Nüüdseks oleme jälle kolinud ja õnneks palju mõnusamasse kohta. Nimelt sai meile mõlemale üsna kiiresti selgeks, et võõrastega kodu jagamine pole päris meie jaoks (kuigi oleme mõlemad kunagi ka ühikas elanud). Ei tea, kas oleme tõesti liigsed puhtuse friigid või milles asi, aga sellises seapesas lihtsalt ei saanud elada. Uus-Meremaalased vaaritasid päevast-päeva köögis ja hiljem kööki sisse astudes oli tunne, nagu toidusõda oleks just lõppenud. Kui midagi kokkamise käigus neil maha kukkus, siis sinna see ka jäi. Nemad ise lasid muideks kogu majas paljajalu ringi, jalatallad mustad, aga meie plätusid allkorrusel jalast ei võtnud. Ma ei hakka kõigest siia kirjutama, aga igatahes mustad sokid elutoas, õllepudelid diivanil ja saiapudi põrandal oli igapäevane. Paar korda korjasime nende asjad kokku ja viisime suurest vihast nende magamistoa ukse taha, lootes, et see on piisavalt näitlik. Vastutasuks nad lihtsalt tänasid, et nende pasa kokku korjasime! Mul oli niii suur kirg võtta ka oma kohver ja viia see lihtsalt elutoa diivanilauale, laotada oma aluspesu köögilauale ja toidujäätmed tugitooli, aga sain siiski pidama. Küllap oleks ka see nende jaoks okei olnud.. niisiis me loobusime allkorrusel koristamisest sootuks ja hakkasime uut kodu otsima. Ahjaa, üks asi veel. Kui majja sisse kolisime, oli seal ilus nahkmööbel, suur plasmateler jne. Mingil hetkel omanikud teatasid, et vahetavad mööbli. Noh, mõtlesime, et mis seal ikka, ju toovad umbes samasuguse asemele. Reaalsus oli natuke teine. Nimelt uued diivanid ja tugitool olid nagu otse prügimäelt! Televiisor õnneks oli ok, aga natuke väiksem. Isegi uus-meremaalased polnud väga rahul… Omanikud ise teatasid, et ei pidanud vajalikuks meile mööbli vahetusest teatada ja üldsegi olevat nemad selle kulunud ja katkise mööbliga pool aastat elanud. Lahe. Selles ma muidugi ei kahtle, et keegi viimased 30 aastat selle mööbliga elanud on, sest see oli tõesti auklik ja kulunud, rääkimata mustusest. Ega me muud alguses ei lootnudki, kui et ehk teevad hinnaalandust üüri osas, aga selle peale nad solvusid ja väitsid, et oleme liiga pirtsakad. Uus-meremaa tüdrukule nähvasid päris vihaselt, et kui ei sobi, siis koli välja. Tänaseks on sealt majast kaks pirtsakat eestlast ja kaks uus-meremaalast ära kolinud, niiet palju õnne!
Loodan südamest, et juhtusime lihtsalt jobude omanike majja elama ja üldiselt inimeste suhtumine selline pole. Aa, hea seik oli veel see, et paar päeva enne mööblidraamat mainisime omanikule, et pesumasina kuivatusrežiim ei tööta eriti. Juba järgmisel päeval tervitas meid uhiuus pesumasin! Ju kavalpead tahtsid sellega kompenseerida aukliku diivani probleemi.

Niisiis ootas meid järjekordne kodu otsimise ülesanne. Kui kahte riiki võrrelda, siis eestis on korteri üürimine ikka lapsemäng! Esimene samm oli siis leida sobilikus hinnaklassis ja suuruses kortereid, mida võiks vaatama minna. Kõige keerulisem tundus kodu otsimine ajalehest, kus olgem ausad infoga väga ei laiutata. Kuulutuste lisa ilmub igal kolmapäeval ja laupäeval ja sealt siis tuleb otsida. Piirkond ei olnudki meile esmatähtis, sest Darwin on pisike ja meil on auto niikuinii olemas. Enamus kortereid on 2 või 3 magamistoaga. Just niimoodi reklaamitakse ja mõistetakse korteri suurust. Kui eestlased räägivad tubade arvust ja ruutmeetritest, siis siin on oluline magamistubade arv, sest elutuba, köök ja vannituba kuulub niikuinii korterisse. Aga eks eestis olegi ruutmeetrid olulisemad, sest kütet ja teisi kommunaalmakseid maksad ju korteri suuruse järgi.. siin ei pea kodu kunagi kütma:D. Jama selles, et enamus pakutavaid kortereid on meie kahe jaoks liiga suured, 2 või 3 magamistoaga. Kusjuures mida rohkem inimesi üürida tahavad, seda soodsam, sest suured villad basseinidega tuleks kamba peale väga hea hinnaga. Kuigi nüüd peaks vaikselt low season algama ja hinnad alla minema, siis erilist hinnalangust meie küll tähele ei pannud. Lõpuks sirvisime siis mingid sobilikud korterid välja, mõni oli isegi 2 magamistoaga, aga noh, vahet pole. Mitmed korterid jäid meie nimekirjast välja mööbli puudumise tõttu (mida muideks üllatavalt tihti siin esineb). Peale mõnda telefonikõnet jäi sõelale 1 bedroomiga korter, mida ka vaatama läksime. Muidu oli kõik ok, aga televiisor puudus. Korteris elas Poolast pärit noormees, kes väga-väga palju rääkis ja selgitas. Lõpliku otsuse tegime seejärel, kui poolakas selgitas, et korteriga käib kaasas üsna ebameeldiv leping kinnisvarafirmaga. Nimelt võttis tema kunagi selle lepingu ühelt naiselt üle ja meie peaks selle nüüd omakorda temalt üle võtma. Leping kehtiks kuni 6.aprillini ja see kahjuks ei klapi meie plaanidega.Peale seda segadust oli meie jaoks otsus kindel, sest sellise lepinguga end siduda pole just kõige targem tegu. Niisiis otsisime edasi. Veel käisime vaatamas ühte „korterit“, mis tegelikult klassifitseeruks hostelitoaks. Seal oli küll pisike kööginurk, kuid samahästi võiks öelda, et see oli köök voodiga. Tuba oli üsna väsinud seisus, jälle puudus televiisor. Leping selle korteriga oli veel utoopilisem! Oleksime lepingu sõlminud jällegi kinnisvarafirmaga. Tingimuseks oli see, et kui tahame välja kolida, siis me ei saa enne lahkuda, kui nemad on uue elaniku leidnud!

