Hurraaaa, esimest korda elus on minu talvine sünnipäev hoopis suvel! Igal varasemal aastal on sünnipäeva märgiks paks lumi ja käre pakane, aga sel aastal on õues särav päike ja ligi 40-kraadine kuumus. Noh, mul on endal ka imelik tunne, ei tundu just 29. jaanuari moodi : )

Hommikul avasin silmad armsa üllatuse peale: Heikki äratas mind koogi, lillede ja kingiga. Küünlaid küll polnud 24, aga puhusin need siiski ära ja soovid said ka soovitud. Nii et mõnes mõttes oli kõik nagu eelmisel aastal kodus.

Naljakas, kuidas just tähtpäevade saabumisel on kõik meil siin nii teistmoodi. Argipäevadel ei saagi sellest aru, aga näiteks täna võib kohe märgata erinevust. Ei ole mingit pidu sõpradega või Tartu-koju sõitu… Ma arvan, et paari päeva pärast on sünnipäev ununenud ja tutvustan end ikka 23-aastasena:D

Midagi väga erilist me täna ei teinud. Käisime kinos ja pärast söömas. Valisin restoranis Mildura veini – üks parimaid, mida kunagi joonud olen! Õnneks kodustel Tartus on trühvlitort (mu vaieldamatu lemmik) juba ostetud ja nemad saavad mu sünnipäeva vääriliselt tähistada!

Peale minu sünnipäeva, mis kahtlemata on aasta üks tähtsamaid päevi, on jaanuaris veel üks oluline püha Austraalias. 26. jaanuaril tähistatakse Austraalia Päeva. 1788 aasta 26. jaanauril jõudis Briti esimene laevastik Sydney sadamasse. Laevastik koosnes kahest sõja- ja üheksast transportlaevast, kokku ligi 750 väljasaadetud sunnitöölist, 210 meremeest ning 40 naist ja last. Austraalia Päev on püha, mil inimestel on vaba päev, tavaliselt on igas linnas hommikune piknik, inimesed grillivad ja tähistavad. Isegi väikelinnades leiavad aset kodakondsuse jagamise tseremooniad, kus uued kodanikud lausuvad tõotused ja saavad pidulikult austraalia kodanikeks. Suurlinnades on õhtuti vägevad ilutulestikud ja pidustused kestavad pimedani.



Muidugi on mõningad väga olulised ametimehed nagu näiteks politseinikud ja kiirabiarstid ja kahtlemata melonikorjajad:D, kes vaba päeva endale lubada ei saa! Ma nii lootsin, et kolmapäev on vaba päev, aga farmis ei kehti ju mingid tähtpäevad! Seetõttu meie kuskile pidulikule piknikule ei jõudnud, aga õhtul linnas ringi sõites nägime, kuidas väga paljud olid austraalia lipu värvides riietunud või lausa lipu logodega kaunistatud särke-pükse kandsid. Autodel olid lipud küljes, noortel sini-puna-valged näomaalingud jne. Mitu nädalat varem jõudsid poodidesse kõiksugu austraalia teemalist nänni: riideid, mütse, kleepse, käterätikuid, pabernõusid jne.


Oleme kuulnud, et Austraalia Päev on siinmail üks tähtsamaid sündmusi, kuid praegu on meil küll tunne, et inimesed ei pea seda eriti oluliseks. No meie lävime ju peamiselt farmi-inimestega ja kui aus olla, siis kuulsin sel nädalal vaid korra, kui kutid arutasid, et peagi on käes Austraalia Päev. Ah ega need farmerid on üldse kuidagi tuimad tööloomad, nagu elutud masinad, kelle silmad ainult saagi peale särama löövad.

Nüüd on jälle ees ootamas üks põrgulik töönädal. Kõlab küll uskumatuna, kuid meil on peaaegu pooled farmipäevad juba tehtud! Hoiame pöialt, et ilmaennustus 44-kraadistest päevadest järgmiseks nädalaks ei lähe täide ja päike ning kuumus meid põllul ära ei sulata.

