Kaks esimest nädalat kauaoodatud praktikal on edukalt läbitud ja
allaandmismõtteid veel peas ei ole. Sain praktikakoha täpselt sinna kuhu
tahtsin – Department for Child Protection and Family Support ehk
lastekaitseametisse. Selleks tuli parajalt vaeva näha, sest juhtumisi on sel
aastal meie kursusel rekordarv tudengeid ja neist enamus tahtsid mingil
põhjusel just lastekaitsesse minna.
Kandideerimiseks tuli jällegi Austraaliale omaselt ports pabereid
ära täita ja esimest korda siin olemise jooksul pidin ka Eestist
karistusregistri väljavõtte esitama. Üldiselt nõuavad nad tavalisi
karistusregistri tõendeid ja siis eraldi teeb veel iga ministeerium (vähemalt
education and child protection teevad) oma kontrolli. Sina lihtsalt esitad oma
andmed ja nemad siis vaatavad ise üle, et sul mingeid rikkumisi poleks. Muidugi
on igal pool vaja esitada ka Working With Children Check, millest olen varem
pikemalt ka kirjutanud, aga lühidalt öeldes väljastatakse selline kaart ainult
neile, kes pole korda saatnud mingeid lastevastaseid kuritegusid (ning kes pole
uurimise all olnud). Hädasti oleks midagi sellist Eestisse ka vaja.
Pole vist eriline üllatus, et esimene nädal oli väga raske. Esiteks
ei ole ma harjunud kontoritööga ja jätkuvalt arvan, et selleks peab ikka
isesorti inimene olema, et seda taluda. Esimestel päevadel oli väga palju
lugemist, sest pidin end juhtumitega kurssi viima. Õhtuks silmad lausa
valutasid. Põhimõtteliselt tegeleb iga töötaja oma juhtumiga/perekonnaga. Lastekaitsetöötajad
peavad hindama laste turvalisust ja heaolu ning vastavalt sellele tegema
ettepanekuid olukorda sekkumiseks. Mõni juhtum on ühe sammu kaugusel
lahendamisest (laste hooldusõigused saab anda sugulas(t)ele/laps saab
täisealiseks vms) ja mõni alles vajab uurimist. Kohe esimesel päeval oli õnn
kohtusse minna. Nimelt peab lastekaitsetöötaja alati istungil kohal käima ja
nii õnnestuski esimest korda kohtuistungil viibida. Ega seal midagi erilist ei
olnudki tegelikult, kõik käis väga kiirelt ja lihtsalt.
Teisel päeval visati mind kohe tundmatus kohas vette, sest mu
juhendaja arvas, et olen nüüd valmis tema kõnedele vastama ja tema juhtumid nii-öelda
üle võtma. Kuna tal endal oli ühe keerulise juhtumiga väga kiire, siis arvaski,
et mulle see hea praktika. Ma küll polnud temaga päris nõus, aga ei tahtnud
väga vastu ka vaielda ja nii pidigi kiirelt valima, kas ujuda või uppuda. Iga
kord kui telefon helises, ma vist võpatasin. Vahepeal üritasin võimalikult
palju nende juhtumitega end kurssi viia ja terve päev mööduski ninapidi toimikutes.
Hästi põnev, aga samas täpselt selline tunne nagu loeks kellegi eluloo kõige
võikamaid seiku kui avatud raamatut. Jube ikka kui alasti need inimesed minu
ees on.
Hiljem oli vaja ka mõne kliendiga kohtuda. Jalad värisesid küll, aga
sain hakkama. Loetud minutid tagasi lugesin, kuidas seda noort inimest näiteks
5-aastasena seksuaalselt ära kasutati ja nüüd ta seisab minu ees ja on valmis
minuga kohtuma. Ainsa vahega, et mina teadsin selleks hetkeks temast asju, mida
suure tõenäosusega ta isegi ei tea.