Olime päris õnnetus seisus. Jube on ajas niimoodi tagasi rännata ja ajalehest kodu otsida. Leidsin ka netist mõne kinnisvaraportaali kaudu pakkumisi, aga peamine häda oli sealsete kuulutustega, et minimaalne rendiaeg kas 6 kuud või 12 kuud. Meie plaanidega sobiks paari-kolme kuuline leping. Ühesõnaga pole korteri üürimine siin sootuks kerge ettevõtmine. Aga kus häda kõige suurem, seal …

Avastasime kuulutuse 1 bedroomiga kesklinna korteri kohta juba mitu päeva tagasi, aga hoolimata sellest, et lisatud oli kaks kontakttelefoni, kätte me neid ei saanud. Proovisime siis mitu päeva hiljem uuesti ja ohhoo, telefonile isegi vastati! Heikki alustas kõnet küsimusega, kas koht on vaba. Järgnevad 7 minutit ei jõudnud Heikki peale „mhmh“ ja „yes“ midagi vastata, sest teisel pool toru oli portugali vanamees, kes tahtis hirmsasti kõigest muust peale meie uuest kodust rääkida. Lõpuks andis ta oma venna numbri, et me temalt infot küsiksime. Uus kõne ja uus portugali vanamees :D. Seekord meil isegi vedas, sest kutt oli valmis ka asjast rääkima. Selgus, et tegemist on hotelliga, mis tube low seasonil pikaajaliselt välja rendib. Hotell ise asub kesklinnas, niiet tundus, et koht on väärt tutvumist. Läksime kohale ja veendusime, et tingimused on head ja korter sobilik. Jah, see on küll hotell, aga numbritoas on nö avatud köögiga elutuba ja ka magamistuba. Meie mõistes on see ikkagi väike korter. Lisaks kõigele muule: meil on bassein!






Siin on siis meie kööginurk. Kõik vajalik on olemas:)



Ja siin on meie elutuba. Muideks meil on lisavoodi ka, niiet kui keegi külla tahab tulla, siis olete oodatud;)




Siin on meie magamistuba koos vannitoaga:


Natuke naljakas küll, et otse voodist saab dušši alla minna, aga samas omamoodi tore ka : ).


Saime kohe aru, et see oligi see, mida olime otsinud. Portugali vanamehed on mõnusa hotelli keset Darwinit püsti pannud. Muideks selgus, et meie töökaaslane Mario (samuti portugali vanamees) on nende hotelli omanike suur semu ja käib ka mõnikord peale pidu siin ööbimas. Jah, maailm on väike.
Kuigi enamasti nad sõlmivad lepinguid 6ks kuuks, siis saime ka (natuke kallimalt) 3 kuu lepingu teha. Maksame nüüd igal nädalal 340 dollarit üüri ja oleme väga rahul. Ärge parem hakake kroonidesse ümber arvutama, me juba ammu proovime seda mitte teha:D

Kuna leidsime kodu, siis jääme praegu Darwinisse ja töötame nii kaua kuni Gate Gourmet meile tööd pakub. Keegi ei tea, mis sellest firmast saab. Juba räägitakse, et lepingust ilmajäämine ei ole kindel ja ehk firmat ei peagi sulgema. Enivei ei saa päevapealt kogu kupatust kinni panna, niiet vähemalt võidame praegu aega. Kui me saaks detsembrini seal töötada, oleks see väga hästi, aga isegi kui ei saa, siis otsime midagi uut. Kuna töötajaid on puudu, siis teenime meie väga hästi. Eelmisel nädalal töötasin mina 45 tundi ja Heikki lausa 50 tundi, selle võrra ka suurem palk.

Viimasel ajal oleme laisad olnud ja pole väga kuskil uutes kohtades käinud. Mul on üks uus põnev koht juba välja vaadatud, aga selleks on vaja ühist vaba päeva, niiet eks näis, millal õnnestub see käik ette võtta.

Muideks, me käisime jälle lainebasseinis ja see oli nii ülerahvastatud ja eriti just laste poolt. Vahepeal tulid lapsed lausa klasside kaupa ujuma ja meil tekkis kuri kahtlus, et neil on koolivaheaeg. Tulin siis koju asja uurima ja leidsingi netist, et esmaspäeval, 27.septembril algas neil midsemester break ja see kestab kuni 1.oktoober, ehk siis sel nädalal pole lainebasseini mõtet minna:D.
Vaheajad on siinkandis sedasi:
Esimene semester (kooliaasta algus) 25.jaanuar – 1.aprill.
2.aprill – 11.aprill midsemester break
21.juuni – 16. juuli semester break
27.september – 1.oktoober midsemester break
ja 10.detsembril saab kool läbi ja algab jõulupuhkus kuni uuel aastal jälle : ).
Kuna Austraalia on suur ja lai, siis on ka laste koolivaheajad erinevates piirkondades erinevad. Samuti on siin nö regionaalselt erinevad pühad, aga kui mõni suur püha tulema peaks, siis ma kirjutan sellest lähemalt..

... seniks päikselist sügist teile ja järgmise korrani:)

Ketsi tungival soovil kirjutab Heikki nüüd natuke auto ostuga kaasnevatest nüanssidest ja kohalike lubade tegemisest.

