Seekord saame teid rõõmustada natuke korralikuma pildialbumiga. Nimelt käisime Darwini külje all asuvas Crocodylus Park’is, aga seekord mitte kahekesi, vaid koos toredate eestlaste Katrini ja Urmasega. Nemad on juba üle aasta Austraalia seiklusi nautinud, Darwinis elavad nad alates aprillist.

Vot niimoodi suu lahti nad passivadki pidevalt. Vahepeal silmad vilguvad, aga lõuad on ikka lahti. Suured krokodillid on aeglased ja laisad, aga väiksed on elavad - hüppavad, turnivad üksteise peal. Kui krokodillil tuleb mõte kuskile minna, siis muidugi mitte ringiga, vaid ikka konkreetselt teisele peale astudes. Mõni vihastas ka, kui temast lihtsalt üle astuti, enamuse jaoks paistis see okei olevat : )

Ausalt öeldes ei olnud see kroksipark muud, kui väike loomaaed. Põhjaterritoorium on nii uhke oma krokodillirohkuse üle, et igal võimalusel mainitakse ettevõtmine kuidagi krokodillikohaks. Niisiis nägime hiiglaslikke saltwater krokodille, merikilpkonnasid, iguaane, erinevaid ahve, muidugi kängurusid, dingosid, piisoneid, madusid, lõvisid, emusid, jaanalinde jnejne.

Muideks seal müüdi igasugu suveniire ja esimest korda nägin siin tõesti väga ilusaid krokodillinahast käe- ja rahakotte! Väga erinevad ja stiilsed, hinnatase oli ka muidugi stiilne: näiteks 35 000eeku, kõige kallim oli vist 50 000 eeku maksev portfell! Siin me siis uurimegi neid vingeid rahakotte:

Kõndisin mina siis rahulikult mööda miniloomaaeda ringi, kui äkki märkasin, et teisel pool aeda passib üks hiiglaslik krokodill suu ammuli! Muidugi ma esimese hooga ehmatasin, aga tegelikult oli kroks rahulik ja passis tükk aega samas poosis:

Niisiis veetsime mõnusa päeva eksootilisi ja natuke vähem eksootilisi loomi uudistades. Paljud loomapargi elanikud küll tukkusid, küllap kuuma ilma tõttu ei viitsinud nad end väga näidata. Kahtlemata olid meie lemmikud just kängurud!

Aga igapäevaseid uudiseid niipalju, et meie „töökasse“ kollektiivi lisandusid kaks tuisupead: 24-aastane Taani maailmarändur Tor ja 27-aastane Manchesterist pärit Dermot. Tor on kaks aastat Austraalias elanud, edasi põrutab ta Kanadasse (samuti Work and Holiday viisaga), aga kuna ta on suur reisimise fänn, siis on tema silmad ka Venemaa ära näinud. Oijah, mis muljed! Kuigi Tor on ka ise suur õllesõber, siis temale jäi venelastest meelde eelkõige just kohutav viinalembus! Lisaks on tal meeles, et täpselt üks tüdruk naeratas talle tema venemaa reisi jooksul :D. Ehk siis venelased joovad palju, ei naerata (eriti just võõramaalastele) ning torkavad silma oma mitte-sõbraliku olekuga. Teine kutt - Dermot lööb meie firmas laineid oma pikkusega. Dermot on 2-meetrine, niiet väiksed portugali/filipiini/indoneesia vanamehed on tema kõrval täiesti päkapikud. Filipiinidelt pärit minupikkune Joseph ei suutnud uskuda, et inimene nii pikk olla saab! Mida kõike su silmad siin ei näe:D.

Muidu elame ikka toredasti ja kui hästi läheb, siis kuum päike meid jõuluks ära ei sulata! Nimelt on ilm väga kuumaks läinud ja see on alles wet seasoni algus! Kujutage ette, et teie elukeskkond on saun. Lihtsalt väljas on nii kuum ja niiske, riided koguaeg märjad. Lennujaamas on vahepeal ikka nii lämbe, ma ei kujuta ette, kuidas sellise ilmaga veel kuskil põllul töötama peaks?! Kuna oleme tagasi päevases vahetuses, siis pidevalt praeme end lennuväljal. Nii et elu on kuum ja päikseline, vapustav!

Kuigi olen Austraalias tühised paar kuud elanud, on juba välja kujunenud arvamus selle riigi elanikest. Olen oma peas väga palju võrrelnud eestlasi ja austraallasi ja ehk nüüd ongi õige aeg (esimest korda) oma mõtteid jagada.




Kõigepealt on muidugi esimene oluline küsimus: „Kes need austraallased õigupoolest üldse on?“ Keda pidida austraallaseks ja kes on sisserännanud võõramaalane? Sest elanikkond on siin riigis kirju nagu Muhu memme rahvariideseelik : ).