Kuigi olen kaugel eemal oma lähedastest, siis tunnen end ikkagi rõõmsalt ja tean, et paljud mõtlevad mu peale. Aitäh kõigile armsate õnnesoovide eest, tänu teile oli mul väga ilus sünnipäev!

Enne Austraaliasse jõudmist olin paanikas ja mõtlesin õudusega, et mis kohutavaid elukaid siin kõik kohata võib. Austraalia on lisaks näiteks armsatele kängurudele ju tuntud igasugu mürgiste madude ja ämblike poolest, kellega näiteks farmis töötades pole eriline ime kokku joosta. Siin elades on paanika üle läinud ja tundub, et pigem kohtad neid elukaid väga harva ja suure juhuse tahtel.

Ühel kiirel tööpäeva hommikul oligi mul tore juhus tutvuda redback ämblikuga. Kes veel ei tea, siis minu suurim hirm (foobia?) on alati olnud ämblikud (ja teised pisikesed putukad). Mõne foto vaatamisest võib mul juba kananahk ihule tulla, ma jälestan ämblikke!



Aga seal ta siis passis – üks mürgisemaid ja kardetumaid ämblikke. Tegu oli emase ämblikuga, kellel oli muna kaasas ja muna sees passisid siis beebi-redback’id.

Redback’i võib kohata vaid Austraalias, tema hammustus on piinavalt valulik ja isegi surmav (eriti ohtlik just laste ja vanurite jaoks). Hammustuse tagajärjeks on pea- ja kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, väga kõrge palavik ja higistamine, valu rinnus.

Kusjuures see ohtlik tegelane on üsna pisike – emased tavaliselt cm pikkused ja isased on veel väiksemad (3-4mm). Päris õudne, et need suured emased söövad peale paaritumist vaese väikse isase lihtsalt ära! Ja isegi, kui mõnikord see emane isast alla ei neela, siis surevad isased vennikesed varsti peale paaritumist.

Ilma toiduta suudavad redback’id elada isegi kuni 100 päeva ehk siis kolm kuud!

Arvatakse, et igal aastal saavad tuhanded inimesed üle kogu Austraalia redback’i hammustust tunda. Kusjuures reeglina on hammustuse taga just emane redback ja isegi kui isane on oma mürgihambaga inimese kallale saanud, siis hammustus ei ole nii valulik ja ohtlik. Miskipärast on suurim tõenäosus seda kurikuulsat hammustust tunda just detsembrist aprillini.




Mind õnneks see tegelane hammustada ei saanud ja kui kutsusin kohaliku looduslapse ämblikku vaatama, siis mees tappis ta üsna kiiresti. See muna beebidega oli arvestades pisikest redback’i niiiii suur! Kuigi kohalikud peaks olema harjunud selliste mürgiste tegelastega, siis tekitas see väike redback ikkagi elevust. Vanamees Fred ise uuris päeva lõpus, kas nägime veel redback’e, aga õnneks on see siiani viimaseks jäänud. Loodan südamest, et sellega mu kohtumised mürgiämblikega on läbi!

Teine huvitav vahejuhtum oli täna tööl, kui lõunapausi ajal märkas seesama looduslaps Alfie rohus blue tongue lizard’it ehk sinikeel sisalikku. Okei, meie emotsioonid olid küll ehedad! Kõige tipuks püüdis mees sisaliku kinni ja näitas seda meile, aga ma niiiiii ehmatasin, et kiljatasin üle kogu maa!:D Alfie hoidis teda käes samamoodi nagu mina kunagi väikest krokodilli. Naljakas, kuidas kohalike jaoks need elukad on nii tavalised, kuidas nad oskavad neid spetsiaalselt pea juurest õige koha pealt kinni võtta, kuidas nad tunnevad niiii paljusid erinevaid sisalikke ja keda iganes veel! Kui meie oleks kahekesi kuskil sinikeelt kohanud, siis oleks küll vesi ahjus, sest natuke on ta mao või väikse kroksi moodi.