Alustada tuleks sellest, et juba Eestis olles oli kindel plaan esimese asjana auto muretseda, et siinset elu ja asjaajamist mugavamaks muuta. Tallinnas sai käidud ühel infopäeval, kus rääkisid 3 Austraalias viibinud eestlast enda kogemustest siinmail. Nendest oskas üks auto ostmise kohta väita, et teed omanikuga lihtsalt ostu-müügilepingu ja sellega sõidadki siin rõõmsalt ringi. Tundus kahtlane, et mitte öelda mitteusutav.

Samuti rääkisid nii need isikud kui ka kõik kuulsad netifoorumid sellest, et auto tuleks osta kindlasti regoga. Rego on siis maakeeli (Eesti moodi) automaks+kindlustus. Kuni viie aasta vanused autod peavad tegema ainult registreeringu ilma ülevaatuseta. Üle viie aasta vanad autod peavad lisaks igal aastal tegema ülevaatuse. Rego eest maksad kohalikus ARK-is nii öelda. Selles suhtes huvitav, et igasugused eraldi lepingud kindlustusandjaga jäävad ära. Teine eripära on see, et rego soetades saad kleepsu, mis tuleb kleepida auto esiklaasi vasakusse alanurka. Seal on kirjas siis sinu auto andmed ja kaua rego kestab. Pealegi – kui ma olen siin enivei miinimum aasta siis pean loogika põhjal ühe korra seda rego ikkagi ise uuendama.

Juhilubade kohta sain infot, et tuleks Eesti ARK-ist võtta ingliskeelne tõlge. Saate te sellest loogikast aru, et kunagistel suurtel lubadel oli ingliskeelne tõlge olemas ja nüüd nendel uutel uhketel EL omadel on ainult hädises kirjas driving licence ja kogu muusika. Krdi vähikäiku nad seal ARK-is harrastavad või on tegemist järjekordse ettekäändega raha teenida, sest tõlge maksab 300 eeku? Selle ajuvabaduse peale korduvalt vihastades otsustasin põhimõtte pärast jätta tõlke võtmata. Olin lugenud selle kohta, kuidas näidatakse lihtsalt id-kaarti ja politseinikud ütlevad head teed. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud ikkagi juhiloa tõlke ära tegema, aga sellest juba hiljem : ).

Eestis uurimistööd tehes ja autokuulutusi sirvides sai selgeks, et internet ei ole siinmail nii popp ja autokuulutusi on vähe. Selge pilt… tuleb kohale sõita. Austraaliasse jõudes sai selgeks, et bäkkpäkkerite hostelites on kuulutustetahvlid, kus päkkerite autosid müüakse. Hiljem saime teada, et ka laupäevases lehes on autode kuulutusi. Jah siinmail on nii auto-, töö- kui ka kinnisvarakuulutused valdavalt lehes. Ei mingit auto24, cvkeskust ega city24. Oleme selles mõttes ajas tagasi reisinud : ). Auto ostmine läks vaevaliselt nagu ka varem kirjutasime, kuid oma auto me kätte saime. Ülevaatusel ilmnesid mõningad vead. Ei midagi traagilist jällegi. Enamus asjadega sain ise hakkama välja arvatud esi- ja tagasillas mõningate jubinate vahetamine.

Eestlaste käest sain ühe autoremondi kontakti, kuhu kohe oma murega pöördusin. Remondi hinnaks öeldi 400 dollarit. Esmaspäeva hommikul viisin auto 8st remonti. Kella 14ks ei olnud veel kõnet tulnud ja helistasin ise, et kaua veel läheb. Rõõmsalt teatati, et kohe hakkab mehaanik teie autoga tegelema. Täpselt samasugune ajuvabadus, mida ma olen Eestiski kogenud. Pead auto 8ks kohale viima ja ega see ei tähenda siis, et seda siis remontima hakatakse. Am I stupid or what? Järgmine kõne tuli pool 5, et ei jõua täna valmis peame auto töökotta jätma. Järgmiseks lubaduseks sai, et homme hommikul kella 10ks helistab. Sellistel hetkedel võiks nad enda suhtumise no worries küll sinna kohta panna. Igatahes tuli kõne järgmine hommik, et praeguseks on teie arve 640 dollarit ja roolivõimupumba juurest lekib õli…. Jupp on 500 dollarit + töö. Kas teeme edasi? Ütlesin ei ja sõitsin vihaselt bussiga kohale. Peale väikest jutuajamist maksin 600 dollarit ära ja tulin tulema. Huvitav, kuidas saab midagi lekkida, kui roolivõimuõli tase pole kuu aja jooksul langenud? Igatahes läksime ülevaatusele ja saime kohe läbi… juttu mingist õlilekkest ma sealt küll ei kuulnud. Samas ma olen siin riigis ikka veel natuke suhtumisega, et välismaalasi tahetakse igal sammul petta.

Siin käisime ülevaatust tegemas:



Igatahes ülevaatus teisel katsel läbitud ja edasi rõõmsalt paberiga ARKi regot tegema. Seal küsiti, kas olen Põhjaterritooriumil kauem kui 3 kuud. Ütlesin jah ja selle peale sain teada, et pean endale tegema antud osariigi juhiload ja alles siis saan auto enda nimele ja ühtlasi ka rego tehtud. Tundus jällegi ajuvaba, aga tõesti netist uurides on siin selline poliitika, et kui oled NTs üle 3 kuu siis pead load ümber vahetama vastava osariigi lubade vastu. Seda, kui kaua keegi kuskil viibib, ei kontrolli muidugi keegi…. vist!!!

Hiljem ARK-is ühe teise tädiga rääkides sain teada, et ma saaksin auto enda nimele niisama ka…see oli siis lube ümber vahetades. Mul ei olnud sellest erilist vahet, sest tahtsin nagunii kohalikud load teha. Sellest miks ma seda tahan ja miks see kasulik on räägin siis, kui õige aeg käes : ). Igatahes kohalike lubade saamiseks oli mul vaja oma seniste lubade ingliskeelset tõlget, 2 pangakaarti : ) ja üürilepingut, et elan kuskil siin osariigis. Kaks pangakaarti olid siis vajalikud selleks, et minu isikut tuvastada. Näitasin ühte siinset ja teist Eesti oma ja sobis.

