Nagu eelmisel korral põgusalt mainisime, siis mitmesaja kilomeetrise teekonna Adelaide‘ võtsime ette just „Eesti päevade“ tõttu. 27. kuni 31.detsember (plakat pildil on vist mõnest eelmisest aastast taaskasutuses) toimus Eesti Majas suurejooneliselt reklaamitud festival, kuhu paljud austraalia eestlased kokku tulevad, et üheskoos näiteks eesti muusika järgi jalga keerutada või süüa üks traditsiooniline eestimaa toit.

Kui esialgu tundub, et kuna üritus toimus lausa viis päeva jutti ehk viis väga sisukat ja põnevat päeva, siis kahjuks peab ütlema, et festival oleks vabalt võinud ka lühem olla. Meie suureks kurvastuseks tundub mulle tagantjärgi, et jäime ilma just parimatest üritustest. Näiteks esmaspäeval esines Ines ja kuigi me pole just tulised Inese fännid, siis oleks olnud ikkagi tore eestikeelset muusikat nautida. Teisipäeval oli võimalus vaadata teatritükki „Meri ja Orav“, aga kuna see algas juba kell 14.00 ja meie jõudsime alles õhtuks Adelaide, siis jäi ka see meil nägemata.

Kui me teisipäeva õhtul Eesti Maja ette sõitsime, siis olime küll väga elevil! Päris uhke tunne oli näha eestikeelseid silte, kuulda eestikeelset juttu ja kohtuda huvitavate eestlastega! Kuigi maja oli üsna väsinud, siis nägi see kuidagi armsalt nõuka-aegne välja ja tundus täitsa hubane. Naljakas oli osta baarist eesti siidrit ja õlut, koridoris oli suur väljamüük eestikeelsete t-särkide ja mütsidega. Nähes laudadel rukkililli (paberist küll, aga ikkagi) tekkis tõeline kodumaa igatsus!

Veidi pettumus meie jaoks oli see, et Eesti Maja suhtluskeel oli siiski inglise keel. Mõni eestlane küll ütles kohe, et siin räägime ikka eesti keeles, samas läks omavahelgi jutt tihti üle võõrkeelseks. Tundub, et paljude eestlaste jaoks on hoopis eesti keel nö võõrkeel. Naljakas oli kuulda vanainimeste juttu, nende sõnakasutust, aktsenti. Noh, nüüd võite mõelda, et mis vanainimestest me siin räägime, aga tõsi on see, et kui lapsed välja arvata, siis olime ühed noorimad seal üritusel. Enamus inimesi olid vanuses 50+ ja pidulisi leidus ikka 100-aastasteni välja! Kuigi meie arvasime, et selline festival on igas vanuses eestlastele, siis tundub, et me peaks vähemalt 30 aastat ootama, enne kui sellistele üritustele jälle minna:D

Meie esimene õige festivalipäev oli kolmapäev, mil toimus Esto Pub Night. Peale ühe omaloomingulise etteaste muud ei toimunud ja lava oli tühi. Küll aga sai 15dollari eest osta sellise söögi:

Kui väljas juba pimedaks läks (muide – siin kandis läheb u 21ajal), siis algas tõeline tantsuõhtu! Et rahval tuju üles kütta, esitati eesti rahvatantse (millalgi oli ka õige rahvatantsu õhtu). Mõnes mõttes oli äge näha, et noored austraalia eestlased nii hästi meie tantse tantsivad, aga samas ma ei tundnud, et nad PÄRISELT oleks eestlased. Enamasti on nende vanemad eesti juurtega ning parimal juhul on nad kunagi Eestis käinud ja teavad mõnda fakti eesti kohta. Eesti keelt need noored ei räägi. Näiteks sattusime juttu ajama ühe vinge Papiga, kes sündis Austraalias (eestlaste perre), kuid kes räägib eesti keelt ja on külastanud Eestit. Tema tütred tantsisid ka seal neid rahvatantse ja ta rääkis ka oma tütardest. Temal ja ta kolmel tütrel on Eesti passid, kuid tegelikult on need tüdrukud rohkem nagu austraallased, sest eesti keelest nad aru ei saa ega oska ise rääkida ning eesti kultuur on neile võõras.