Sinikeel sisalikku ei olegi tegelikult raske kinni püüda, sest ta liigub väga aeglaselt. Selline tunne, nagu oma suure keha juurde oleks ta karistuseks saanud propotsionaalselt liiga väiksed jalad. Kuigi neid on kerge püüda, siis tasuks olla ettevaatlik, sest kui sinikeel otsustab hammustada, siis ta ei pruugi enam lahti lasta! Õnneks ei kavatse ma kunagi kuskile tihnikusse sinikeeli püüdma minna : )

Austraalias elab kuus erinevat liiki sinikeel sisalikke, kes peamiselt erinevad üksteisest värvi ja suuruse poolest. Üldiselt on sinikeeled pruuni või hallikat värvi ja 30cm pikkused (+ sabajupp) ehk siis kokku umbes pool meetrit. Isastel on võrreldes kehaga väga suur pea, kuid emased on üldiselt suuremat kasvu. Ma arvan, et meie nägime emast sinikeelt.

Sinikeel sisalik sööb taimi ja väiksemaid loomi, näiteks igasugu mardikaid, ritsikaid, tõuke, tigusid ja isegi väiksemaid sisalikke. Lemmiktoiduks on neil igasugu nälkjad ja teod, aga seda ehk seetõttu, et aelgase sinikeele jaoks on näiteks teod veel aeglasemad, ehk siis kergemini kättesaadavad. Muide – tihti matsutavad sinikeeled isukalt aedades näiteks koeratoitu.



Põgenedes võib sinikeel saagiks jätta vaid saba, sest nad saavad oma saba nö maha jätta. Uus kasvab päris kiiresti ja vahepealse aja elab sisalik kenasti ka ilma sabata üle, kui ta saab stabiilselt toitu. Saba on nimelt sinikeele toidusahver, kuhu varutakse toit ja vesi.

Ma küll ei kujuta ette miks, aga sinikeeled on väga populaarsed koduloomad. Meile tundus see tegelane üsna vastiku välimusega ja oma koju ei tahaks sellist küll iial.



Sellega meie kohtumised loomariigi esindajatega selleks korraks piirduvad. Mõnes mõttes on huvitav kohalikke elukaid näha just farmis töötades, sest siis on alati ümberringi austraallasi, kes teavad ja tunnevad neid loomi. Kui me kahekesi kuskil selliseid kohtaks, siis jookseks ilmselt ehmatusest minema, aga kui Alfie ta kätte võttis, siis oli tõesti loomakest parem uurida. Meil on veel sada aastat siin farmis vaja töötada, nii et küllap ei jää need elukad viimasteks.

Põld on meil ära kuivanud ja töö käib täies hoos. Mõnes mõttes on vihm meile teene teinud ja kahandanud saaki ehk siis muutnud meie tööpäevad lühemaks ja kergemaks. Tihti lõpetame varem, sest melonid pole korjamiseks küpsed. Ainus jama on see, et Karadoc’i sild on täiesti vee all, veetase muudkui tõuseb ja tee on ametlikult suletud. Iga kord, kui sealt üle sõidame, on mul süda saapasääres, sest sõita saab vaid piirete järgi ja kui ei teaks, siis ei oskaks arvatagi, et seal sild on.


Muidu on farmielu ikka tavaline, viimasel ajal väga kuum ja seetõttu väsitavam. Reedel palgatšekki kätte saades oli muidugi meeldivaks üllatuseks, et see hommik, mil me vihmaga 30min töötasime, kajastus tšekil 2-tunnise tööpäevana : ) Ikkagi inimesed!

