkõige just asiaate ja seega tekkiski tunne, et oleme hoopis Aasias jälle!

Tagasi Perth’i poole sõites hakkasid kohe silma valged liivaluited otse maantee ääres! Hüppasime liiva sisse nagu lapsed:D Järgmine kord tuleb kindlasti nö liivalaud kaasa võtta, siis saab surfata:D Ümbruskonnas oli väga palju selliseid luiteid, mõned isegi rannas mere ääres.

Heikkile kusjuures meeldisidki need liivaluited rohkem kui Pinnaclese kõrb, piltidelt on päris hästi näha, miks:

Koduteel nägime maantee ääres päris paljusid surnud emusid ja kängurusid, päris vastik. Need emud on ju niiiiii suured, vahel oli pool teed neid täis. Oleks väga tahtnud ka elavaid emusid või vombateid vabas looduses kohata, aga see meil ei õnnestunud.

1829. aastal rajati India ookeani rannikule Swani jõe suudmealale linn Fremantle, millest pidi saama eelkõige uut kolooniat teenindav sadam. Mina lugesin esimest korda selle linna kohta raamatust „Otsija lugu“, päris naljakas oli teada saada, kuidas eestlased 1930-datel kolm kuud laevaga Austraaliasse sõitsid. Niiet kolm-neli lendu ja paaripäevane reis tänapäeval on selle kõrval ikka täielik nohu! :D

Fremantle’s on alles palju 19.sajandi ehitisi, linn on hästi armas ja mõnusalt ajalooline. Kuigi Fremantle’st räägitakse kui eraldi linnast, siis tegelikult võiks öelda, et see on pigem nagu üks Perth’i linnaosadest. Kõiksugu brošüürid väga kiidavad ja reklaamivad Fremantle vaatamisväärsusi ja igasugu festivale. Linnas asub näiteks mere- ja ajaloomuuseum, kuulus turuhoone, kunstikeskus, šokolaadivabrik ja ajalooline vangla (kus kindlasti kunagi ära käime!).

Käisime ka Cottesloe rannas jalutamas, seda randa peetakse üheks kaunimaks ümbruskonnas. Kogu Cottesloe neighbourhood oli ikka vääga ilus!

Darling Range ahelikul asub esimene Western Australia rahvuspark (teine kogu Austraalias) nimega John Forrest National Park. Kesklinnast jääb see vaid 20-25km kaugusele, seega on see linlaste seas väga populaarne grillimise ja pikniku pidamise koht. Meie sattusime sinna üsna juhuslikult ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kuna õhtu oli käes ja hakkas pimedaks minema, siis otsustasime teine kord tagasi tulla, aga seda juba talvel, sest praegu olid jõed ja ojad täiesti ära kuivanud ning erilisi vaatepilte koskedele ei avanenud. Kui meil siin rohkem vihma sajab, peaks seal pargis päris lahe jälle olema!

Meil olid väga mõnusad pühad, sai veel rannas lebotada ja laintes möllata. Tänaseks on rannailmad vist minevik, väljas on vihmane ja jahe : ( Muidugi käisime kinos, aga see oli viga, sest kino oli puupüsti rahvast täis, järjekorras läks vähemalt 15min aega. Munade värvimiseni me ei jõudnudki, küll aga tegin esimest korda elus ise täidetud mune! Mmm, väga hästi kukkus välja! Noh üldse vaaritasin pühadeks igasugu lemmiksööke...

Sõime bilby toodud šokolaadimune ja veetsime pimedaid õhtuid teleri ees Kate ja Williami pulmaloole „kaasa elades“, sest meie telekanalid juba viimased paar nädalat eriti midagi muud ei tooda:D

Jee, meil on Easter! Siin on lihavõtted vist palju olulisem püha kui Eestis. Samas kui järele mõelda, siis on siin peaaegu alati enne mingi tähtpäeva saabumist hull möll ja ettevalmistus. Eile näiteks olid kaubanduskeskused puupüsti rahvast täis, kõikjal müüdi munade ja jänestega seotud nodi. Tänaseks on terve linn nagu välja surnud, kõik kohad on suletud, tööle lähevad ainult elupäästjad.