Nüüd oli mul seda tõlget vaja. Palusin ühel sõbral Eestist helistada Eesti ARK-i küsida, mis variandid on. Variante pole… tule ise kohale. Mingeid volikirju ega muid asju nemad ei aksepteeri. Huvitav, milleks meil Eestis on ID-kaart leiutatud. Kas ei oleks loogiline, et ma teen taotluse, allkirjastan digitaalselt ja saadan meiliga ARK-i. Nemad saadavad mulle vastu arve ja meili tõlkega. Am I stupid or what? Igatahes uurisin siit, kas saaks tõlke ära teha. Kartsin hirmsat hinda, kuid pääsesin 38 dollariga ehk umbes 400 eeguga. Reedel viisin load ja esmaspäevaks oli tõlge valmis. Eestis küsitav 300 eeku on ilmselge röövimine.

Uuesti rõõmsalt ARK-I ja kohe öeldi, et nüüd teooriaeksamit tegema. Mõtlesin küll omaette, et okei ma pole midagi õppinudki jne. Igatahes oli testis 30 küsimust ja esimesel katsel oli mul 7 viga (lubatud kuni 4 viga). Tädi teatas rõõmsalt, et tulge proovige homme jälle… testide tegemine on tasuta : ). Otsisin netist kohalike liikluseeskirja üles ja sirvisin läbi… ma tõesti ei teadnud, et siin võib sul alkoholi veres olla kuni 0,05% , tuled peavad põlema päikeseloojangust päikesetõusuni ja mõned huvitavad erinevused veel. Teisel katsel sain eksami tehtud ja netis oleva info põhjal oleks pidanud järgnema praktiline test ehk sõidueksam. Seda aga ei järgnenud ja peale silmade kontrolli sain load kätte! : ) Load maksid üheks aastaks 23 dollarit. Ülevaatuse eest maksin 38 dollarit. Auto ümberregistreerimine maksab sõltuvalt auto ostuhinnast 3% ehk kui mul maksis auto 2000 dollarit siis ARK tahtis 60 dollarit. Rego 6 kuuks maksis 312 dollarit. Rego hind sõltub auto mootorimahust. Samas 2 liitrise auto maks on 4 liitrise omast kõigest 100 dollarit odavam aasta peale.

Veel üheks eripäraks on see, et ma ei saanud mingit autoregistreerimistunnistust, mida pean kaasas kandma. Sain ainult paberi, mis tõendab, et mina olen omanik ja seda pean hoidma turvalises kohas (loe: mitte autos). Auto müügi korral pean seal teisel poolel olevad väljad ära täitma ja selle ostjale andma, et tema auto enda nimele saaks. Tundub, et sellega on ostu-müügilepingute võltsimine miinimumini viidud. Eestis piisab ju tavalisest ostu-müügilepingust, et ARK-is auto enda nimele saada. Politsei pole mind veel kinni pidanud, nii et puudub info selle kohta, kas nad auto omanikku üldse kontrollivad ja kas nad teevad seda esiklaasil oleva kleepsu alusel. Ühesõnaga kerisin ARKi ees oma uued numbrimärgid külge, kleepisin rego kleepsu esiklaasile ja sõidan nüüd uhkelt kohalike lubadega.



Kokkuvõtteks võib öelda, et ärge uskuge kedagi, isegi kui see keegi on Austraalias ka kaks aastat elanud. Targem on alati valitsuse kodulehelt järgi uurida, kuidas kasvõi näiteks auto ostmine käib. Kahjuks tundub, et Eesti ARK on täielik läbikukkumine.... asjaajamine on hullem, kui siin ja samuti on riigilõivud väga kallid. Sellest vist ei ole mõtet rääkidagi, et ametnike suhtumine ja käitumine siin on soe, sõbralik ja viisakas mitte nagu Eestis. Näiteks teist korda teooriaeksamit tehes tegid nad nalja minu üle, et ma kukkusin läbi. Ma olin juba paanikas ja siis naersid ja ütlesid, et ei ei said tehtud ikka : ). Eesti ARK-is olen ainult peene sõimu osaliseks saanud. Samuti usute või mitte, aga load sain kätte peale 2 minutit ootamist. Eestis pead ootama umbes nädala. Sellest tulenevalt tuleks ära mainida ka see, et palju kirutud Austraalia bürokraatia ja uimane asjaajamine ei pidanud tõlkimise ega ARK-i puhul absoluutselt paika. Pigem oleks Eestil siit nii mõndagi õppida. Mainimata ei saa jätta ka seda, et siin viibitud 1,5 kuu jooksul ei ole me ühtegi autoavariid näinud. Liiklus on rahulik, viisakas ja sujuv.

Eelmisel nädalal töötasime õhtuses vahetuses ehk 18.00 – 02..00. Alguses mõtlesime, et õhtune vahetus ongi parem, sest ainus õhtune meelelahutus, mida me oleme avastanud on kinos käimine, aga seda ju ka koguaeg ei viitsi. Nagu varasemalt kirjutasin, siis kella kuue – seitsme ajal õhtul on juba kottpime ja enamus kohti suletud. Seega tundus, et kinos saab ju päeval ka käia ja õhtul töötades on kõik hommikud ja lõunad vabad, ehk saab rohkem teha ja näha. Kahjuks sai esimesel õhtul juba selgeks, et öine töö tähendab veel rohkem pause ja on veel igavam! Pluss me peame õhtuti rohkem neid toidukaste tühjendama, niiet töö on ka üksluisem. Täpsemalt näeb see välja nii: kell 18.00 oleme valmis alustama, st istume maha ja võtame tööpäeva esimese jäätise, mõnikord ka muud head-paremat. Eesti mõistes töö algab 15 – 30 minutit hiljem, kui asume kaste tühjendama. Juba 19.00 lähevad teised lennujaama, meie jääme sinna ja mõnikord teeme u poole tunni pärast pausi. Niimoodi poole tunni või tunnikese kaupa see töötamine käib. Vahepeal sööme, mängime telefonimänge, loeme ajakirju, mängime telefonimänge, jutustame, mängime telefonimänge. Jah, oma telefoniga pole ma iial nii palju mänginud. Heikki juba vaatab uut telefoni, sest vanas on igavad mängud. Mina olen Tetrise lainel ja muudkui arenen:D
Kui kell on saanud üksteist või natuke rohkem, siis oleme päästetud, sest edasi ootab meid kiire käik lennujaama ja siis saab juba koju! Õhtuses vahetuses on meil ainult üks lennuk, aga see on öine lend Sydneysse, ehk seda lennukit me sätime u tunnikese. Ideaalis peaks me seal vahetama tekid, padjapüürid, seljatoerätid, sickbagid (e natuke halvemini öeldes oksekotid :D) ja kõrvaklapid. Reaalsus aga tähendab seda, et iga öö see list muutub sõltuvalt lennugraafikust. Kui lend hilineb, siis näiteks padjapüürid või oksekotid või ka mõlemad jäävad vahetamata. Hämmastav, kui savilt siin see töö käib. Eile näiteks üks stjuardess küsis imestades, et kas ma padjapüüre ei vahetagi. Ma ei tea, mis oleks olnud õige vastus, sest küllap ametlikult peab kogu töö alati ära tegema, aga meie kolleegid on otsustanud, et sõltuvalt lennuki saabumisest planeerime oma tööülesanded ümber. Selliseid hetki on olnud väga palju, kus ma imestan, kui hoolimatult seda tööd tehakse. Ma ei kujuta ette, kuidas tulevikus lendama hakkan, sest nüüd ma tean, kuidas asjad tegelikult lennukis olema peaks ja kuidas tavaliselt on. Heikki arvab, et enamus reisijad ei pane üldse tähele kui must või puhas nende istme ümbrus on.. Muideks – oma lühikese karjääri jooksul lennunduses olen näinud umbes kolm korda, kuidas iste on kellegi poolt täis lastud ja kuidas heal juhul lihtsalt kate ära vahetatakse! Rääkimata sulanud šokolaadist, mahlast, veinist jnejne, mis istmetel, määrdunud patjadest, tekkidest. Mulle on alati tundunud, et kuna lennutransport on võrdlemisi kallis, siis on see ka pisut kvaliteetsem, aga ega suurt vahet küll ei tundu kui võrrelda Tallinn-Tartu kiirrongiga. Ma ei tohiks teile neid lugusid vist üldse rääkida, aga jah, meie firma on ses suhtes ikka hämmastav. Muidugi on siin töötades äge näha lennujaama tööd seestpoolt. Mõnikord harva nuusivad pakkide juures narkokoerad, vahel teenindame isegi valitsuse minilennukeid jne. Kui varem ma kujutasin ette, et piloodi ruum on täis moodsaid nuppe, siis nüüd ma tean, et piloodi punker näeb väga vana ja räsitud välja, see on väike ja nupud on ka rohkem nagu ziguli masti.

Mis veel – inimesed unustavad nii palju oma asju lennukisse. Oleme leidnud prille, riideid, märkmikke, raamatuid, ehteid, raha, ajakirju jne. Nüüdseks on meie leiunimekirjas kaks raamatut, sõrmus, päris palju ajakirju ja u 4dollarit : ). Aga iga lennuki koristaja pime raev on lastega reisija! Juba sisenedes näed ära, kus on lapsed istunud. Ükskord Heikki leidis ühe Dominici pardakaardi, kes oli oma püsimatu jõnglasega reisinud ja sellest ajast alates on kõik lastega inimesed lennukis Dominicid :D. Võite ise ette kujutada, mis juhtub, kui anda lapsele nädala jagu „Postimeest“, et ta ilusasti need paberhundi moodi ribadeks tõmbaks! Muidugi saab Postimeest ka muu kätteulatuvaga asendada, näiteks kommipaberid või ühekordsed kõrvaklapid. Siis sa korjad seda saepuru ja siunad lapsevanemaid, kes ei viitsi oma võsukestele mänguasju kaasa pakkida.
Aga ühesõnaga kui see 767 koristatud, siis sõidame tagasi oma putkasse ja kell on peaaegu 2 öösel ja meie valmis kojuminekuks. Öine vahetus on küll väga lihtne, aga ka igav ja üksluine. Lisaks on meie töökaaslased üsna imelikud. Appi, ma töötasin ju kolm päeva selle tšuksimutiga koos, kes mind strippariks tahtis värbata! Uuh, kui ebamugav!