Jah, ilma üle virisevad inimesed vist kõige sagedamini. Meie elame kohas, kus tavaliselt saaks vaid kuumuse üle kurta, kuid mitte sel aastal. Tänavu on ilm meie piirkonnas tõeline peavalu! Peaaegu nädal aega järjest sadas vihma ajal, mil reeglina valdab kuivus. Tavapäraste jaanuarikuiste 40-kraadiste päiksepaisteliste ilmade asmel oleme vihmaga 20 soojakraadi käes värisenud. Kohalikud ei suuda ära imestada, mis sel aastal toimub! Põllumehed on päris mures, sest osa saaki on juba hävinenud ja väga suur osa on ohus. Meie hostelis elab vanamees Will, kes on siin kandis elanud ja põllul töötanud 27 aastat ja kogu selle aja jooksul pole ta sellist jaanuari näinud. Suvised üleujutused on kõike muud kui tavalised. Isekas mõte küll, aga kahju, et vihmakurat kasvõi ühe aasta ei oodanud ja just meiega samal aastal siia sadas!

Need pildid on küll telefoniga tehtud, aga mingi ülevaate ikka saate. Siin upuvad näiteks kellegi viinamarjapuud:




Ristmik vee all:

PÕLLUTÖÖ!
Ma olen alati arvanud, et kõige nõmedam töö on see, mis sõltub ilmast ja taaskord saab see seisukoht kinnitust. Meil on JÄLLE vaba päev, sest põld on vettinud ja korjata pole seal midagi. Eile käisime üle saja aasta jälle tööl ja see tööpäev oli kõike muud kui tore!

Alguses polnud nagu viga miskit, traktor sai kenasti liikuma, mina kastis sorteerimas ja teised korjamas. Üsna kiirelt tungis ninna vänge mädahais, sest pooleldi vettinud ja mädanenud meloneid oli terve põld täis! Kahju, et haisu kuidagi jäädvustada ei saa:D Kui silmad kinni panna ja ei teaks, et melonid haisevad, siis tunduks, et töö käib kuskil s*ita sees! Ma ei kujuta ette kellele ja mis raha eest Fred selliseid meloneid müüma hakkab! Vähemalt pooled meie korjatud melonid visati kindlasti sel päeval minema.

Ja üsna pea jäi traktor jälle mutta kinni! Esimest korda uppus see nii muda sisse, et jätsime selle keset põldu ja jätkasime teise traktoriga. Jõudsime veidi töötada, kui jälle tulid ümberkorraldused: uus põllujupp ja hüvasti traktor. Edasi korjasime nagu kilplased pisikeste ämbritega ja käisime neid ise kastis tühjendamas. Maa oli nii pehme, et traktoriga poleks saanud seal sõita, vahepeal olid lausa suured loigud ja basseinid, kus melonid kenasti pinnal ujusid. Meie sumpasime jälle põlvini mudas. Üks kutt vajus ühe jalaga niimoodi mutta, et teised pidid ta lausa välja aitama. Päris koomiline vaatepilt, kuidas me oma pangedega seal korjasime, nagu seenelised metsas : )

Vaheldumisi saime siis traktori või ämbrite abiga roiskunud melonid sel päeval korjatud. Üle põllu oli tunda mädameloni lehka ja süda oli meil kõigil vist paha. Kõige tipuks Pats jälle oksendas! Pats on meie rastapatsidega nö supervisor, kes varem oli süstiv kodutu narkomaan ja kes nüüd on lihtsalt joodik. Ta oksendab meil seal vaovahel ülepäeviti, päris võigas, või mis?

Ei kujuta ette, mis edasi saab, sest see põllujupp, kus maa on enam-vähem ok töötamiseks, on juba korjatud ja teisele põllujupile ei saa vist lähinädalatel paadita minna. Karadoc’is asuv põld on niigi üsna madal ala ja praegu on see täiesti vettinud. Plaanide kohaselt peaksime ammu seal töötama, aga kurikuulus vihmavesi nurjas need plaanid…

Karadoc'i sild:


Praegu on selle silla juurest tee suletud. Enne meie melonipõldu oli vaatepilt ümbruskonnas selline:


JOODIKUD!

Lisaks sellele, et mul on oht siin riigis taimetoitlaseks hakata (sest head liha või vorsti siin eriti ei leidu, seega ma neid ei söö enam), võime suure tõenäosusega varsti karsklasteks saada. Ei möödu vist päevagi, mil me ei vihastaks järjekordse joodikunässaka peale! Meie hostel kubiseb neist ja tööl näeme igapäevaselt pohmelliaurudes kujusid! Inimesed käivad tööl selleks, et õlut kaanida! Jube, kui palju mõned õlut joovad, mul hakkab mõttest juba paha! Et mitte valesti aru saada – väga lahe on vahel pidutseda ja teinekord end isegi täis juua – palun väga! Aga alkohoolikud, eriti veel need, kes teiste elu segavad, ajavad küll kopsu üle maksa. Just selliste tegelaste joomapidude tõttu ärkame me mõnikord keset ööd üles või mis veel hullem – ei saa õhtul magamagi jääda! Mõni mees on end mugavalt siin hostelis sisse seadnud ja ei kavatsegi päevast päeva muud peale joomise ja räuskamise teha! Hosteli manager ja ainus mees, kes saaks sellele lõpu teha on täielik munapea! Mõttetu mees, kellel ei tule suust hiirepiiksugi ja korra majja löömises on ta täiesti saamatu! Kogu selle pundi kõige suurem lällaja on u 45-aastane staar, kelle õiget nime me ei tea, aga meie jaoks on ta Joodikvanamees. Kaine peaga on ta meie ees juba vähemalt mitusada korda vabandanud ja sellistel hetkedel on ta madalam kui muru, aga täis peaga räuskab ikka edasi. Kuigi kõik elanikud väidavad kui ühest suust, et ei salli Joodikvanameest, siis ometigi üksi ta neil öödel ju ei joo!

Juba enne Austraaliasse saabumist kuulsime, et siin juuakse väga palju õlut ja see on tõsi. Statistika järgi jõid austraallased 2009. aastal 10.08l alkoholi (per person), mis on üsna sama eestlaste joomisharjumustega. Lemmikjoogiks on muidugi õlu. Põhjaterritooriumil on alkoholism väga suur probleem ja seda eelkõige just aborigeenide tõttu. Aborigeenid ise ütlevad alkoholi kohta „valge inimese ravim“.

Olen siin väga tihti näinud, kuidas juuakse ära mitu õlut ja istutakse autorooli. „Kõik puhuvad“ olukorda oleme sattunud vaid kahel korral (Darwinis ja Horshamis), mis pole just tihti.

Mõtlesime pool hommikut, mida nende varganägudega peale hakata. Kõige erutavam oleks mõnele joogile üks korralik ports kõhulahtistit lisada, äkki see peletaks varastamissoovi eemale. Tundub, et joogid on kõige väärtuslikum kraam meie asjade seast, seega peaks ehk joogid näiteks nõudepesuvahendi pudelisse villima:D Kellel häid ideid – laske tulla, sest muidu peame vahetustega külmikuvalvesse asuma.

Meie töö viinamarjadega lõppes 10.detsembril ehk siis rohkem kui kuu aega tagasi, aga oma 400 dollarit pole me ikka veel saanud! Vahepeal oleme jõudnud rääkida oma supervisori bossiga, ükskord sõitsime isegi firma kontorisse kohale. Lubasime supervisorile, et kui selle nädala jooksul asi korda ei saa, siis lähme politseisse, mille peale mees veidi paanikasse läks. Kogu selle vahepealse aja on ta meile lubanud aina uusi ja uusi kuupäevi, millal raha peaks arvele jõudma (kuigi nüüd me teame, et meie arvele ei jõua see iial). Tänaseks on selgunud, et meie supervisor sai rahad ammu kätte ja nüüd on meie ainus lootus palk sularahana saada. Eks näis, mis saab. Vihale ajab küll, aga jonni me ei jäta!

Viimaseid päevi sobiks hästi iseloomustama üks väga lihtne sõna: vihm! Meil on nüüdseks juba vähemalt neljas päev, mil sajab vahelduva eduga peaaegu kogu päeva! Meie kui farmitööliste jaoks on ilm aga väga tähtis ja praeguseks see juba rikub meie plaane.

Ma vist ei kirjutakski seda sissekannet, kui täna hommikul poleks farmipealik Fred meid viimse piirini vihastanud! Jätkuvate vihmasadude tõttu oli meil eile vaba päev. Ilm pole muutunud ja vihma vaid kallab, kuid täna saabus teade, et alustame siiski tööd. Kena lugu küll! Kui põllule jõudsime, siis muidugi kõik ujus ja vajus ja vihma kallas nagu oavarrest! Kõige parem nali oli muidugi see, et traktor jäi mutta kinni! Õel küll, aga see tegi meile päris palju nalja:D Fred ukerdas tükk aega traktoriga mudas ja peale 15minutilist tööpäeva sai viimaks isegi kangekaelsele Fredile selgeks, et olgu ta kui vinge mees tahes, ilma vastu ta ikka ei saa! Oleme ka varem mudas ja vihmas töötanud ja see on tõesti ebamugav.

Fredil on kaks põllujuppi, praegu oleme enamasti ainult ühel töötanud. Teine põld asub natuke kaugemal ja seal me polegi just vihma tõttu eriti töötada saanud. See teine põld on väga madalas kohas ja isegi väikse vihma puhul on kõik seal üle ujutatud. Paar päeva tagasi läksime siiski proovima, kas seal miskit korjata on. Noh, vajusime poole sääreni mutta ja korjasime pisikesi melonijunne:D Kuna see põld oli tükk aega vee all, siis melonite kasv jäi kinni. Päris naljakas oli seal mudas vihma trotsida ja pabulaid korjata. Ühel kutil jäi kets mutta kinni ja ta kappas kogemata sokiga edasi:D Mudas oli nii libe ja raske liikuda, et kõigil käisid jalad ristis all. Viimaks taipas ka farmer, et nii pole võimalik töötada ja saime varem koju. Õnneks!




Kusjuures jaanuar peaks olema kõige kuumem kuu, mil särab päike ja vihmast ei tea keegi midagi. Ilm on siin tõesti sassis. Brisbane ja kogu Queenslandi olukorrast teate kindlasti, sest nagu me kuulnud oleme, siis eesti uudistest jookseb Austraalia teema igapäevaselt läbi. Kahju, et meil siin oma telekat ei ole. Võib-olla poleks sellest ka kasu, sest enne kui Heikki tahtis jalka ülekannet vaadata, sis pilt kadus eest ja mõne aja pärast tuli ekraanile tekst, et piirkonnas on heavy rain ning see takistab ülekannet…

Kahjuks või õnneks me mingit lisainfot Queenslandi kohta ei oska rääkida, kuigi asume Austraalias. Meil ka sajab väga tihti padukaid, kuid sealse olukorraga pole see võrreldav. See maa on ikka nii suur ja isegi kui riigi teises otsas midagi toimub, siis on see ikkagi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Vahemaa meie ja Brisbane vahel on umbes sama pikk, nagu sõit Tartust näiteks Berliini.


Sellistel vihmastel päevadel on meil üsna igav toas passida. Eile käisime kinos, et natukenegi tegevust oleks. Muide – vaatasime filmi Morning Glory, mis teile jõuab alles veebruaris, ehhee : ) No ja kui meil muud teha pole, siis märjad riided ja jalanõud annavad ikka tegevust, sest nendega on praegu tõeline häda! Muidu kuivatame asju õues päikse käes, aga praegu on igal pool toas nii rõske. Paar päeva tagasi föönitasin riideid, et päris niiskena ei peaks tööle minema:D See on nüüd hea võimalus kiruda austraalia pesumasinaid! Siin nimelt pesumasin rohkem loputab, kui peseb. Selline tunne, et peaks pesu keetma hakkama nagu vanasti. Me polegi siin veel näinud pesumasinat, millel saaks programme ja temperatuure valida. Tavaliselt paned lihtsalt, kas vesi on külm või kuum (aga meie majas on kuuma vee voolik masina taga kinni keeratud:D) ehk siis ainult külm vesi ja edasi valid lihtsalt, kas normal või midagi sellist. Tavaliselt peseb pesu umbes pool tundi või tunnikese. Ehk siis 30min loputamist ja kõik, lahe.