Mõnes mõttes võiks väita, et ainsad austraallased on aborigeenid ehk pärismaalased, kes saabusid siia mõnedel andmetel juba 60 000 aastat tagasi. Ajas veidi edasi liikudes võiks öelda, et inglased on põlised austraallased, sest kui kuulus kapten James Cook avastas 1770 Austraalia idaranniku, kuulutas ta selle Inglismaa omaks ja pani nimeks Uus-Lõuna-Wales. Niisiis kasutas Inglismaa uut paika targasti ära, saates siia sunnitöölisi, keda mõned nüüd peavad esimesteks austraallasteks. Kogu 19.sajandi vältel tekkis siia kolooniaid, mis esialgu olid küll mõeldud vabadele asukatele, kuid lõpuks kujunesid neist siiski vangide ja sunnitööliste kolooniad. Ja kui nüüd veel rohkem ajas edasi minna, siis läheb asi veel segasemaks, sest austraalia kuld, mis hiilgas ja meelitas immigrante juba 19. sajandi lõpus tõi siia veel mehi peamiselt Euroopast ja Hiinast. Ehk siis võiks iga teine siia rännanud eurooplane end kaudselt ka austraallaseks pidada. Mida aeg edasi, seda enam inimesi kogu maailmast astus jäädavalt Austraalia mandrile. Peale teist maailmasõda leidis Austraalia, et riigi rahvastikku on tarvis veelgi suurendada ja koostas immigratsioonikava, mille tulemusel saabus riiki 2 miljonit immigranti.

Need ajaloolised sündmused annavad tunda ka tänapäeval. Elanikkond on mitmekesine, avatud uutele rahvastele ja inimestele. Näiteks meie töökohas on raske leida kedagi, keda põliseks austraallaseks pidada, nemad või nende esivanemad on samamoodi kunagi siia sisse rännanud. Enamusel on rääkida lugu oma lapsepõlvest kuskil kaugel ja sellest, kuidas kunagi sai siia tuldud. Palju on eurooplasi, rääkimata asiaatidest. Eks leidub ka põliseid austraallasi, kelle ajalugu on pikalt selle maaga seotud, kuid sellist rahvaste mitmekesisust on mujal raske kohata. Mõnikord tundub, et Austraalia ongi Eikellegimaa.

Mulle väga meeldib see riik ja need inimesed. Kogu elu olen kuulnud, kuidas eestlasi peetakse kinnisteks ja kurbadeks ise samas mõelnud, et küllap see veidi ikka liialdus või vastupidi – eestlane on aus ja otsekohene ja ei hakka pugemise pärast naeratama. Nüüd ütlen mina ka kahjuks(?), et eestlane hoiab pigem omaette ja ei ole nii avatud. Ma jumaldan seda, kuidas inimesed siin üksteisega suhtlevad! Austraallased kindlasti naeratavad rohkem ja on suhtlusaltimad. Jah, sellega harjumine võtab aega ja olen teinekord ikka kohmetu, kui võõrad mind kõnetavad, aga ma naudin seda vabameelsust ja loodan ise ka ajapikku niimoodi võhivõõrastega lobiseda. Mõned näited: lähme meie siis jäätisekokteili ostma. Seda, et mõni teenindaja unustaks teretada, siin juba naljalt ei juhtu. Niisiis neiu teisel pool letti hakkab meile elavalt kokteili segama ja kui me suurt valikut nähes nõutud oleme, siis kohe selgitab, millised sordid talle rohkem meeldivad jne. Vahepeal ta küsib, kuidas meil läheb ja mis meil täna plaanis on. Mis näoga te vaataks teenindajat, kui ta küsiks teilt eestis, mis täna plaanis? Kui ma oleks nähtamatu olnud, siis arvaksin, et neiu lööb Heikkile külge! Aga ei, see on normaalne, et sa uurid, kuidas su klientidel läheb ja mis nad täna veel teha plaanivad, sest parasjagu on ju ilus ilm ja sul on tuju hea ja elu on üldse lill! Vapustav!

Teine näide: oleme supermarketis ja unustan end kaarte vaatama (siin on niiiii ilusad õnnitluskaardid!) ja ühel hetkel kõnetab mind vanem härra, kes viisakalt palub mu abi. Nimelt on temal vaja minna pulma ja kuna abiellub just minuealine naine, siis ehk oskan soovitada õnnitluskaarti pulmaks. Jälle võite proovida ette kujutada, kuidas suhtuksite sellisesse olukorda Selveris, miskipärast usun, et esimene reaktsioon oleks natuke teine. Aga miks peakski see mees üksi valima, kui poes on ju inimesed, kellega koos otsustada! See kõik on nii inimlik ja normaalne, aga võin oma pea anda, et enamus eestlasi ei tülitaks iial teist eestlast samas olukorras.

Inimeste lahkus, sõbralikkus ja rõõmsameelsus on siin täiesti fantastiline! Tööl on kõik nii lõbusad, elu on ilus! Vanamehed koristavad lennukeid tantsusammudel, saateks laulavad kaasa! Ma tean juba peast ära, kes armastab kõva häälega laulda ja kes pigem habemesse ümiseb. Koreograafilised võimed pole igaühel just kiita, aga nad kõik on kõvad puusanõksutajad. Ja viisakusest ei tasu siinkohal üldse rääkidagi. Kõik on alati väga lugupidavad kaastöötajate suhtes, viisakust ei unusta keegi kunagi koju. Olen kuulnud, et mõned eestlased peavad siinseid inimesi võltsiks, aga kusjuures minule tundub just see viisakus ja austus alati väga siiras. Kui me räägime viisakusest, siis kas see saab üldse olla võlts? Pigem on see inimlik, normaalne ja igapäevane suhtlus! Loomulikult leidub ka siin erandeid, kuid praegu ma naudin seda lihtsust ja headust, mis kohalikega suheldes on tegelikult nii tavaline. Kujutan ette, kui kehvasti tunneks austraallane end Eestis… Varem ma ei osanud sellest numbrit teha, aga nüüd oleks tagasi koju vist väga raske tulla. Inimesed naeratavad tänaval möödudes üksteisele, keegi ei kõnni pilk kinganinadel. Minul kui eestlasel on oht siin unustada kogu maailmale hommikust õhtuni naeratada, kuid loodan, et see võõramaine kogemus muudab mind sedavõrd, et juba varsti kõnnin mööda linnatänavaid ja õhkun positiivsusest ning saadan möödujatele särasilmseid naeratusi : ).

Teenindus on siinmail väga kõrgetasemeline, eestlastel oleks siit palju õppida. Iga kassapidaja on tipptasemel, ta on heatujuline, lahke ja sõbralik. Poemüüjad on klienti nähes alati rõõmsameelsed ja abivalmid, samas ei muutu nad pealetükkivaks. Teenindajad viskavad sinuga nalja, küsivad su päeva kohta ja teinekord tahavad päris pikalt lobisema jääda. Alguses, kui sellist vestlust pealt nägin, siis arvasin, et teenindaja ja klient tunnevad üksteist, aga siis sain aru, et selleks ei pea inimese sõber olema, et temaga lühikest vestlust pidada. Kaupluses pole ükski klient ega tema soovid nähtamatud või tühised, inimest märgatakse ja kõnetatakse alati!

Mitmed eestlased süüdistavad austraallasi selles, et nad on lohakad, laisad ja lollid. Jah, oma töökaaslasi vaadates tundub, et hullemaid laiskvorste annab otsida (mõningad erandid on muidugi nendegi seas). Kuid teisalt – inimene ongi oma loomult laisk, miks peaks see kohalik siin rabelema, kui selleks pole vajadust? Siin ei ela inimesed töö nimel! Töö on vahend raha teenimiseks, mitte kogu elu alus. Saan küll praegu rääkida vaid ühe firma näitel, kuid tundub, et suhtumine töösse on üsna sarnane. Mis veel meile kohe kõrvu jäi – austuse teema. Siin mõtlevad kõik, et töösuhe on vastastikune. Tööandjal on vaja kedagi, kes teeks teatud töö ära ja töötajal on tarvis raha, mille saamiseks ta töötab. Eestis pidevalt rõhutatakse, et ole õnnelik, et sul üldse töökoht on ja kui ei meeldi, mine minema. Siin on töösuhe võrdsem, sest mitte ainult töötajal ei ole tarvis töökohta, vaid ka ülemusel on vaja, et töö saaks tehtud. Eks me kõik saame aru, miks selline erinevus kahe riigi vahel on. Siin ei ole sellist tööpuudust nagu Eestis. Näiteid sel teemal võiksin tuua peaaegu igast tööpäevast. Kui meil palutakse jääda ületundideks tööle, siis hiljem tänatakse selle eest. Kuigi ma ei jää oma vabast ajast tööle, vaid saan ületundide eest topelttasu! Kui olen saanud call out’i ehk mind on kellegi asenduseks tööle kutsutud, siis kohale jõudes tunnen end kangelasena, sest kõik ütlevad aitäh, et ma tulla sain. Kui me oleme oma tiimiga lõpetanud lennuki koristamise, siis kogu meeskond tänab meid, kuigi me ei tee midagi liiast, see ongi meie töö! Ei pane vist imestama, aga mulle väga meeldib see suhtumine!