Good Friday ehk suur reede on algus pikale pühadeajale ehk Easter’ile, mis kestab meil siin 4 päeva. Kauplused ja kõiksugu asutused on suletud, isegi ühistransport ei tööta paljudes piirkondades, kõigil vabad päevad. Tihti sõidetakse kogu perega kuskile linnast välja, kuulujuttude kohaselt on pühade ajal hostelid/karavanpargid puupüsti rahvast täis ja hinnadki kõrgemad. Good Friday’l toimub mitmeid populaarseid spordiüritusi üle Austraalia, millest kohalikud suurest elevusest päevade viisi juba räägivad. Mõnes osariigis on alkoholi müük keelatud. Traditsioon on süüa väikseid kukleid ehk hot cross buns‘e:

Easter Saturday ehk laupäev on enamus osariikides samuti püha, välja arvatud WA ja Tasmaania. Ehhee, õnneks meil poed siis avatud jälle! Muidugi käiakse kirikus ja sõidetakse loodusesse vaba päeva nautima. Kogu lihavõttepühad (eriti just Easter Saturday) on populaarne aeg ristimis- ja pulmapidustusteks.

Pühapäeval on meil siis Easter Day ehk lihavõttepühad. No kui üldse leidub mõni pood vms, mis muidu pühapäeviti on avatud, siis Easter Day’l on küll kõik suletud (mõnes piirkonnas on äri lahti hoidmine lausa keelatud). Tihti korraldatakse parkides või aedades nö munajahti. Šokolaadimunad peidetakse kuskile põõsastesse (õigemini siis Lihavõttejänes peidab) ja siis peamiselt koos lastega toimub munade otsimine. Austraalia laste eest hoolitseb muideks kohalik bilby, mitte mingi tavaline jänes! Bilby on pisike näriline, kes elab ainult Austraalias ja traditsioonide järgi on munade kohale toomine just selle tegelase ülesandeks. Kes veel ei teadnud, siis meil tähistatakse siin ka Bilby Day’d (septembris), aga sellest „tähtsast päevast“ juba mõni teine kord:D Bilby nimi tuleneb aborigeeni keelest ja tähendab pikaninalist rotti, eestikeelset vastet kahjuks ei teagi.
Easter Bilby:

Neid šokolaadimune müüakse meil siin juba paar kuud! Lisaks on poodides kuhjade viisi neid kuulsaid šokolaadijäneseid ja muid munadepüha kirevaid vidinaid:

Esmaspäeval tuleb meil siis Easter Monday ja JÄLLE on vaba päev! Korraldatakse mitmeid kultuuriüritusi, eriti just muusikafestivale. Spordisündmused, mis said alguse reedel, lõpetatakse nüüd selleks aastaks pidulikult esmaspäeval. Sel aastal langeb Easter Monday kokku Anzac Day’ga ja seetõttu nö nihutavad mõned osariigid (sealhulgas ka WA) Anzac Day mugavalt teisipäeva peale, et mitte ühest vabast päevast loobuda. : )

ANZAC (Australian and New Zealand Army Corps) Day on siis sõjaveteranide päev. Sel päeval mälestatakse Esimese Maailmasõja ajal Türgis langenud Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaväelasi. Toimub palju tseremooniaid, rongkäike, mälestusteenistusi ning peale seda kogunetakse nö gunfire breakfast’ile, et juua kohvi, mille sisse on segatud rummi. Ma arvan, et selle joogi me jätame vahele:D

Meie plaanime teha paar väljasõitu, kindlasti tahaks randa jõuda, et veel viimaseid kordi „suve“ nautida. Ma ei tea, kas Austraalias valgeid kanu elab, aga isegi kui elab, siis munemisega nad vist eriti ei tegele, sest poes leidub ainult pruune kanamune : ( Vbl proovime neid pühapäeval kuidagi värvida, et natuke nö eestipäraseid pühi pidada! Ja ma tahaks näha, et bilby meile üllatust ei tee!

Kuna Heikkist on saanud aktiivne tööinimene, siis minu jaoks on päevad üsna igavad ja ühesugused. Õhtuti vean töömehe ikka kinno või jalutama, et natukenegi põnevam oleks. Kaks päeva üksi kodus ja mul oli juba nii palju plaane nädalavahetuseks! Laupäeval üllatas Perth meid üle pika aja väga kuuma ilmaga. Muidu on õhk meil siin juba jahedamaks läinud, aga laupäeval oli lausa 36 kraadi ja päike lõõskas õhtuni välja.