Niisiis järkub meie karjäär Gate Gourmet Darwini filiaalis öötöölistena. Tõeline pluss on muidugi palk, mis öösel töötades on mõnevõrra kopsakam. Eelmisel nädalal teenisime mõlemad u 790 dollarit, kroonideks ümber arvutades on see kahepeale u 18 000, niiet päris hea summa. Teisipäeval selgus meie firma tume tulevik – nimelt 16.novembrist lõpetab GG oma töö. Enamus töötajaid teadsid või arvasid seda juba ammu, aga ametlik info tuli nüüd. Asi selles, et Gate Gourmet ja Qantas pidasid lepingu läbirääkimisi, aga kuna meie konkurent tegi parema (loe: odavama) pakkumise, siis novembrist alates teenindab Qantase lende firma Alpha. Mitte, et kellelgi eriti kahju oleks, et asi sedasi läks. Enamus töötajaid just lootiski, et lepingu saab endale Alpha, sest nüüd ootab paljusid hüvitis ehk suured summad raha. Meie jaoks ei oma see samuti erilist tähtsust, sest saame mitu kuud siin töötada ja raha teenida, et siis edasi mööda Austraaliat uudistada. Samas on selle teate avalikustamine tekitanud igapäevatöös paraja segaduse. Mitmed töötajad ei ilmu enam tööle, võtavad sick-i ehk haiguspäeva. Asi selles, et olles permanent ehk eesti mõistes täiskohaga töötaja, saavad nad tavapärast palka ka haiguspäevade eest.
Tõeline tipp on muidugi meie eestlasest töökaaslase ja saksa geograafide(loe: saksa tüdrukud, kes ei tunne euroopa kaarti) käitumine. Eesti kutt lihtsalt tööle ei ilmunud, kõnedele ei vastanud ja omavahel öeldes sõitis ammu juba Perthi:D Hea maine eestlastele, aitäh! Saksa tüdrukute käitumine oli umbes sama, lisaks veidi koomilisem. Eile tahtsid nad saata oma sõbrannad tööle, nö asenduseks, sest neil endal oli pohmakas ja nad ei jaksanud tulla. Muidugi naersid bossid selle idee välja. Õhtul ilmusid nad töö juurde, tõid oma töövormid ja lennujaama kaardid ning jätsid bossidele kirja. Kas te kujutate ette, et kirjutate oma ülemusele, et kle meil on nii kahju, et sedasi käitusime, aga meie sõbrad tahtsid lahkuda Darwinist ja seega meil ei jää muud üle, kui samuti ära sõita. Muidu oli siin väga hea töötada ja kõik olid väga sõbralikud jne. Et siis nagu lahkumisavaldus? Ulme, aga nii see oli!

Selleks, et ohutult omavahel eesti keeles töö- või majakaaslastest rääkida, oleme välja mõelnud (või mis veel parem – on iseenesest tekkinud) nö eestindatud hüüdnimed. Sedasi on mugavam ja keegi ei saa ei tööl ega kodus aru, et jutt neist käib. Allpool väike valik:

Me ei unusta iial, milline võib olla ühe asutuse sisepoliitika ja kui kireva seltskonna võivad moodustada töökaaslased. Ma usun, et me ei lenda enam iial sama tundega nagu enne töötamist Gate Gourmet firmas. Me teame, et tänu sellele töökohale oleme palju paremini ja kiiremini sulandunud austraallaste hulka, tähendagu need „austraallased“ siis filipiine, tšukse või aafriklasi.

Käisime lõpuks krokodilli koopas, jee! Darwini kesklinnas, kohe Mitchell streedil suveniiripoodide ja kohvikute kõrval asub tõeline krokode paradiis! Sissepääs maksis 28 dollarit täiskasvanu ja selle eest võiks seal terve päeva tegevust leida. Igaüks saab krokodille sööta, nendega ujuda, vaadata lühifilme, uurida nende ajalugu, hoida krokodillibeebit jne. Lisatasu eest saab proovida cage of death ehk surmalõksu atraktsiooni, mis tähendab siis puurist suurte pea saja-aastaste elukate õrritamist. Noh, tegelikult olid need loomakesed üsna loiud ja liikumatud, seetõttu tundus see puuri värk mõttetu. Mulle meeldisidki kõige rohkem pisikesed kroksipojukesed, kes natuke rohkem aktiivsust üles näitasid. Kogu käigu tipphetk oli kindlasti see, kui ühe pisikesega tutvust tegin ja proovisin, mis tunne on krokodilli hoida. Ehhee, keeruline selgitada, mis tunne see oli… Arvasin, et ta on natuke raskem ja soojem, tegelikult oli jahe ja kerge. Tahtis veidike väänelda, pidi teda ohjes hoidma, samal ajal naeratasin vapralt fotograafile ja niimoodi me siis väikse fotosessiooni tehtud saimegi. Onu lubas pisikese hambaid ka katsuda – need olid nõelteravad! Enne pildistamist oli lahe hetk: Heikki istus teleka ette maha, kus jooksis film erinevate episoodidega, kuidas krokodill kedagi nahka pistab. Film oli nii põnev, et Heikki ei pannudki tähele, kui onu minu uue sõbra puurist valla päästis :D Helikiirusel hüppas Heikki püsti, kui ma ta tähelepanu suure suuga loomale pöörasin. Niiet jah, seal kroksimaailmas peab tähelepanelik olema. Kuna Heikki kunagi väiksena on pisikest krokodilli hoidnud, siis ta jättis seekord selle vahele. Heikki nii naerab, et kui näen pisikest putukat, siis juba paanika ja ihukarvad püsti, aga kui tegu krokodilliga, siis tahan kohe käes hoida. Näiteks mina tahaks ka madu katsuda, Heikki ei teeks seda mitte mingi hinnaga. Samas kõiksugu pisikesed satikad, rääkimata ämblikest tekitavad minus surmahirmu!


Hästi lahe, et seal korraldatakse giidi saatel ringkäike, kus räägitakse väga palju krokodillide elust vabas looduses ning samal ajal toimub suurte krokode söötmine. Päris hirmutav tundus, kuidas töötajad eluka puuri lähevad ja õrritavad lihatükkidega. Fantaasia hakkas päris hästi tööle, et mis saab, kui kroko otsustab väikse tüki asemel suure kasuks! Õnneks seda siiski ei juhtunud. Väikseid krokosid saime meie ka sööta, see oli päris lahe! Krokodill on muuseas väga võimas hüppaja (mida pildiltki näha võib), niiet tihti langevad tema saagiks ka linnud.