Kui ma saaksin anda ühe omaduse nendele võrratult sõbralikele kängurumaa elanikele, siis annaksin neile korraliku portsu konkreetsust. Vot konkreetsed nad olla ei oska! Enamus jutte käib ümbernurga, selle asemel, et olla otsekohene. Näiteks töösuhetes võiksid nad aru saada, et me ei solvu iga väikse asja peale, meile võib näiteks otse näkku öelda, et kuule need jalanõud ei ole selle töö jaoks kõige sobivamad. Selle asemel, et anda vihjeid ja loota, et me oleme selgeltnägijad.

Kõike seda olen austraallaste ja üldse välismaalaste kohta ka varem kuulnud ja ette kujutanud. Paraku ei mõista nende elustiili enne, kui elad ise nende inimeste keskel ja jälgid igapäevaselt erinevusi austraallaste ja eestlaste vahel. Naudin väga iga uut kogemust kohalikega, sest kuigi neil on küllalt veidrusi, millest meil on raske aru saada, siis õpetavad nad meile – eestlastele – elementaarseid ja loomulikke igapäevaelu käitumistavasid.

Austraalia pinnal toimus esimest korda sõjategevus 1942.aastal kui jaapanlased pommitasid Darwinit. Kuna linn sai tugevasti kannatada, siis tänapäeval võib mitmel pool Darwinis märgata mälestusmärke ja monumente sõjas langenute auks. Lisaks asub East Pointi piirkonnas sõjaväemuuseum, kus saab süvenenumalt ajalooga tutvuda. Võtsime meiegi siis kätte ja käisime seal muuseumis ära. Sissepääs maksis 12dollarit. Muuseumi asutasid Kuningliku Austraalia Suurtükiväe Ühingu liikmed 1960. aastate keskel. Vahepeal tabas linna orkaan Tracy ja hävitas või rikkus mitmeid muusumi eksponaate, mida tuli uuesti taastama hakata…






Muide, Tracy hävitustööst räägivad kohalikud tänapäevani. 1974.aasta jõululaupäeva hilisõhtul said austraallased ilmajaamalt hoiatuse, et orkaan läheneb Darwini linnale. Tuule kiirus jõudis 280km/h, aga siis läksid mõõteseadmed rikki! Järgmiseks hommikuks oli linnas 66 surnut ja enamus majadest hävitatud. Algas üks suurimaid evakueerimisoperatsioone Põhjaterritoorumi ajaloos, sest lõunapiirkondadesse tuli toimetada kümneid tuhandeid inimesi. Põhimõtteliselt oli see linn maatasa, sest erinevate andmete järgi oli rusude all 90% hoonetest! Näiteks meie töökaaslane rääkis, et kuigi ta oli alles väike plika, mäletab siiani väga selgelt Tracy õudust. Nende pere (nagu tol ajal tihti kombeks oli) elas karavanpargis ja kuna ta isa pidas vajalikuks karavan trossidega maa külge kinnitada, olid nemad ühed vähestest, kelle karavan minema ei lennanud…

…aga tegelikult ma tahtsin hoopis muuseumist rääkida: ). See oli väga mitmekülgne ja põnev ning enamus eksponaate olid hämmastavalt hästi taastatud. Palju oli fotosid ja lahedaid vanaaegseid postreid-plakateid, rääkimata ajaloolisest sõjatehnikast. Vaatasime ka umbes 15-minutilist lühifilmi Darwini pommitamisest.





Umbes 3500 austraallannat töötasid II maailmasõja ajal sõjaväelaste põetajatena.


Edasi viis tee meid Fannie Bay Gaol-i ehk vanglasse, mis töötas 1883 – 1979 aastatel. Kuigi vangla hooneid on lammutanud nii Tracy kui ka jaapani sõjalennukid, siis üllatavalt palju oli taastatud ja muuseumis oli palju uudistada. Juba enne külastamist mõtlesin, et seda vanglat saab võrrelda Patarei vanglaga Tallinnas, aga no Patarei ja Fannie Bay on ikka öö ja päev! Esiteks muidugi oli Fannie Bay palju väiksem, teiseks oli siin natuke rohkem vaeva nähtud, et koht oleks muuseumi moodi. Patareis oli lahe just see, kuidas vangide isiklikud asjad olid mõnes kongis pilla-palla, tekkis tunne, nagu vangid oleks just eile välja viidud. Fannie Bay oli puhas ja korda tehtud. Sellest hoolimata julgen väita, et elutingimused olid siin paremad. Kongid olid väiksed ja vangid ei pidanud neid paljude teistega jagama, privaatsust oli rohkem. Kui vangla avati, siis toodi siia 31 inimest, rekordiliselt on ühel ajal siin elanud 192 vangi.









Kuigi ametlikult hukati siin vaid 7 inimest, siis arvatakse, et tegelikult on see arv umbes 70!