Olime ammu plaaninud Perthi lõbustuspargis ära käia ja lõpuks sai see teoks! Adventure World reklaamib end kui suurt kogupere lõbustusparki, mis ühtlasi peaks olema suurim Western Australias. Täiskasvanud pääsevad parki 47dollariga ja võivad terve päeva kõiksugu atraktsioone nautida. Esmapilgul tundub pilet päris kallis, aga park oli suur ja tegemist oli palju, nii et see on täiesti õiglane hind.
Lasteosakond:

Adventure World‘is oli muuhulgas ka veepark ning palju lõbustusi pisikestele, hulgaliselt kohvikuid ning väga hädine wildlife park. Mõned karusselid jne olid päris hirmutavad ja peaaegu igal pool oli külastajatele palju nõudmisi esitatud (kui pikk ja kui paks peaks olema ning muidugi mis haigusi ei tohi esineda jne).

Mina otsustasin lõbustuspargi kõige hirmuäratavama atraktsiooni otsejoones ära proovida. Nimelt oli seal nö Freefall, mis kihutas kõrgele taevasse ja seejärel tuli tagasi alla ning see tekitas muidugi vabalangemise tunde. Moosisin Heikkit küll tükk aega, aga kuna ta ei tunne end kõrgustes eriti hästi, siis läksin sõidule siiski üksi:

Edasi läksime täieliku okseratta peale, see keerutas ja tiirutas nii hullupööra, et mul läks süda lõpuks pahaks:

Lõbustuspargis asuvas Wildlife pargis oli võimalik kohtuda koaaladega ja kuna need pisikesed on lihtsalt nii armsad karvapallid, siis tahtsime neid kindlasti näha. Koaalad muidugi tukkusid parasjagu ja väga lähedale neile kahjuks ei pääsenud, aga siiski oli neid lahe jälgida. Veel elas wildlife pargis känguruperekond, uudishimulikud emud, laisk vombat, kakaduu ja paabulind.

Koaala tähendab aborigeenide keeles „ei joo“, kogu oma vedelikuvajaduse saavad nad eukalüptilehtedest, mida nad söövad päevas 400-1000grammi. Kui keegi vabas looduses peaks koaalat kohtama, siis eeldatavasti tegelane tukub, sest koaalad magavad ööpäevas keskmiselt 20tundi ja noh ülejäänud aja nad enamasti mugivad eukalüptilehti ja elavad oma (igavat?) elu. Koaalasid kohtab peamiselt Ida-Austraalias, küllap seetõttu me neid vabas looduses veel näinud ei olegi. Koaalaga oli võimalik ka pilti teha, aga selleks pidi nii kaua ootama ja nii palju maksma, et loobusime.

Kuigi lõbustuspargis oli palju selliseid atraktsioone, kuhu me lõpuks ei läinudki, oli külastus igati lahe. Mudilaste jaoks on Adventure World kindlasti lemmikpaik terves Perthis! Vanemad külastajad peavad mõne lõbustuse jaoks küll päris hulljulged olema, samas oli seal ka palju rahulikke meelelahutusvõimalusi. Veepargist rääkides nuriseks muidugi jääkülma basseinivee üle, aga noh mille üle siis muidu viriseda oleks: )

Õhtul sõitsime Joondalup’i Katrini ja Urmasega bowlingut mängima. Ei mäletagi, millal viimati bowlingusaali sattusime… Oioi kui palju rahvast seal oli, bowling paistab olevat laupäeva õhtuti väga popp! Nii suures ja kirevas keskuses ei olegi varem käinud, sisse astudes oli esimene emotsioon, et ohhoo nagu suur diskosaal! Ma enam ei mäletagi, palju bowling eestis maksis, igatahes siin saab mängida 22dollari eest nägu kaks mängu ja iga järgnev mäng 5 doltsi nägu. Lisaks on kehtestatud nö odavad neljapäevad, millal saab 15 doltsi eest lausa 3 mängu.