Meile väga meeldis see käik ja saime päris huvitavaid asju krokodillide kohta teada. Krokod on päris targad loomad, neile on võimalik isegi trikke õpetada. Kuigi ei seal pargis ega kuskil mujal pole ma trikitavat krokodilli näinud :D. Austraalias arvatakse olevat umbes 140 000 saltwater ehk soolase veel krokodilli, kellest 80 000 siis peaks Põhjaterritooriumi kandis ringi luusima. Freshwater ehk mageda vee krokse arvatakse siinkandis umbes 150 000 olevat. Kusjuures inimese jaoks ongi kõige ohtlikumad just need soolase vee krokodillid. Nagu enamus ohtlikke roomajaid ja jubedaid elukaid, siis on ka krokodill rohkem ööloom ja tegutseb aktiivsemalt pimedas. Kõige jubedam fakt nende elukate kohta on tõsiasi, et nad söövad kõike, millest jõud üle käib ja mille nad kätte saavad! Hobune või sebra on nende jaoks korralik kõhutäis, rääkimata kängurudest või koertest. Kuna neid on väga palju jahitud, siis nüüdseks on enamus liike looduskaitse all.


Heikki söödab kroksipojukesi:

Kuigi vahepeal on möödunud ainult mõned päevad, siis elu muutub siin lausa igapäevaselt. Meil on uued töökaaslased, uued majanaabrid ja tundub, et kuiv aastaaeg hakkab ootamatult kiiresti vihmaseks muutuma. Aga kõigest sellest ja paljust muust juba järgemööda.

Peaaegu nädal tagasi lisandusid meie Gate Gourmet „töökasse“ kollektiivi kaks saksa tüdrukut. Sakslasi on üldse Austraalias maru palju, enamus võõramaalasi, keda siin kohanud oleme, on just sakslased. Noh, tüdrukud nagu tüdrukud ikka, 20-aastased ilmarändurid. Hea nali oli muidugi see, et nad ei teadnud, kus Eesti asub! Võrlduseks fakt, et kohalikud austraallased teavad natuke eesti ajalugu, kliimat ja vähemalt seda, et tegemist on Euroopaga. Arvasime esimese hooga, et ju sakslased ei pea vajalikuks lastele koolis geograafiat õpetada, aga nad kinnitasid, et on maakaarti näinud küll. Võta nüüd siis kinni. Muidu neile väga eesti keel meeldib, peavad seda vene keele sarnaseks ja meid venelaste sarnaseks. Lahe on see, et kuna olen saksa keelt õppinud, siis päris hästi saan aru, mis nad omavahel räägivad. Tüdrukute jaoks on muidugi uskumatu, et saksa keelt oskame.

Sakslannad elavad muide oma autos, tumerohelises Ford Falconis. Jah, siin elavad väga paljud autodes või lausa telgiga põõsas. Õhtul ringi sõites näeb tihti bäkkerite minibusse ja autosid kuskil parkimas, neil seal väliköögid püsti pandud, ilm ju võimaldab niimoodi elamist. Rannas on olemas tasuta wc ja dušš, niiet kõik vajalik on kättesaadav. Võimudele muidugi selline säästuelu ei meeldi, igal pool on sildid, et autos ei tohi magada, telkimine keelatud, mõnel pool ka piiritletud aeg, kaua tohib autot parkida. Trahvid on päris soolased. Meie eestlasest töökaaslane, kes eelistab telki ja põõsast on saanud juba kaks trahvi ja teab rääkida, et tavaline taks on 400 dollarit. Õnneks on see juhtumipõhine, ehk siis näiteks kahekesi telkides maksavad mõlemad 200 dollarit.

Alguses mulle väga meeldis, et tööle tuleb uusi inimesi, aga teate nendel sakslastel ka omad kiiksud. Esiteks on nad ludrid laiskvorstid. Neile nii meeldib, et töö on lihtne ja seega nad vist arvavad, et palka makstakse naeratuse eest. Ma jõuan vahepeal terve lennuki ära koristada, kuni nemad kukalt sügavad ja mõtlevad, kust otsast alustada! Teadupärast on iga lennuki jaoks vähe aega ja päevas on paar sellist hetke, kus tasuks koivad välja sirutada. Niisiis on nad väga aeglased. Teiseks kulub neil pool tööaega söömisele. Tasuta söök on nende mõttemaailma ilmselgelt pahupidi pööranud või on nad lihtsalt viimased paar kuud nälginud. Ükskõik, millise tööülesande juurde käib ikka väike küpsis või jäätis või lausa praad. Ja meil on veel selline töö, kus juba ette määratud palju pause söömiseks, ikka jääb väheks. Üks tüdruk on muide poole suurem kui Heikki, teine on täpselt poole väiksem, aga mõlemad söövad kaks korda rohkem kui Heikki! Noh, kui need väiksed veidrused kõrvale jätta, siis on nad toredad sõbralikud sakslased, kes ei tea kus asub Eestimaa : )

Tegime mõned pildid oma töövormides, päris head näeme välja, eks:




Eile juhtus mul tööjuures üks uskumatu seik. Kell oli saamas peaaegu 18, ehk siis mõned minutid tööpäeva lõpuni, ehk siis viimased 15 minutit olime pausi pidanud. Kell 18 alustab õhtune vahetus, seal töötab üks järjekordne tšuksimutt, umbes 30-aastane. Tema tulekust saavad kõik aroomi järgi aru, sest arvestades lõhnapilve, siis päevas kulub tal umbes üks pudel mingit väga ebameedivalt vänget parfüümi. Olin teda ka varem näinud, alati väga sõbralik ja kippus nagu vaikselt sõbrannaks. Tol saatuslikul õhtul sain ma teada, miks. Kui olime kohustuslikud viisakusnormid täitnud ja saime mõlemad teada, et meil läheb hästi, siis kutsus ta mu nurga taha. Asi kippus väga imelikuks, sain aru, et midagi ülisalajast on juhtumas. Ta otsis välja stripiklubi visiitkaardi ja pakkus mulle tööd!!! Kiitis kui head palka saab ja kui raske on sinna pääseda, aga tema abiga on see võimalik! Rääkis tariifidest, erinevatest stripiklubi valdkondadest ja kiitis, et minust saab hea töötaja! Ma sisemiselt olin sõnatu, aga suutsin kuidagi puterdada, et vist ikka mitte. Tegemist oli väga ebamugava olukorraga. Lubasin, et annan talle teada, kui mõni tuttav peaks seda väärt ametit soovima, ainult läbi tema pidavat sinna saama. Ma ei taha mõeldagi, mismoodi ta selle klubiga seotud on. Heikkile muidugi valmistab see lugu palju nalja. Arvas, et kui meil raha otsa saab, siis võiks ikka proovida:D