Selles vanglas elasid ka naised. Alguses eraldati neile vaid üksikud ruumid, aga kusagil 1950.aastate paiku ehitati eraldi maja naisvangidele. Naiste kongide ümber oli palju lilli ja juurviljapeenraid, mida vangid pidid korras hoidma. 1963.aastal ehitati ka eraldi osakond alaealistele, hulludele, pidalitõbistele jne. Nemad elasid siis sellistes kongides:


Üldiselt olid mõlemad muuseumid põnevad ja meeldisid meile, aga midagi vapustavat me ei näinud. Kahjuks on tunne, et see linn hakkab meie jaoks igavaks muutuma… Samas oleme põnevil, mis saab wet seasoni saabumisel, sest sellest räägitakse väga vastakaid lugusid. Eks jõuludeni elame ja laiskleme Darwinis ja seejärel võtame reisisuuna lõunasse, kus ootavad meid suurlinnad

Nii nagu igal korralikul väljaandel on olemas KKK, koostasime meiegi selle rubriigi. Tinglikult võib ju meie omaloomingut ka väljaandeks nimetada : ).
Paljud on meilt küsinud üsna sarnaseid küsimusi ja selle asemel, et kõigile eraldi e-maili teel vastata, on levinumad küsimused nüüd siin esindatud.

Kas te eestlasi olete kohanud?

Juhuslikult ei ole me eestlastega kahjuks või õnneks kohtunud. Me saime oma töö orkutist Heleni kaudu, tööl kohtasime Laurit ja nemad on ka ainsad siin nähtud eestlased. Veel tutvusime Heleni mehe Siimuga ehk siis kokku kolm eestlast. Mõned tuttavad on siia teel, seega on lootust nendega kokku saada. Nüüdseks on omakorda meie kaudu kolm eestlast Gate Gourmet firmas tööl, aga seda eelkõige tänu orkutile.

Kas te igatsete Eestit?

Ei saa vist öelda, et meil koduigatsus oleks, aga on mõned asjad, mida väga-väga tahaks! Ma unistan kohukestest, kohupiimast ja kartulisalatist! Rääkimata Selveri pasteedist ja mustast leivast. Me tahaks õhtuti ETVd vaadata… või teisi eesti telekanaleid ja kodumaiseid saateid. Me meenutame, et kodus oli meil piiramatus koguses internetiligipääs… jah, neid asju me igatseme küll. Internet on siin alles tulevikumuusika ja keegi ei tea miks. Nett on kallis ja aeglane ja mis põhiline – see maksab mahu pealt. Käime mõnikord raamatukogus tasuta netis, aga seal saab 4 tunni jooksul kasutada 100MB, seega pilte ma ikkagi seal üles laadida ei jõua. Traadita ühendust kodus tavainimestel vist eriti ei olegi. Telekas on muidugi siin olemas ja kõiksugu kanalid ka, aga ETV vastu ei saa miski. Toiduainetest on enamus vajalik siin olemas, aga mulle tundub, et paljud asjad on meil paremad. Heikki arvab, et see on harjumise asi, samas võib-olla ma lihtsalt ei oska veel parimaid tooteid valida.

Kas te eesti uudistega olete kursis?

Jah, delfi.ee on ka siin meil kenasti olemas, päevas kord ikka viskame pilgu peale. Enamasti loeme vaid pealkirju, et teaks umbes, mis toimub. Kurikamõrvari lood, artiklid Peetre uppumisest, vanamemmede tapatöö ja piimasõja kohta lugesime küll suure huviga, mõned taolised pomm-uudised veel. Ja nüüd on meil uus lemmik: Heimar Lenk ja 1000 krooni kuus!


Mis teil see ja teine maksab ehk siis hinnad hinnad hinnad?

Hoidsin siis paar ostutšekki alles, et teile väike ülevaade koostada.
Kõik hinnad dollarites (kurss on 11):

sai: 1.46/ 2.95
6 muna: 2.69
12 muna: 2.89
500g makarone: 1.00
ketšup 500ml: 2.82
hakkliha 500g: 4.10
1 kurk: 1.72
hapukoor 300ml: 1.79
juustu kg: 14.90 / 21.90
vorsti kg: 8.90 – 30.90
jogurt 1l: 4.00
raffaello kommid 150g: 6.59
jäätis 4l: 6.58/ 9.99
suhkur 1kg: 1.49/ 2.19
mango kg: 2.65
õun kg: 1.84 – 5.90
banaan kg: 3.98
arbuus kg: 1.48
kartuli kg: 1.49
piim 3l: 3.00 – 5.25
iced coffee: 2l 5.00
coca cola 0,6l: 3.29
coca cola 1.25l: 3.29
bensiin l: 1.30
sääsetõrjevahend 225ml: 16.50
köhasiirup: 12.50
wc paber 12rulli: 7.00

Selline on siis meie hapukoor:


Muidugi on oluline märkida, et palju on sooduspakkumisi, aga kui eestis tähendas soodustus lihtsalt allahindlust, siis siin on enamus pakkumisi suunatud selliselt, et ostaksid ühe toote asemel rohkem. Enamasti on pakkumine 3 toodet 2 hinnaga, mõnikord isegi 5 toodet mingi soodustusega. Mitmete toodete puhul on väike pakk väga kallis, sest suur pakk on sama hinnaga, lihtsalt saad rohkem (näiteks karastusjoogid).
Üldiselt meile kohalik toit väga ei maitse, aga juba on tekkinud üks suur lemmik: jääkohvi! Tegelikult on see nagu maitsestatud piim, väga mõnus külm kohvimaitseline jook, mida ma siin pildil just joon:


Kas te mingeid jubedaid loomi või eksootilisi elukaid olete näinud?

Olen väga palju näinud sisalikke, Darwin lausa kubiseb sisalikest! Osad on päris armsad pisikesed ja värvilised, osad on pika-pika sabaga ja mitte nii armsad. Oleme näinud ja kuulnud konnasid. Siin pidi väga palju konnasid olema ja mõned kohalikud kardavad näiteks konna rohkem kui madu. Siin leidub ka mürgiseid kärnkonnasid ehk aagasid ehk nagu kohalikud neid kutsuvad: cane toad. Nimelt imporditi Austraaliasse, täpsemalt Queenslandi mitmete aastate eest konnasid eesmärgiga hoida kontrolli all suhkrurooga hävitavate putukate arvukust. Asi kukkus läbi, sest konnakesed ei ulatunud soovitud kahjuriteni, kuid leidsid kõhutäiteks teisi putukaid. Hiigelkonnad paljunesid ootamatult kiiresti ja hakkasid ohustama mitmeid liike, sest nad söövad nii roomajaid, imetajaid kui ka linde. Nad on ohtlikud ka neile loomadele, kes ise konna söövad, sest nende nahk eritab tugevat mürki. Näiteks kui krokodill otsustab selle konna nahka pista, siis võivad sellele järgneda krambid ja isegi surm. Meie töökaaslane teadis, et mõned inimesed tõmbavad ennast isegi konna seljal asuvast mürgist pilve! Kuigi algselt toodi need elukad Queenslandi, siis nüüdseks on paljud jõudnud rännata Põhjaterritooriumile ning kohalikud on nendega üsna hädas, sest cane toad kipuvad hobuste ja koerte jooginõudesse ja võivad niimoodi koduloomi mürgitada.


Siin on üks tavaline krooksuv konn:


Öösiti töötades võib näha palju megasuuri putukaid ja uiuiuii kuidas mulle nad ei meeldi! Pikkade tundlatega imelikud loomad, liiguvad väga kiiresti. Tööl on meil vist ka mingid prussakad, kes just õhtuti ellu ärkavad. Veel õpivad hetkel mingid christmas flyd lendama (ju jõuluks saavad selgeks:D). Need jõulukärbsed ei oska praegu üldse lennata! Kõmm vastu seina ja kõmm vastu inimesi! Ja neil on päris tugev kere, niiet hea paugu saab!
Mõni aeg tagasi ilmusid kuskilt välja vihased moskiitod, esimese õhtuga tööl olin nii ära söödud! Sääsed on siin pisikesed ja eriti ei tunnegi, et nad su kallal purevad, aga tagajärjeks on väiksed punnid, mis hirmsasti sügelevad. Ilma sääsetõrjevahendita tööl käia enam ei saa.
Ämblikke olen väga vähe näinud (ptüi-ptüi-ptüi!) ja need vähesed on ka pisikesed pojukesed olnud. Isegi Eestis nägin suuremaid ja palju tihedamini.

Millised teil ilmad on?

Ilm on stabiilselt päikseline ja soe, päeval on sooja umbes 32-35 kraadi, öösel 25kraadi. Kuna nüüd on algamas wet season, siis sajab päris tihti, aga tavaliselt õhtuti või öösel. Kui vihma üldse sajab, siis ikka korralikult! Hetkega oled läbimärg ja autoga sõites on vahepeal nähtavus täiesti olematu, sest ladistab nii tugevasti. Päris tihti on ka äikest näha kuskil kaugel – kogu taeva lööb valgeks! Mõne aja pärast peaks meil korralikud äiksetormid tulema, kõige hullem on detsembris ja jaanuaris. Töökaaslased rääkisid, et tihti lööb äike kuskile sisse, paljud kohalikud kardavad metsikult ka kõige väiksemat müristamist ja välku.

Põhjaterritooriumil ja üldse kogu Austraalias on palju rahvusparke ja turistide seas on need väga populaarsed. Võtsime siis meiegi kätte ja külastasime ühte neist: Litchfield National Park’i. Darwinist umbes 130km kaugusel asuv Litchfield ei tundu küll neist kõigist kõige ahvatlevam, kuid asub kõige lähemal. Litchfield avati rahvuspargina 1986. aastal ning igal aastal uudistab sealsel 143 ruutkilomeetrisel alal umbes veerand miljonit külastajat.