Arvatavasti on meid ees ootamas veel mitu vaba päeva. Teades kangekaelse Fredi taktikat, siis muidugi poleks eriline ime, kui homseks oleks põllul paat kohal ja melonite korjamine meenutaks kalapüüki. Uskumatu, kuidas aastaid farmi pidanud mees ei oska näha paar sammu ette ja selle järgi tegutseda. Pooleks tunniks meie kohale sõidutamine ja mudas möllamine läheb päris kulukaks, kui saagiks on selle ajaga paar kilo meloneid. Ei pea olema just raketiteadlane, et aru saada, millise ilmaga töö põllul vilja kannab ja millise ilmaga on parem koju jääda. Aga noh, küllap farmerid noppisid meloneid kui vanajumal loogikat jagas:D

Hurraaa, esimene täispikk töönädal melonipõllul on vapralt seljatatud! Töötame kuuel päeval nädalas ja puhkepäevaks on laupäev. Eelmistel nädalatel oleme natuke viilinud ehk vabu päevi võtnud ja sedasi oma elu mugavamaks teinud, nüüd siis hakkasime korralikeks töölisteks.

Raske on emotsioone kirjeldada… Kuigi põllul pole enam nii kurnav töötada, siis tüütu, üksluine ja väga väsitav on see töö endiselt. Praegu on meil juba väga kuumad ilmad. Pole ime, kui varjus on 43 kraadi, no ma ei taha mõeldagi, kui palju siis lõõskava päikese käes kuumakraade olla võib. Õnneks alustame juba kell 6 hommikul, mil üldiselt on mõnusalt jahe (näiteks 23 kraadi), aga mõnikord ka 30kraadi. Sooja ilma üle oleks muidugi rumalus viriseda, aga jah, meie töö puhul pole see just kõige mõnusam.

Üldiselt on kõik endine ja erilisi sündmusi tööpäeva jooksul ei toimu. Õnneks pole ükski mürgimadu meid nahka pistnud ja isegi mammut-ämblikud on mind ellu jätnud. Mul on põllul ikka iga päev tõeline „Hirmu faktor“:D Heikki lausa imestab, et nii hästi nö hakkama saan, sest minusuguse arahnofoobi jaoks on ikka paras katsumus päevas sadade ämblike keskel ellu jääda. Kui me kõnnime mööda põldu, siis näeme jalge ees neid jubedusi koguaeg siblimas. Parimatel päevadel kükitavad nad melonitel ja ehmatavad mind näost kaameks! Mitu korda olen ehmatusest kiljunud ja siis tormavad õiged maamehed, kes midagi ei karda kohe juurde ja tapavad ämbliku ära! Näiteks meie supervisor lõi ühe suuure halli ämbliku paljakäsi – lataki! – mu silme all katki ja see oli ikka väga võigas vaatepilt, tükk aega oli kananahk ihul! Alles eile nägin peaaegu järjest kahte sellist tegelast, kes oma rõvedad karvased jalad kokku tõmbas nagu kombitsad ja siis jälle välja sirutas!!! Mõelda vaid, milliste elukate keskel me töötame!

Ma olen nii suur töömutt seal põllul, et lausa sinikad on suurest rassimisest säärtel:D. Olin üks päev tõeline õnneseen ja kukkusin seal traktorikastis üsna õnnetult… silmist pildus sädemeid ja jalg oli mitu tundi valus. Praegu on mul pool jalga violetsetes toonides (mis küll pildilt polegi nii hästi näha):