Kohe meie raja kõrval mängis üks perekond ning üks mängijatest oli ratastoolis. Olen varemgi kirjutanud, et siin kohtab ratastoolis inimesi väga tihti, neil on igale poole mugav ligipääs ja nad ei pea kodus halliks minema lihtsalt seetõttu, et liiguvad abivahendiga. Eestis võiks vist nädalate viisi linnatänavatel, poes, kinos ja kohvikus ringi liikuda nägemata ratastooli varjugi. Olen kokku puutunud noorte erivajadustega inimestega, kelle jaoks igapäevased käigud on paras katsumus. Pealtnäha on küll ka Eestis juba mõeldud ja tegutsetud selles suunas, kuid võrreldes Austraaliaga on pilt ikka hoopis teine.

Igatahes olid sellel noorel poisil spetsiaalsed abivahendid, et ka tema saaks bowlingust osa võtta. Kuna tal oli probleem ka käte liigutamisega, siis pandi tema pall spetsiaalse kõrgenduse peale ning ta sai palli lihtsalt tõugata rajale. Raja ääres olid nö piirded, et vältida palli veeremist renni. Poiss oli tubli, punktid muudkui kogunesid ja terve pere veetis mõnusa laupäeva. Loodan südamest, et erivajadustega noored leiavad peagi ka Eestis tee näiteks bowlingukeskusesse ja vaatepilt mõjub samavõrd igapäevaselt ja tavaliselt nagu Austraalias.


Esimene tööintervjuu

Esmaspäeval helises ootamatult ka minu telefon ja selgus, et juba teisipäeval oodatakse mind vestlusele. Olen saatnud 5 CV’d ja kontakti saanud ühe tööbürooga ning kui aus olla, ei osanud ma isegi loota, et keegi mind vestlusele kutsub. Praegu olen sihtinud ainult erialast tööd, ehk siis otsinud kuulutusi noorsootöötaja kohale. Üldiselt tundub, et Perth ei ole just parim linn, kust alustada, sest enamus noorsootöötaja kuulutusi olen leidnud hoopis Sydney ümbrusest. Kes teab, ehk ühel hetkel otsustame hoopis sinna kolida!

Tundub, et hetkel on minu CV üsna kahvatu, sest kõik töökogemused ning haridus on ju Eestist, aga kui paljud austraallased üldse teavad, kus see väike Eesti asub!? Lisaks on mul ju hetkel Work&Holiday viisa ning seega peaks mu tööeelistused hoopis teise valdkonda kuuluma. Tööandjal ei ole mind ka väga kasulik palgata, sest tulenevalt viisatingimustest võin ühel töökohal olla vaid kuni 6 kuud. Samas, ega mind need takistused ei heiduta, proovima ikka peab!

Enne intervjuud olin parajalt närvis ja pabistasin ikka päris korralikult. Vaevalt tööintervjuud kellelgi väga meeldivad:D Noh ja olgem ausad, eks see ole ikka tundmatus kohas vette hüppamine. Töö oleks seotud 14-18-aastaste refugee’dega ehk siis põgenikega, kes on paatidega tulnud Christmas Islandile. Vahel panevad vanemad oma lapsed lihtsalt paatidesse ja saadavad Austraaliasse, mõnikord tullakse terve perega, kuid väga paljud saavad pika teekonna jooksul surma (uudistes pidevalt uued juhtumid). Need noored on üle elanud põgenemise kodumaalt, saabumise Christmas Islandile ning edasi ootab neid pikk protsess, mis edukalt kulgedes peaks andma neile elamisloa Austraalias. See refugee’de teema on väga põnev ja päevakajaline, kindlasti ükskord kirjutan sellest pikemalt.

Niisiis ma eriti kõrgeid lootusi sellele ametikohale ei pane, kuid samas see oli alles esimene intervjuu, küll leidub ka mulle üks noorsootöötaja koht. Vestlus läks küll kenasti, aga samas oli päris palju soovijaid ning seega tihe konkurents. Ma ei kavatsegi siit Austraaliast ära sõita enne, kui pole end kohalikus noorsootöö valdkonnas proovile pannud! Kindlasti pole töö noorte refugee’de või aborigeenilastega kerge, kuid samas oleks see täpselt selline töö, mida tahaksin teha. Ja kui midagi väga-väga soovida, siis ükskord peaks see ju ikka täide minema, nii need vanemad ja targemad ju teavad rääkida : )