Täna kolis meie naaber Nick välja ja asemele saabus mustanahaline Jakcson, kes on pärist Aafrikast. Jackson on Austraalias juba 9 aastat elanud, ta õpib raamatupidamist ja tuli Darwinisse laotööga taskuraha teenima. 9 aastat tagasi saabus ta siia sõjapõgenikuna ning tundub, et talle meeldib. Ma olen unustanud kirjutada, aga Heikki nimi on siin kõigile nii raske hääldada, Jackson küsis ka umbes viis korda üle ja proovis meelde jätta. Minu nimega on kergem, sest paljud mugandavad selle kohalikuks nimeks Caitlyn. Mõnikord isegi tutvustan end juba niiviisi : )

Olime juba Eestis suured kinosõbrad ja ega filmipisikust ei saa siin ka lahti. Niisiis käisime teisipäeval esimest korda kohalikus kinos. Darwinis on kaks Event Cinema filiaali ja lisaks töötab juunist novembrini Deckchair Cinema, ehk siis vabaõhukino. Sinna Deckchaircinemasse tahame ka väga minna, aga kõigepealt proovisime tavakino ära. Kui te nüüd arvate, et mis seal kinos ikka teistmoodi saab olla, siis isegi see on siin parem! Nimelt ei ole saalis numbrilisi kohti, igaüks istub sinna, kuhu ise tahab. Esimese hooga oli see väga ebaharilik, kartsime juba, et peame esireas istuma. Tegelikult oli rahvast väga vähe, saal oli väga mõnusalt ja avaralt kujundatud, saime endale superkohad. Iste oli nii mugav, et võisid tunda end nagu kodudiivanil. Muide, miskipärast on siin teisipäev nö sooduspäev ja seetõttu saime pileti vaid 10 dollariga, tavahind on 16.50. Vaatasime filmi The Expendables ja jäime valikuga väga rahule. Mõnus, varsti jälle kinno : )

Veel käisime eelmisel nädalal Mindil Beachil, kus toimub neljapäeva ja pühapäeva õhtuti Sunset Market, ehk turuõhtu. See on tõeline turg väga mitmekesise söögiga (aasia/tai/india/hiina köök, jäätised, karastusjoogid jne), tänavamuusikute ja suveniirilettidega. Seal turul tulid mul kohe USA filmid meelde, kus miskit taolist nähtud. Oleme seal kaks korda käinud ja mõlemad korrad on seal väike poiss Michael Jacksoni lugude saatel moonwalk stiiliga head raha teeninud. Rahvast käib seal alati väga palju, nagu tõeline festival toimuks.

Vahepeal oli teil 1.september… Austraalias muidugi ei tähenda 1.september muud kui esimest kevadkuud ja Põhjaterritooriumil peaks september veel üks kuiva aastaaja kuu olema. Nimelt võib siin eristada kahte aastaaega: kuiv ja kuum ning vihmane ja niiske. Kohalikud ütlevad, et alates oktoobrist võib tunda ilma muutumist. Kuiv aastaaeg tähendab siin täielikku krõbekuiva elu, vihma ei saja üldse. Märg aastaaeg tähendab paduvihma, äikest, torme ja isegi 100%-list õhuniiskust. Niisiis seekordne 1.september oli ootamatult tavaline päev, meenutasin oma kooliaega, lugesin delfist koolialguse uudiseid ja elasin 13 500le lapsele kaasa, kes eestimaal kooli läksid : ).

Siin on aga viimased nädalad isadepäeva tähe all möödunud, sest 5.septembril tähistatakse Austraalias isadepäeva ja see tähendab peaaegu samasugust valmistumist nagu jõulude eel. Nimelt on poed täis erisoodustusi, igal pool loosungid peatselt saabuvast tähtpäevast, ajakirjades on reklaamid, mida isadele kinkida võiks, tõeline kampaania! Isegi šokolaad oli spetsiaalselt Father’s Day nimega.

Kui juba poodidest juttu tuli, siis me oleme nüüdseks nii harjunud siinsete toidukauplustega. Nimelt samal ajal kui sina otsid rahakotti ja lobised kassapidajaga, pakib tema su kaubad kõik kenasti kotti. Juba esimesel päeval ma muidugi mõtlesin, et appi kui palju inimesi siin on, kui palju kotte iga päev pakitakse ja meie väike eestimaa teeb oma killerkottide kampaaniat?! Aga tundub, et siin on üldse elu kuidagi rohkem rikutud, keskkonnast ei hoolita väga ja kilekotte aina toodetakse juurde. Kassa kõrval oli silt, et kui sul on kolm asja, siis me ei pane neid kilekotti, aga kui ise küsid, siis ikka saab.

Olen juba ammu tahtnud soovitada: vaadake filmi „Austraalia“! Selle tegevus toimub meie Darwini linnas, see on põnev ja ajalooline film, pealegi on seal väike armas aborigeenipoiss Nullah, kelle sarnaseid me tänavatel igapäevaselt näeme.

Tean, et teil seal kaugel kodumaal on juba päris külm… Kui teid see lohutab, siis meil läks peale tänast padukat ka nõks jahedamaks, kallas nagu oavarrest! Öösel oli ka väga kõva vihm, ärkasime selle sahmaka peale keset ööd üles. Kohalikud on varemgi öelnud, et sel aastal on ilm imelik. Tegelikult ei tohiks praegusel ajal veel üldse vihma sadada, eks näis mis saama hakkab. Siiski ma saadaks teile hea meelega peotäis päikest ja kasvõi mõned soojakraadid: )