Neljapäeval sammusime Eesti Majja suurte ootustega, sest välja oli kuulutatud „Eesti toidu õhtu“. Saime 20 dollari eest portsu rosoljet, seenesalatit, heeringat, paar singiviilu ja kaks sepikukääru:

Noh, kui aus olla, siis muidugi ootasime midagi enamat – kasvõi musta leiba oleks sellise uhke nimega üritusel tahtnud süüa! Kahjuks peale söömise midagi ei toimunud ja läksime üsna varsti teiste eeskujul minema. Enne seda jõudsime tükk aega jälgida kohalikke austraalia eestlaste lapsi, kellele telliti „Eesti toidu õhtul“ kaks suurt pitsat! Ainult toidusõda oli sealt puudu, muidu olid lapsed nii kasvatamatud nagu ühes õiges ameerika filmis!

Ei oskagi öelda, kui palju need lapsed eestlased enam on. Loodetavasti nad teavad oma juurte ja kodumaa kohta, ehk ka külastavad Eestit. Paljud lapsukesed käisid uhkelt ringi särkide ja mütsidega, kuhu oli kirjutatud „Eesti“ või „Estonia“, kuigi enamus neist on väga eestivõõrad. Keegi rääkis, et mõned lapsed oskavad eesti lastelaule küll laulda, kuid ei oska neid tõlkida ning ei saa aru, millest laul räägib.

Kuigi festival oli üsna igav, oli siiski lahe lobiseda eestlastega, kes aastaid Austraalias elanud või kes lausa siin sündinud, kuid kes ei unusta keelt ja traditsioone. Naljakas oli vanade inimestega rääkida või kuulata, kuidas nad omavahel rääkisid. Nende keel on üsna piiratud, sest see ei uuene siin. Näiteks see habemega Papi ütles, et tema arvates on eesti keel palju ilusamaks ja kõlavamaks arenenud. Isegi meie põgusa vestluse jooksul leidus mitu korda sõnu või väljendeid, mida ta ei teadnud.

Mõni mees sõitis vot nii uhke autoga Eesti päevadele! Katrin ja Urmas said teada, et see masin toodi otse Tartust Austraaliasse kohale! NB: vaadake numbrimärki.

Kuna aastavahetuse pidu Eesti Majas oli välja müüdud, siis võtsime plaaniks linna ilutulestikku vaatama minna. Aastavahetuse pidu jõe ääres algas juba kella kaheksa ajal, kuid meie läksime alles üheteistkümneks kohale. Rahvast oli palju, kuid arvasime, et inimesi koguneb nii suurt linna arvestades rohkem. Laval oli elav muusika, park oli kirju igasugustest kiirsöögiputkadest, lapsi rõõmustas kloun ja leidus mitmeid pudi-padi müüjaid. Kui südaöö lähenes, hakati sekundeid lugema nagu Eurovisioonil ja muidugi luges kogu rahvas kaasa, sealhulgas meiegi! Tulemöll oli võimas ja kestis pikalt, kogu taevas säras!



Meie jaoks oli võõras, et keegi ei soovinud head uut aastat ning kuna alkohol on avalikus kohas keelatud, siis ei toimunud ka mingit šampuseklaaside kokku löömist. Jama. Kohe kui ilutulestik läbi, korjasid inimesed oma kodinad kokku ja kimasid minema. Täiesti emotsioonitu! Muidugi panime kohe tähele, et alkoholikeeld on siinmail toimiv, sest purjus inimesi ei töllanud ringi nagu tavaliselt eestimaistel vabaõhuüritustel, kus mõni end härjaks joob ja kainete inimeste peotuju tihti rikub.

Meil oli väga tore ja teistmoodi aastavahetus ning nautisime oma pisikest puhkust Adelaide’s. Kõigest hoolimata võib öelda, et meie esimene käik Eesti Majja oli omamoodi põnev ning kindlasti tahaks teinekordki minna. Nüüd oleme tagasi Red Cliffs’is ja hakkame oma igavat farmielu jälle elama. Juhhuu, elagu melonid!