Mingeid erilisi vaatamisväärsusi Gili’l ei ole, sest kogu saar ise on üks paras vaatamisväärsus! Saare ümbrus on parim paik sukeldumise ja snorgeldamise fännidele, aga kuna meie nende hulka ei kuulu, siis läksime hoopis ümber-saare-reisile!

Saarele peaks jalutades ringi peale tegema lausa tunni-paariga, meie muidugi uudistasime ja nautisime kogu ümbrust palju kauem. Ööelu ja kaubandus on koondunud kõik sadama ümber ja nö keskusest välja jõudes on saar üsna inimtühi. Igal pool jalutavad vabalt ringi kitsed ja lehmad:

Siin-seal on näha kohalike majapidamisi (mis enamus on küll saare keskel, mitte mere ääres) ja iga natukese aja tagant on teel mahajäetud endine restoran/baar või alles ehitusjärgus uus hotellikompleks. Gili’l on tõeline ehitusbuum! Kohalikel ei tohiks töö leidmisega küll raskusi olla, sest igal pool ehitatakse, näiteks siia tuleb järgmisel aastal suur hotell 120 toaga:

Ilm oli taas jube palav ja niiske, aga õnneks oli iga natukese aja tagant võimalus rannakohvikus värske jääkülm mahl tellida – super!

Looduse poolest on saar väga ilus, aga kahjuks pole kedagi, kes puhtuse eest hoolitseks. Mere ääres on igasugu sodi jalanõudest pudelite ja paberipahnani. Mõnes kohas oli hotelli privaatrand ja need alad olid ka korda tehtud, aga saare üldmulje oli kahjuks häirivalt prügine. Samas võrreldes Bali’ga on Gili ikka väga puhas saar! :D

Merevesi oli väga soe ja ilusalt läbipaistev! Nii soe vesi palava ilmaga kahjuks ei jahuta eriti, küll aga saab niisama mõnuleda!

Kui oma tuurilt tagasi hotelli jõudsime, siis avastasin telefonist mitu üsna halva teatega sõnumit. Nimelt oli just toimunud Jaapani maavärin ja ka meile anti tsunaamihoiatus! Esimese hooga ei osanud midagi arvata, pigem ikka lootsime, et meid see ei puuduta ja pole põhjust kartuseks.

Läksime veel rahumeeli sööma, aga olukord muutus päris närviliseks. Mitmed pubid olid telerid uudistekanalile suunanud ja inimmassid jälgisid otse tänavalt Jaapanis juhtunut. Peale õhtusööki läksimegi netipunkti, et natuke selgust saada, mis maailmas toimub. Tuleb tunnistada, et kohati saimegi Delfist rohkem infot enda olukorra kohta kui telerist jälgides.

Kui tuli uudis, et Aasia väikesaared on suures ohus, siis tuli küll hirm peale! Ma pole iial midagi sellist tundnud, väga vastik olukord. Esiteks häiris meid teadmatus! Osa inimesi tänavatel kas ei teadnud, mis toimub või lihtsalt ei hoolinud, paljud pidutsesid ja midagi erilist tänavapildist silma ei jäänud. Me ei saanudki aru, kas meie piirkond on reaalselt ohus (kuigi Indoneesia sai hoiatuse) või meid see ei puuduta. Samal ajal tulid Eestist sõnumid, et põgenege saarelt! Vot põgeneda ei olnud sealt küll kuskile, sest merele minek oleks olnud veel ohtlikum ja saar ise on nii tilluke.. paar sammu astud ja oled juba saare teises otsas! Kõrgeimad ehitised olid seal kahekordsed, polnud ka kuskile ronida.

Olime nagu peata kanad! Vahtisime telekast uudiseid, kus puudutati ainult Jaapanit, samas ei räägitud midagi ülejäänud ohus olevatest riikidest. Telerist jäi kohati arusaam, et laine pühib pool Aasiat paigast ära, aga inimestel pole midagi teha. Mitmeid kordi korrutati, et väikesaarte olukord on kõige kriitilisem, aga samas ei mainitud kordagi MILLISTEST väikesaartest MIS PIIRKONNAS jutt käib. Olime väga närvis, mul oli kohutav hirm! Olen elu aeg jubedalt igasugu loodusõnnetusi kartnud, aga pole iial neile nii lähedal seisnud. Hiljuti vaatasime filmi Hereafter, mille võikad kaadrid tsunaamist silme ette kerkisid, aga see on muidugi viimane, mida sellisel hetkel meenutada tahaks.

Istusime nagu tulistel sütel, midagi teha ei osanud. Mõned inimesed olid väga närvis, enamus olid täiesti rahulikud. Elu veeres saarel edasi. Tundide viisi passisime teleri ees ja „ootasime“ hiidlainet, samal ajal oli kott pakitud esmavajaliku kraamiga, JUBE! Vaenlasele ei sooviks ka sellist olukorda!

Kodus telerist vaadates tunneme kaasa kaugetel maadel toimuvale, aga ei tunne seda hirmu, mida need inimesed seal. Jah, meil läks õnneks ja hiidlaine ei jõudnud Indoneesiasse, küll aga olime valmis, et vesi pühib kõik paigast. Lihtsalt istusime ja ootasime, sest teha ei olnud midagi. Tundsime end väga abitult, kõik näis nii lootusetu. Olla võõras riigis ja sellises tundmatus olukorras…

Olime pinges ja väsinud, suurem oht paistis uudistesaadet usaldades möödas olevat, aga ikkagi oli natuke ebakindel magama minna. Tegelikult oli meil viimasesse õhtusse plaanitud igasugu toredaid ja lõõgastavaid spa protseduure, mis kahjuks ära jäid. Magasin sel ööl nii kehvasti, olin ikka natuke hirmul ja ootasin juba kojusõitu.

Järgmisel hommikul tahtsin kannatamatult Gili’lt ära sõita! Nagu kiuste meie paadisõit jälle venis ja merel oli suur torm. Paat hüppas lainetes ja minul oli süda nii paha, mitu tundi ei rääkinud midagi:D

Meie lend Austraaliasse läks alles öösel, nii et saime veel linnas aega sisustada, mõned suveniirid osta ja maailma parimat šokolaadikooki sööma minna! Kinnitasin reisi alguses, et viimast päeva Balil tuleb selle koogiga tähistada, enne lihtsalt ei saa lennukile istuda! Kunagi oli see kook Kohvik Moskva ja UpUp’i tõmbenumber, aga kuna kumbagi kohta enam ei eksisteeri, siis tuleb hakata Balil end poputama! :D

Väga kahju, et puhkuse lõpp nii ebameeldivaks kujunes, samas ei suudaks see kuidagi rikkuda meie toredaid Indoneesia mälestusi. Kes otsib seiklusi ja võõramaist elustiili; sõbralikke, kuid pealetükkivaid tänavakaupmehi; päikselisi päevi ja kuumi öid; hullumeelset liiklust ja aasiapärast kultuuri on kindlasti oodatud Balile! Ärge tulge siia rahu ja vaikust nautima, selleks on teised saared, Balil peetakse pidu hommikuni ja melu kestab ööpäevaringselt!

Aa ja kõik need, keda köidavad igasugu „seened“ või marihuaana, siis olete rohkem kui teretulnud! Meie oleks võinud tänavatelt marihuaanamäed kokku osta, seda lihtsalt pakuti igal pool! Ja seened sõidutavad otsejoones Kuule: