Natuke sai siin juba mainitud, et mul on uus töö. Kui
nüüd mõtlema hakata, siis täpselt sellest ametist olen vahelduva eduga juba
aastaid unistanud – lastekaitseametnik. Magistrisse sotsiaaltööd õppima minnes
oli kindel siht silme ees lastekaitses lõpetada ja seetõttu hakkasin juba
ülikooliajal lastekodulastega tööle. Ma küll ei tea palju Eesti lastekaitsest,
aga tundub, et süsteemid on üsna erinevad ja mul pole isegi eestikeelset sõnavara
kõige siinse kirjeldamiseks.
Vanemliku hoolitsuseta laste ja teismelistega töötamine
on paras katsumus, aga just seetõttu see mulle vist niiväga meeldiski – töö on
täis väljakutseid ja pidevalt saab end proovile panna. Need noored, kellega
mina töötasin, olid ikka täiesti katkised hinged, nii et politsei- ja kiirabiväljakutsed
polnud midagi erilist. Mitmeid kordi juhtusime mõne politseinikuga jutule, kes
küsisid, kuidas me küll suudame sellist tööd teha!? Veider, kui sellise
küsimuse esitab politseinik, aga eks nad vihjasid rohkem sellele, et neil ikka
hoopis teine väljaõpe ja töövahendid enda kaitsmiseks. Nende kahe aasta jooksul
ma ise tööl küll kordagi viga ei saanud, kuigi paar korda läks ikka väga
napilt. Samas mitu töökaaslast olid nädalaid erinevate vigastustega töölt
kõrvaldatud.
Selline hullumeelne töökeskkond karastab korralikult ja
mingil hetkel avastadki, et oled paksu naha kasvatanud ja naljalt miski sind
rivist välja ei vii. Ja siis ikka ja jälle on sul selliseid tööpäevi, kus sa
räägid mõne teismelisega pikad jutud maha ja tunned, et su töö kannab vilja ja
kui sa ka muud pole saavutanud, siis oled sa vähemalt mõne positiivse
mäletamist väärt elamuse võrra nende laste elu rikastanud.
Kõige selle pärast oli mul tegelikult väga raske residential care’st edasi liikuda. Alates magistri lõpust olin tööpakkumisi uurinud, aga teadsin väga täpselt, et tööandjat ma vahetada ei taha – pigem samas ametkonnas edasi liikuda. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, sest töökuulutusi oli väga minimaalselt ja suurt mitte midagi minu kandis. Ja siis tuli üldse government freeze ehk vabade töökohtade täitmine peatati või täideti need olemasolevate töötajatega. Government freeze mõjutas ka mittetulundusühingute rahastamist ehk siis tööd otsivate sotsiaaltöötajate jaoks oli see üks pikk ja piinarikas aeg. Mitmed mu kursakaaslased olid suht nördinud. Mind see kõik õnneks otseselt ei mõjutanud, sest mul polnud kuskile kiiret, küll aga tegi olukord murelikuks.
Kui üldisest tööpuudusest rääkida, siis juba mõnda aega
on see väga aktuaalne teema olnud. Viimase statistika kohaselt on kõige kõrgem
tööpuudus Western Australias - 6,5% ja seda peetakse muide katastroofiliseks. Üldine
Austraalia tööpuudus on 5,7%. Süüdistatakse kaevandusbuumi lõppu ja valitsuse
oskamatust selleks valmistuda. Viimati oli tööpuudus WAs nii kõrge aastal 2002.
Muide, naiste tööpuudus on WAs väidetavalt rekordiliselt 7%. Vaatasin praegu,
et Eestis on tööpuudus hetkel 6,8%.
Ei saaks öelda, et meie tutvusringkonnas kedagi käesolev
majandusolukord väga mõjutanud oleks. See on üldse selline natuke naljakas
teema, sest omal ajal õpetati koolis, et “normaalne” tööpuuduse määr on umbes
5% ja meil nimetatakse 6,5% töötust kriisiks. Hea näide jälle poliitikute
omavahelisest poriloopimisest ja ajakirjanduse võimest manipuleerida
inimestega.
Aga minu uue töö juurde tagasi tulles, siis järgmisel
nädalal saab juba kolm kuud täis ja mida aeg edasi, seda enam ma oma tööd
armastan. Boss (šotlane) on mul üsna karm juhtunud, no ütleme nii, et õlale ta väga ei
patsuta. Mul ei olegi taolist ülemust väga Austraalias olnud, ta on pigem
selline eestlase mentaliteediga, et pead end kõigepealt talle tõestama ja
mingit kiitust ei tasu naljalt loota. Teate küll, kuidas muidu siin Austraalias
on nii levinud, et tuuakse su tugevusi koguaeg välja ja öeldakse aitäh, et
tööle tulid. Õnneks ta on teistega ka selline, nii et küllap see lihtsalt tema
stiil. Paar päeva tagasi muide lõi mind jalust kiitusega ja ma kohe järgmised
pool tundi ei suutnud tööle keskenduda.