Siinses looduses võib tihti märgata hiidtermiitide, nn magnettermiitide pesi. Kaugelt tunduvad need kollast värvi ja imeliku kujuga kivimügarikud. Need hauamonumente meenutavad pesad on alati servaga põhja poole – sedasi pesa kitsaimat külge kõrvetava päikese poole jättes püüavad putukad sisetemperatuuri reguleerida. Magnettermiitide hiigelpesi oli kogu Litchfieldi territooriumil väga palju.



Florence falls:

Tolmer falls. Platvormilt avanes väga ilus vaade loodusele, olime väga kõrgel. Supelda siin ei saanud, aga noh, ega me polnudki ujumise peal väljas…



Wangi falls:
Kõige suurem ja avaram ja rahvarohkem. Praegu kusjuures peaks olema kõrghooaja lõpp ja seega mitte väga palju turiste, aga tundub, et Wangi falls meelitab inimesi iga ilmaga ligi. Siin juba oli väga vihmane ja tume taevas ja müristas.



Ma oleks väga tahtnud ka The Lost Cityt näha, aga sinna oli ligipääs ainult neljaveolise maasturiga ja meie oma autoga ei riskinud. Aga peamised vaatamisväärsused nägime ära ja nautisime vaba päeva looduses. Ja mis selle väljasõidu kõige-kõigem oli – me nägime känguru!!! Vabas looduses teda hüppamas näha oli ikka nii vinge! Sõitsime autoga ja meie ees hüppas pisike väga pehmelt ja sujuvalt üle autotee! Õnneks oli ta ohutus kauguses. Ainult natukene edasi sõites ootas järgmine meid teeservas. Pidasime auto kinni ja nägime veel umbes viite või kuute! Üritasin siis põõsaste vahel vaikselt kaameraga neid tabada, nad jõllitasid nii lahedalt meid samal ajal. Pole just kõige paremad ja teravamad pildid fotograafilises mõttes, aga ma olen nende üle siiski väga uhke!
(klikkige need pildid suuremaks;))



Leia pildilt saba:



No ja kui känguru ka juba nähtud, siis oligi aeg võtta ette kodutee. Kuna me ei viitsinud sama teed mööda tagasi sõita, siis otsustasime riskida ja minna mitteametlikku liivateed mööda. Kuna praegu veel on kuiv aastaaeg, siis ei tohiks hullu olla. Okei, see tee oli ikka täielik kuumaastik! Sõitsime vahepeal 10km/h, sest tee oli rööpaline ja täiesti ebatasane. Mõni vinge jeep kimas muidugi meist suure hooga mööda. Ümberringi oli täielik tühermaa, ainult võpsik. Põhjaterritoorium on üldse väga hõredalt asustatud ja tundub, et sellise tee ääres pole huvi ka neil vähestel inimestel elada. Noh kena küll ja ühel hetkel suri meie valge tõld välja ja olime ise seal osa sellest tühermaast! Auto on ka varem nalja teinud ja välja surnud (Heikki arvab, et kütusefilter on meie vaenlane), aga üldiselt peale mõneminutilist ootamist saab masina uuesti käima. Muidugi mitte siis kui sa oled keset kõnnumaad, su telefonil pole levi, kõik jook on autos ootamatult otsa saanud ja kõht hakkab ka juba megatühjaks minema ning väljas sirab päike, mis kütab päeva umbes sama kuumaks nagu saunas! Muidugi mitte siis! Loomulikult ei möödu siis enam ka ühtki autot…




