Ilma naljata nüüd, ma panen vist need poolikult valmistrükitud lõigud
lihtsalt blogisse üles, muidu ei saa see kunagi tehtud. Me jõuame selle aja
peale juba varsti uuesti Euroopasse enne kui need reisilood blogisse.
Peale reisi kõige lõõgastavamat osa oligi aeg tagasiteele asuda. Võtsime
suuna Milano poole ja ega väga kuskil suuremaid peatusi ei teinudki, välja
arvatud paaritunnine shoppamine teele jäänud tuntud kaubamajas SerravalleDesigner Outlet Mall. Muide, sinna tehakse väljasõite ka Milanost, kellel endal
transporti pole. Valikut on küllaga ja kuigi ma ise midagi väga erilist sealt
ei leidnud, siis ülejäänud reisiseltskond tegi seal ikka korralikke sisseoste.
Mulle jäi silma palju ultramoodsaid ja –trendikaid riideid, mida mul siin
Perth’is lihtsalt poleks kuskil kanda. Kuigi ma olen seda koguaeg teadnud, siis
nüüd ise Euroopas olles hakkas ikka silma, kuidas moele ja üldse kogu
välimusele pannakse Euroopas palju rohkem rõhku. Vend mul koguaeg naerab, et
elame nagu kuskil Texases.
Õhtuks Milanosse
jõudes olime kõik üsna väsinud ja ei viitsinudki linna uudistama minna. Peab
tunnistama, et esmamulje Milanost oli ikka üsna negatiivne – räämas, räpane,
graffiti kõikjal jne. Esimest korda reisi jooksul ööbisime hotellis peamiselt
just parema asukoha tõttu. Tuba Perugino hotellis oli küll üsna pisike, aga
samas puhas ja kõik esmavajalik olemas. Hommikusöögi kallal võiks nuriseda, aga
samas hind oli ka kvaliteedile vastav tegelikult.
Hommikul vara
jalutasime Milano kõige kuulsamat ehitist Duomo di Milano vaatama nagu
eeskujulikele turistidele kohane. Tegemist on Itaalia suurima ja ühe maailma
suurima kirikuga, mis väidetavalt mahutab kuni 40 000 inimest. Tegime oma
kohustuslikud pildid ära ja olime üsna nõutud. Juba selle lühikese ajaga voolas
peaväljakule turiste igast ilmakaarest ja kiiresti tekkis täiesti
ülerahvastatuse tunne. Oleks muidugi tahtnud sisse ka minna, aga polnud mingit
isu selles hiigelpikas sabas pool päeva seista.
Poisid otsustasid
San Siro staadionil ära käia ja kuna ma sinna ei viitsinud kaasa minna, siis
jäin Milano kaubandusvõrguga tutvuma. Taaskord, eriti midagi silma ei jäänud,
kuigi allahindlusi paistis igal pool olevat. See peab ikka paika, et mida
vanemaks saad, seda olulisem on kvaliteet ja igat hilpu enam poest koju ei vii.
Poisid jäid oma San Siro tripiga väga rahule ja kinnitasid, et käik läks asja
ette. Seal oli muide veel muuseum ja pakutakse tuure jne.
Peale lõunasööki
otsustasin riskida ja kohvi tellida. Ma ei ütleks, et ma olen mingi
kohvigurmaan, aga kogu Itaalia-Prantsusmaa reisi ajal oli tükk tegemist head
kohvi saada kuna espressot ma ei joo. Itaalias olid nii vahvad püstijala
kohvibaarid. Inimesed reaalselt astusidki sisse kiire kohvisõõmu pärast.
Austraalias ma joon flat white kohvi, proovisin siis Itaalias lattet, aga see
kippus kuidagi lahja olema. Mianos võtsin latte macchiato ja oleks võinud ammu
juba selle peale üle minna. Peale mitut nädalat esimene kohviELAMUS.
Lasin meie
reisiseltskonnal moodustada isiklik paremusjärjestus meie turnee sihtkohtadest.
Siin need on:
H top:
1.
Monaco
2.
– 3.Cannes-Nice
4.
Venice
5.
Cinque
terra
6.
Milan
7.
Florence
K:
1.
Monaco
2.
Cannes
3.
Nice
4.
Cinque
Terre
5.
Venice
6.
Florence
7.
Milan
A:
1.
Monaco
2.
Cannes
3.
Nice
4.
Cinque
Terre
5.
Florence
6.
Milan
7.
Venice
 |
| Meie turnee |
Milanosse
jõudmise ajaks oli tegelikult elevus juba päris suur, sest Eestisse saabumise
hetk hakkas aina lähemale jõudma. Kahjuks otselennu ajad meile ei sobinud ja
nii maandusime veel vahepeal Varssavis. Seal ootas väike lennuk ja eestikeelne
teenindus, nii et elevus läks aina suuremaks lausa iga hetkega. Meil kulus
tegelikult ikka tükk aega, et eestikeelse teenindusega ära harjuda. Lennukis
istusin mina eraldi ja stjuuard ei teadnud, et ma eestlane ja kõnetas mind ikka
inglise keeles, poisid esireas muidugi itsitasid.
 |
| Eestiiiiiiiiiii!!! |
 |
| Lennujaamast otse lõunasöögilauda! Ämm oli päev otsa vaaritanud :) |