Tiim on meil üsna kirju ja nalja ikka saab selles karmis
ametis – ega ilma huumorita sellist tööd ei saa teha. Muidugi olen üks väheseid
nö võõramaalasi. Kuigi päris paljud mu töökaaslased on sündinud väljaspool
Austraaliat, siis enamus neist on siiski lapsepõlves siia kolinud ja
minusuguseid on ainult mõni üksik. Uskumatul kombel on minu tiimis näiteks
rootslanna, kes küll juba üle 20 aasta siin elanud ja üks teine töökaaslane on
Venemaalt (samamoodi mingi mitukümmend aastat tagasi siia kolinud). Päris
naljakas oli veel see, et sattusin ühte tiimi oma kursakaaslasega, kellega koolis
olin küll vaid korra rääkinud, sest tegime ühe aine koos, küll aga on meil
päris palju ühiseid tuttavaid. Enamus töökaaslasi ei tea suurt midagi Eestist ja pole
kunagi ühtki eestlast kohanud. Ma ikka vahel mõtlen, et mis mu kliendid
mõtlevad, aga siiani väga keegi uurinud ei ole. Eks nad tahavad minuga
võimalikult vähe tegemist teha.
Kuulun Intake, assessment and intervention tiimi – ehk
siis meie tegeleme kõigi oma piirkonna uute juhtumitega. Saame
näiteks teate koolist/haiglast/politseist/tavakodanikult mingi perekonna kohta
ja hakkame nendega tööle – külastame kodusid, intervjueerime lapsi, teeme
koostööd teiste ametkondade või spetsialistidega, otsime sugulasi, kes saaks
perekonda aidata vms, viimase variandina eemaldame lapsed perest. Vahel on
juhtum väga lihtne ja anname oma hinnangu ja saame näiteks nad lihtsalt mingi
organisatsiooni juurde edasi suunata. Alustasin nelja juhtumi uurimisest ja
mingi hetk sai sellest 9. Üldiselt minu kui algaja jaoks on maksimum 8 juhtumit/perekonda,
aga see number pidevalt muutub. See on nüüd see koht, kus inglise keeles oleks
mul kusjuures palju lihtsam selgitada, mida ma tööl teen.
Arvasin muide, et hakkan väga oma lapsi grupikodust (on
vist selline sõna olemas?) igatsema. Vahel ikka mõtlen nende peale ja üks neist
kuulub isegi minu piirkonna alla, st ma pole küll tema juhtumiga seotud, aga
tema töötaja asub minuga samas majas. Mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii
– sain näha, milline on nende vanemliku hoolitsuseta laste igapäevaelu, kes
elavad grupikodudes. See oli täiesti hindamatu kogemus ja kuigi mul pole kunagi
olnud suuri illusioone, et muudan sellega maailma, siis olen olnud osa nende
elust ja olnud olemas hetkel, mil nende päris ema oleks võinud olla –
lohutamas, kuulamas, nõu andmas, kurjustamas või koos rõõmustamas,
sünnipäevalaulu laulmas, esimesele tööintervjuule viimas, hambaarsti juures
kätt hoidmas või pannkooke küpsetamas. Ma kindlasti ei soovita sellist tööd
igaühele, sest see lihtsalt ei sobi kõigile, aga kes tunneb, et temas on see
kirg olemas, siis proovige! Minu jaoks oli see hindamatu kogemus ja mul on
kahju, et ma juba varem ei proovinud.
Uues ametis töötan rohkem lapsevanemate ja teiste
spetsialistidega, sest nüüd olen ma
ametnik ja lastega kohtun harvemini kui peaks. Alguses olin üsna stressis, sest
tundus lausa hirmus nende hullude klientidega jageleda ja kartsin otsuseid
vastu võtta, sest kaalul on ju inimelud. Tunnen end küll juba veidi mugavamalt,
aga töökaaslased on öelnud, et õige tunnetus tuleb alles umbes aasta pärast.
Õnneks päris üksi ma suurt midagi ei otsusta ka, aga vastutus on siiski alguses
hirmutav. Ja ikka veel on mul selline tunne vahepeal, et pean end näpistama, et
näha kas see ongi päriselt või ma ikka alles unistan oma lastekaitseametniku
karjäärist.
