Kuigi Bali saar on üsna väike, on seal teha päris palju. Etteruttavalt võib öelda, et meil jäi ajanappuse tõttu päris mitmes kohas kahjuks käimata. Samas oli kogu sõit nii ootamatu, et me polnud Indoneesias maandudes üldse kindlad, kuhu minna ja mida näha tahame. Kõik plaanid selgusid alles kohapeal ja üsna jooksvalt.

Muidugi kuulub iga puhkuse juurde basseini ääres vedelemine! Ilm oli koguaeg üsna palav ja niiske, seega oli end hea basseinis jahutada (kuigi kahjuks oli vesi seal isegi natuke liiga soe).

Päeval paistis päike ja öösiti sadas vihma ning müristas, sest Balil on praegu veel wet season. Tänu wet seasoni lõpule on seal hetkel ka low season, seega turiste peaks vähem olema. Mõnes kohas oli ka hinnaalandus tänu low seasonile.

Vihmaga kandsid kõik rollerdajad selliseid keepe:

Esimeseks sihtkohaks peale rolleri kätte saamist oli Bali loomaaed. Olime varem kuulnud, et see pole päris tavaline loomaaed ja just seetõttu otsustasime seal ära käia. Kes tahab Balil kuskile omal käel sõita, peab palju kannatust varuma, sest linnas pole eriti silte ega viitasid. Kogu meie tripi vältel nägime vaid üks kord silti, millel oli ka kilometraaž märgitud, tavaliselt on lihtsalt koha nimi ja suund kirjas. Kõige lihtsam ongi kohalikelt küsida, sest üldiselt kõik tahavad turisti aidata. Rolleriga sõites on mugav see, et teed saab küsida näiteks punase tule taga passides või ristmikel ja ei olegi vaja mingeid peatusi teha:D Meie küsisime kogu aeg, kui kahtlesime, kas sõidame õiges suunas. Tegelikult me sõitsimegi koguaeg sisetunde järgi, sest kuulujuttude kohaselt ei ole isegi kaardiga Balil midagi teha (kaardid tihti aegunud või pole täpsed).

Ühel ristmikul kohtasime kohalikku, kes juhtumisi töötas loomaaias ja sõitis just parasjagu tööle. Saime temaga kohe sõpradeks ja läksimegi koos. Kahjuks me ei mäleta tema nime, aga mees töötas loomaaias aednikuna, oli väga heatujulune ja sõbralik. Meie suhtes oli ta muidugi hästi uudishimulik, aga see ei mõjunud pealetükkivalt, pigem oli see omamoodi tore. Ta rääkis päris hästi inglise keelt (samas mõned kohalikud ei räägi sõnagi), nii et saime temalt palju huvitavat Bali kohta teada. Kui ütlesime, et oleme pärit Eestist, siis ta esimese hooga arvas, et see asub kuskil Sloveenia juures, ehk siis üllatavalt head teadmised Euroopast! Tema oli ka ainus, kes Eesti kuskile Euroopa kaardile asetada oskaks. Üldiselt ei ole Balil keegi eestlastest ega Eestist midagi kuulnud.

Peagi asus meie uus sõber tööpostile ja meie läksime loomaaiaga tutuvuma. Sissepääs maksis 24 dollarit/in, mis on Bali kohta kusjuures päris kallis, aga see raha on kindlasti külastust väärt! Kahtlemata ei saa näiteks Bali ja Tallinna loomaaeda võrrelda! Kui Tallinnas võib puuride vahel jalutada tükk aega ühtki looma nägemata, siis Bali loomaaias on loomad inimesele võimalikult lähedale, lausa silma alla toodud. Paljusid tegelasi saab ise hoida, töötajatelt saab osta väikeseid korvikesi porgandite ja banaanidega, et külastajad saaksid loomi ka ise toita. Loomaaias korraldatakse iga natukese aja tagant show’sid värviliste lindude ja trikitavate loomadega. Juba meil oli seal nii põnev, mis siis veel väikestel lastel olla võib! Tõeline loomasõprade paradiis!

Siin on Bali loomaaia kõige suurem staar! Orangutan Jack oli tõeline naljatilk! Kui inimesed talle banaani või muud söödavat viskasid, siis mõnikord Jack lihtsalt nuusutas või hammustas tüki ja ülejäänu viskas tagasi! Õnneks me pihta ei saanud : )

Edasi võtsime suuna Ubud’i poole, kus asub Monkey Forest ehk ahvimets! Ahvid on Bali kultuuris väga olulisel kohal, näiteks paljude muinasjuttude ja rahvajuttude peategelaseks on just ahv, neist on ka laule ja lugusid.

Sissepääs ahvimetsa maksis 20 000 ruupiat/in, mis võrreldes loomaaia piletiga on väga odav. Ahvimetsas pidi päris ettevaatlik olema, sest need hullud on tuntud röövlid! Ehted, prillid, isegi kotid jne võivad osutuda ahvipärdikutele väga ihaldusväärseks! Kui midagi juba neile näppu jääb, siis võib esemele hüvasti öelda, sest ükski ahv pole nii loll, et oma saak sulle sõbralikult tagasi tuua!

Kuigi turiste käib pargis palju ja peaaegu kõik söödavad neid banaanidega, läksid ahvi silmad banaani peale ikka nii särama! Kui keegi banaani märkas, hüppas kohe ligi ja ronis mööda püksisäärt või kleidiäärt saagi järele! Koguaeg pidi valvel olema, sest tihti nad tahtsid just seljatagant meid ehmatada.

Eks me kõik ole ahve näinud, aga sellist elamust neid kaugelt vaadates küll ei saa! Ahvimets oli väga lahe koht, kus nende hulludega möllata! Ahvid olid hästi uudishimulikud ja aktiivsed ning muidugi oli neid nii naljakas jälgida. Pisikeste pärdikutega sai mängida, aga kui sa neid kiusata tahad, siis võib ahv ka hammustada. Üks pisike isegi hammustas mind õrnalt mänguhoos! Mitu ahvi proovis mu ehteid röövida, aga see ei õnnestunud: )

Ahvimetsas elavaid ahve kutsutakse Balinese Macaques ehk siis Bali makaak. Kokku peaks seal olema umbes 300 ahvi, aga kohapeal ringi jalutades arvaks pigem, et vähemalt 3000, sest kõikjal näeb vaid ahve! Pärdikud elavad kolmes eraldi hõimus ja igal hõimul on õigus osa päevast mingil kindlal territooriumil viibida ning kui keegi reeglit rikub, siis saab näha ahvikätši! :D

Troopika tähtsaim teravili – kurikuulus riis


Riisi suurim kasvataja on küll Hiina, aga kohe tema järel on India, Indoneesia ja Jaapan. Asiaatide jaoks on riis kindlasti elutähtis, nad sööks igal võimalikul kujul just riisi! Kuulsime juhuslikult kui üks indoneesia naine uuris austraallaselt, kas riis ikka Austraalias ka kasvab ja kuuldes eitavat vastust ei jõudnud naine ära imestada ja hakkas austraallasele kaasa tundma. Kui mees selgitas, et sellegipoolest süüakse riisi ka Austraalias, siis naine kohe rahunes ja soovitas ikka palju-palju riisi süüa:D

Riis vajab kasvamiseks palju vett ja sooja ja just soojalembuse tõttu ei ole riisi näiteks Eestis võimalik kasvatada. Troopilisel Balil on ühtaegu aga väga kuum ja samas sajab tihti vihma, mistõttu nende riisipõllud lausa vohavad! Riisitaimed istutatakse käsitsi vee all olevale põllule, umbes nelja kuu möödudes on riis koristusküps ja vesi lastakse põllult ära voolata. Mitmel pool Aasias kasvatatakse sedasi mitu riisisaaki aastas. Muide, riisiõlgedest valmistatakse näiteks paberit (muu hulgas ka parimat sigaretipaberit maailmas), korve, kübaraid, sandaale, matte, köisi jne.






Samal õhtul organiseerisime endale reisi Indoneesia väikesaarele Gili Trawangan ja sellega seoses muutus meie Bali aeg palju lühemaks. Oleksime väga tahtnud minna vaatama elevantide show’d, aga õnneks on showelevandid ka Tais olemas ja just Tai peaks olema meie järgmine sihtkoht Aasias. Samuti ei jõudnud me sõita vulkaane vaatama ja Bali mägesid vallutama, meie poolt jäi külastamata ka kohalik veekeskus. Aga õnneks ootas meid väike Gili Trawangan, kuhu järgmisel hommikul teele asusime…