Täna õhtul peab tähistama! Peale kurnavaid ja lõputuna näivaid otsinguid me lõpuks leidsime omale päris armsa kodu! Mida rohkem meenutada, kui keeruline see oli, seda enam hakkab uus elupaik meile meeldima!

Ma võiksin vist raamatu kirjutada kogu sellest saagast ja peaaegu nädala kestnud korterimaratonist! Üürimine on siin kõike muud kui kerge, vahepeal tundus see lausa võimatu ettevõtmisena! Naljaga pooleks – mitu korda arutasime, et peaks vist ikka tagasi Eestisse kolima:D

1. Katsumus: kuidas üldse leida elamispind?

Jah, esmalt on vaja kuskilt üürikorterit või –maja otsida ja kuigi siin on päris popp netileht gumtree.com, siis pole sellest eriti abi. Piltidega kuulutusi on vähe, paljudel kuulutustel pole kontaktnumbrit ning isegi kui miskit leida, siis tihti saaks sisse kolida alles mitme kuu või poole aasta pärast! Muidugi on siin palju kinnisvarabüroosid, aga eelistasime otse omanikult üürida. Büroosse helistades nad panevad su numbri lihtsalt kirja ja lubavad millalgi (?) ühendust võtta ehk siis asjad liiguvad väga vaevaliselt. Tuli jälle appi võtta vana hea ajaleht! Leht koos kuulutuste lisaga ilmub kolmapäeviti ja laupäeviti ja kui sa seda lehte ei osta, siis oled kodutu! :D

2. Katsumus: kuidas olla ühel ajal mitmes kohas?

Siin on väga popp korraldada lahtiste uste päevi ehk open house’e ja kuna kõige rohkem kuulutusi ilmub just laupäeviti, siis toimuvad enamus üüripinna näitamisi laupäeva hommikuti. Nii kui lehe kätte saime, hakkasime üles märkima sobivaid kortereid ja muidugi paljud kellaajad kattusid. Kella 10st kuni 14ni kimasime mööda linna ja sõitsime ühest potensiaalsest kodust teise! Perth on parajalt suur linn ja seetõttu olime kohustatud sõelale jätma vaid enam-vähem ühe piirkonna korterid. Kuna lehes pilte ei ole, siis käisime läbi ka täiesti kohutavaid kortereid! Näiteks ühes kohas oli nii vana mööbel, et mõne aasta pärast kuuluks see vist juba muuseumisse!

3. Katsumus: kuidas klassifitseeruda sobivaks üürnikuks?

Ehhee vot see oli kõige põnevam katsumus! Siin ei käi asjad nii lihtsalt, et lähed ja üürid kui miskit silma jääb! Oh ei! Siin toimub ülekantud tähenduses midagi sellist nagu Superstaarisaates! Kõigepealt saad ära täita mitu lehekülge pika ankeedi, kuhu tuleb peaaegu pool elukäiku märkida: eelmiste töö- ja elukohtade andmed (muidugi ka sissetulekud ja rendisummad); sõiduauto mark, aasta, värvus jne; andmed viisa jm kohta. Kohustuslik on põhejendada, miks eelmisest üürikorterist kolid ja miks just selle koha oma uueks koduks valisid. Parem on, kui sul on taskud soovituskirjadest punnis! Kui sul juhtub olema lemmikloomi, siis muretse juba heaga ka pontule üks soovituskiri! Siis tuleb kõik need tähtsad täidetud ankeedid ja soovituskirjad omanikule anda, kes hakkab korterisse üürnikku valima! Apppii! Neid ankeete tahavad nii maaklerid kui ka omanikud, nii et nihverdada on üsna keeruline. Peaaegu igal pool küsiti meilt kohe, kas me ikka töötame juba kuskil ja õnneks tabasime kohe ära, et sellele küsimusele on ainult üks võimalik vastus: kindel jah!

Vot see viimane katsumus osutus ka meie jaoks parajaks pähkliks! Muidugi ei ole meil veel töökohta, saabusime Perthi ju loetud päevad tagasi! Valetada pole neile mõtet, sest enamasti nad helistavad kõik su praegused ja eelmised ülemused ja üürikorterite omanikud läbi ning räägivad nendega veel pikad jutud maha. Ja kedagi ei huvita, palju sul raha on, kõik eeldavad, et sul on töökoht! Ühes kohas isegi oli vist võimalik pangakontoga tõestada, et suudad elamise eest maksta, aga üldiselt tunduks imelik neile oma kontojääki näidata:D Üüripinnad on siin mõeldud ainult töötavatele inimestele.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et peaksime kõigepealt hoopis töö leidma ja alles siis oleks võimalik kodu üürida. Olime lootuse juba peaaegu kaotanud, kuni jõudsime järjekordse üürikorteri ukse taha. Väljast tundus koht üsna kole ja mul käis isegi peast läbi mõte, et siin ei tasu aega raisata ja sisse astuda, aga kui kohale jõudsime, siis üllatusime! Seest oli korter väga kena ja kui omanik mainis, et ta eelistab tähtajatut lepingut (etteteatamise tähtaeg 3 nädalat), olin juba üsna veendunud, et seda me olimegi otsinud! Siin sõlmitakse tavaliselt 6-kuu/12-kuu leping, mida pm ei ole võimalik varem lõpetada (jälle üks harjumatult ebamugav tingimus). Ainus variant on jätta üür lihtsalt maksmata ja oodata, kuni omanik lepingu lõpetab, mis on muidugi päris nõme.

Korteri omanik oli poolakas Thomas, kes leidis meis kui eurooplastes kohe mõttekaaslased! Thomas, kes on Austraalias elanud juba viimased 14 aastat, külastas oma kodumaad Poolat 12 aastat tagasi ja tema poeg ei olegi Poolas käinud. Thomas ainult küsis, kas töötame, ei ulatanud ühtki ankeeti ja lubas meil kasvõi kohe sisse kolida! Otsustasime poolaka korteri ära võtta, sest tähtajatut lepingut on mujalt väga raske leida ning ka hind oli päris hea! Maksame nädalas 320dollarit ja elame Eesti mõistes kolmetoalises ridaelamuboksis, siinses mõistes 2 bedroom’ga townhouse’s! Seest on kõik väga kena ja vajalik mööbel on olemas (jällegi üsna harvaesinev luksus, sest enamasti üüritakse möbleerimata kortereid), kuid väljast on maja natuke räämas ja liiga võssakasvanud.

Õnneks on siin turvaline ja hoovi pääseb vaid puldi või võtmega:

Elame Yokine piirkonnas (Stirling’u rajoonis) ja see on ainult 7km kesklinnast. Kaks sammu meie majast on kohe suur kaubanduskeskus ja mitu toidupoodi, isegi postimaja on siinsamas! : ) Ümbruskond on väga kena, enamasti eramajad, igal pool on pargid ja laste mänguväljakud.

Oleme praegu kirjeldamatult õnnelikud oma uues kodus, sest viimati saime päris kahekesi elada novembris Darwin’is ja see oli juba niiiii kaua aega tagasi! Väga mõnus on kohver jälle mõneks ajaks korralikult lahti pakkida ja inimese moodi elada:D Kui meil hästi läheb, siis jääme Perth’i eeldatavasti üsna pikaks ajaks, iseasi, kas just sellesse korterisse. Ootame kõiki soolaleivapeole, pikk vahemaa ei ole vabandatav! ; )