Siinkohal on oluline mainida, et tegelikult ei saa ma suurt midagi
siia blogisse oma praktika sisulisest poolest kirjutada. Kõik see info on
konfidentsiaalne ja teate, konfidentsiaalsus on sotsiaaltöö puhul tõeline A ja
O. Sellest räägitakse koolis hommikust õhtuni ja tööl tuleb paksudele
dokumentidele alla kirjutades tõotada, et sa hoiad viimse kui pisiasja ainult
ja ainult enda teada. Ma ei julge oma märkmikussegi eriti midagi kirja panna,
sest jumal hoidku selle eest kui see ära peaks kaduma. Ausõna, ilma liialdamata,
konfidentsiaalsusnõuded on siin väga kõrgelt hinnatud ja neist peetakse rangelt
kinni. See puudutab muidugi kogu süsteemi, mitte ainult lastekaitset või sotsiaaltööd, st samad nõuded kehtivad igal pool
lastega töötades. Näiteks sellist asja ma ei kujuta ette, et keegi teeks Austraalias
lastelaagris või lasteaias pilti ja paneks pildi hiljem facebooki üles. Oma
endiste eestlastest töökaaslaste või kursaõdede facebooki vaadates näeb seal
pidevalt pilte lastega ja lastest. Austraalias olen pidanud allkirjaga
kinnitama, et ma ei lisa lapsi sotsiaalmeedias oma sõbralistidesse ja otseloomulikult ei või ma neid pildistada. Samuti
küsitakse alati, kas su kontod on ikka piisavalt anonüümsed ja varjatud. Minu
arust on need kõik täiesti õigustatud küsimused ja küllap oleks ka Eestis juba
aeg nende asjade üle mõtlemiseks.
Aga tagasi mu praktika juurde. Sain endale kolm juhtumit, millega
peamiselt tegeleda ja siis lisaks nö
abistan oma juhendajat keerulisemate juhtumitega. Kuna kõik on täiesti uus,
siis esialgu lähebki enamus aega, et üldse aru saaks, mida ja kuidas teha. Õnneks
on kõik töötajad super abivalmid ja käivad päeva jooksul ikka paar korda
küsimas, kas kõik on korras. Pisaraid veel valanud ei ole, kuigi selle kontori
seinad olevat neid näinud küll ja veel. Võite isegi ette kujutada, mis
kontingendiga on tegemist, kui me räägime laste hooldusõiguste äravõtmisest. Mõned
selle piirkonna juhtumid on mulle tuttavad televiisoristki.
 |
| Küll on mõnus, kui juba enne praktika algust on kõik sinu jaoks korraldatud! |
 | |
| Ausõna, vahepeal on selline tunne, et ma juba töötan seal! Sellepärast mulle riigiametid meelidivadki - kõik on alati organiseeritud :) |
Vahel ma loen neid toimikuid ja mõtlen, et meil oleks vähemalt kolm
korda vähem tööd kui maailmas ei oleks narkootikume. On naisi, kes on oma
kohustustega hakkama saanud kuni meelemürkidega tutvumiseni. Nüüd käivad nad
näiteks kolm korda nädalas uriiniproovi andmas, et oma püüdlusi tõestada. Väga
tihti need proovid ei ole puhtad. Muidugi on lisaks sõltuvusprobleemidele
lapsevanematel veel hulganisti teisi probleeme, mis teeb nende juhtumite
lahendamise eriti keeruliseks. Mina ei ole veel näinud juhtumit, kus lapse
hooldusõigus sõltuks ainust ühest tegurist.
Kuigi praktika on väga väsitav ja esitab igapäevaselt väljakutseid,
näen ennast kunagi selles ametis töötamas. Kui mul oli esimene intervjuu
tulevase juhendajaga, tahtis ta mind ikka täiesti ära hirmutada. Et selles
ametis on väga lihtne läbi põleda, probleeme koju kaasa võtta, emotsionaalselt
end juhtumitega kurnata jne jne. Kuna ma teadsin, et töö hakkab olema valdavalt
inimestega, kes siiralt usuvad, et lastekaitsetöötajad võtavad nende lapsi
lihtsalt suurest õelusest ära, siis ma ei olnud eriti üllatunud kui mind
telefonis näiteks täis sõimati. Üks kuri ema, kes on igaveseks oma laste hooldusõigused
kaotanud, lihtsalt tahtis minu peale suurest pahameelest karjuda!
Jõudsin just paar päeva tagasi arusaamisele, et praegune eluetapp on
siiani minu elu kõige suurem väljakutse. Vahel tunnen, et ei viitsi end enam
mitte kellelegi tõestada, aga siis üsna varsti avastan end järjekordsest
olukorrast, kus tuleb endast 101% anda. Keegi ei öelnudki, et see kursus peab
lihtne olema, aga see on korduvalt sundinud iseennast ületama. Oli hetki, kus
kahtlesin, kas üldse hakkama saan.. Täna võin eneselegi üllatuseks öelda, et
tulemused on paremad, kui julgesin loota. Kui semester läbi sai, jõudsin
korraks enda üle uhkust tunda, kuni algas praktika, mis mõjus nagu uus koorem
seljas. Ega ilma meie pere meespoole toetuseta sirge seljaga neist kurnavatest
olukordadest välja ei tuleks. Ja ükskord jõuab kätte see päev, mil vaatan
sellele ajahetkele tagasi ja mõtlen, et ah, polnudki midagi hullu ju!