Meie olukord oli üsna keeruline, sest vajasime bensiini, kuid lähim bensiinijaam asus umbes 40km kaugusel. Kell oli ka juba ohtlikult palju, sest kui pimedaks läheb (ja siin ju läheb juba mingi 18-19 ajal), siis on just loomade tõttu väga ohtlik sõita, eriti veel sellistel kitsastel ja kõrvalistel teedel. Istusime nagu õnnetusehunnikud autos ja proovisime uuesti käima saada, kahjuks täiesti tulutult. Kuigi ümberringi tundus inimtühi, siis mõtlesime igaks juhuks natuke ringi vaadata, ehk kohtame kedagi, kes saab meid aidata. Palju ei jõudnudki lõõskava austraalia päikese all jalutada, kui jõudsime värava taha, mille silt teatas, et siin asub mingi aborigeenide kommuun.
See polnud kindlasti hea mõte, kuid kahjuks ainuvõimalik ning astusime sisse. Jõudsime juba mõelda, et võib-olla on lähim maja (või misiganes aborigeeni hütt) alles mitme kilomeetri kaugusel, kui liivatee muutus äkitselt asfaldteeks! Kahel pool võsas hüppasid kängurud (ja kes teab, mis elukad veel), aga me olime liiga kurnatud, et sellele tähelepanu pöörata. Puude vahelt hakkasid helkima autod, lähemale jõudes avanes meie ees hirmujudinaid tekitav vaatepilt autode surnuaiast. Ma ei mäleta, kas see film oli „Vale pööre“, aga igatahes tuli kohe meelde see õudukas, kus seltskond noori on samuti keset tühermaad hädas katkise autoga ja siis nad satuvad esimese asunduse juurde, kus on lademetes autovrakke ning lõpuks sööb üks mees nad kõik või vähemalt enamus noori ära! Niiet väga spuuki tunde ja hirmuga naha vahel läksime edasi. Seal oli suur plats, eemal mõned räämas elumajad. Kõik oli pilla-palla ja tundus, et keegi siin elab, aga inimesi polnud kuskil näha. Alguses oli kuulda kellegi juttu, aga kui edasi läksime, siis jäi kõik vaikseks. Seisime keset tühjust ja peast jooksid mõtted läbi, et mis nüüd järgmiseks… kuni kuulsime vihase peni haukumist. Just see vist veel puuduski! Tardusime keset platsi üksteise kõrvale ja ma ei suuda meenutada, mida ma mõtlesin, aga ma mitte ei tahtnud ette kujutada, kuidas see peni nüüd vihastab, et tema territooriumil on sissetungijad, kuidas ta meile kallale tuleb ja kuidas mitte kedagi ei ole, kes seda peni takistaks! Õnneks ta lähemale ei viitsinud tulla. Me lihtsalt seisime ja ei vahetanud sõnagi, ümberringi oli täielik vaikus, välja arvatud koera haukumine. Selge oli see, et siit me abi ei saa, heal juhul pääseme eluga. Hakkasime vaikselt tagasi liikuma, aga meie kõndimise peale tuli ka koer lähemale. Käeulatuses polnud mitte midagi kaitseks haarata! Küllap kuuma ilma tõttu ei jaksanud koer meid ära süüa ja lubas tasapisi ära minna. Põgenesime ettevaatlikult sealt õudusfilmist, endal süda saapasääres.



Tagasi liivateel märkasime, et seljatagant tuleb keegi vana kastiautoga. Täpselt selline tunne, nagu auto koos inimestega oleks maapõhjast välja ilmunud. Ma juba nii kartsin, et ürgsed aborigeenid on pahased ja nüüd ootab meid järgmine ellujäämiskursus. Tegelikult nad peatusid ja saime neile oma mure ära rääkida ning nad olid üsna abivalmid. Masinat juhtis karvane mees kelle kaasreisijateks olid noor tüdruk ja vana hallipäine naine. Naine hõikas, et hüpake kasti ja lähme vaatame, mis autol viga. Kui me sinna kasti ronisime, siis suutsime juba natuke naerda enda ja kogu selle seikluse üle.Lõpuks ostsime kuldselt kolmikult 20 dollari eest 5 liitrit bensiini ning jätkasime oma pikka ja käänulist liivateed kodu poole. Kahjuks suri peagi auto jälle välja. Nüüd oli juba hämar, õnneks olime jõudnud korralikumale maanteele, kuid kahjuks tundus olukord veel lootusetum. Vahepeal oli juba mõte, et hakkame jala bensiinijaama poole astuma, kuigi maad oli 20km. Lootsime mõnelt mööduvalt autolt abi saada, aga selle igaviku jooksul möödus vaid üks auto, kes abipalvest hoolimata edasi kihutas. Ma ei tea, mis taevalik kingitus see oli, aga mingil hetkel saime uuesti auto liikuma ja kimasime edasi. Need olid nii pingelised kakskümmend kilomeetrit, et me ei rääkinud omavahel sõnagi, justkui kardaks, et loba peale autol jõud raugeb.

Hetk, mil jõudsime tagasi asundusse, on täiesti kirjeldamatu! Panime paagi kütust pilgeni täis (tundub, et autole ei sobi nii raputavates teeoludes poolik paak), ostsime süüa ja juua ning tundsime, et elu on jälle ilus!
Outback (ehk kõnnumaa) on omamoodi ilus ja põnev, aga samas ka ohtlik. Selliste mitteametlike teede seisukord on üsna kehv ning abi vajades on kasu vist lihtsalt palvetamisest, sest telefon on sellistes kohtades täiesti tumm. Küllap hädaabinumbri siiski saab kätte, aga loodetavasti ei saa me seda kunagi teada.Tagantjärgi mõeldes oli see üks meeldejääv seiklus, mida lähiajal rohkem kindlasti korrata ei tahaks!