Nüüdseks juba tükk aega tagasi saabusid meie farmi uued töötajad, taaskord paar Prantsusmaalt. Kusjuures enamus meie töökaaslasi on kohalikud, kuigi meie arvasime alguses, et farmis kohtame ikka rohkem rändureid. Uued prantslased saavad tööga hästi hakkama ja inglise keelt räägivad ka paremini. Üldiselt on prantslastel ikka väga tugev aktsent, kohati päris raske neist aru saada, sest tundub, nagu nad räägiks prantsuse keeles. Enamus meie töökaaslasi on austraallased, neist kolm poissi on tulnud suviseks koolivaheajaks raha teenima. Noorim on 14-aastane, teised 17-aastased. Esialgu tundus mulle tõelise lapse piinamisena nende töötamine, aga poisid on tragid ja tublid. Üks kutt on juba aastaid seal tööl käinud ja raha kogunud, et peale kooli lõppu ehk siis aasta pärast Euroopasse reisida. Tegelikult on väga tore, et siinsed noored saavad ise varakult taskuraha teenida ning nö tööl käimist harjutada. Soovitasime sellel kutil ka Eestit külastada, kuigi esialgu planeeris ta rohkem Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal ringi vaadata.

Paar päeva tagasi saime ühe ebameeldiva üllatuse osaliseks. Tulime töölt koju ja avastasime, et kellelegi olid meie auto külgmised suunatuled silma jäänud! Pätt oli teinud puhta töö ning isegi pirnid ära varastanud! Kena lugu küll! See on meil juba teine vargus Austraalias. Ma vist unustasin tookord kirjutada, aga Melbourne’s varastati hostelis Heikki plätud ära.

Reede on meie farmis tähtis päev! Igal reedel peale töö lõpetamist koguneme shedis ehk suures hoones, kus pakitakse meloneid ja kus oma lõunapause veedame. Seal jagab farmer kõigile õlut või coca’t ja palgatšekke ning kõik rõõmustavad nädalalõpu üle. Jällegi üks boonus, mida farm ei peaks üldse tegema, sest karastusjookide jagamine pole ju kohustuslik. Oma palgatšekid viime panka ja saame sularaha või paneme arvele.



Järgnevad paar kuud on meie elu eeldatavasti üsna ühes rütmis ja päevad mööduvad rockmeloneid või honeydew’sid korjates, aga juba 65 tööpäeva pärast naerame selle farmielu üle ja jätame melonikorjamise uute õnnelike seiklejate hooleks!

Nagu eelmisel korral põgusalt mainisime, siis mitmesaja kilomeetrise teekonna Adelaide‘ võtsime ette just „Eesti päevade“ tõttu. 27. kuni 31.detsember (plakat pildil on vist mõnest eelmisest aastast taaskasutuses) toimus Eesti Majas suurejooneliselt reklaamitud festival, kuhu paljud austraalia eestlased kokku tulevad, et üheskoos näiteks eesti muusika järgi jalga keerutada või süüa üks traditsiooniline eestimaa toit.

Kui esialgu tundub, et kuna üritus toimus lausa viis päeva jutti ehk viis väga sisukat ja põnevat päeva, siis kahjuks peab ütlema, et festival oleks vabalt võinud ka lühem olla. Meie suureks kurvastuseks tundub mulle tagantjärgi, et jäime ilma just parimatest üritustest. Näiteks esmaspäeval esines Ines ja kuigi me pole just tulised Inese fännid, siis oleks olnud ikkagi tore eestikeelset muusikat nautida. Teisipäeval oli võimalus vaadata teatritükki „Meri ja Orav“, aga kuna see algas juba kell 14.00 ja meie jõudsime alles õhtuks Adelaide, siis jäi ka see meil nägemata.

Kui me teisipäeva õhtul Eesti Maja ette sõitsime, siis olime küll väga elevil! Päris uhke tunne oli näha eestikeelseid silte, kuulda eestikeelset juttu ja kohtuda huvitavate eestlastega! Kuigi maja oli üsna väsinud, siis nägi see kuidagi armsalt nõuka-aegne välja ja tundus täitsa hubane. Naljakas oli osta baarist eesti siidrit ja õlut, koridoris oli suur väljamüük eestikeelsete t-särkide ja mütsidega. Nähes laudadel rukkililli (paberist küll, aga ikkagi) tekkis tõeline kodumaa igatsus!

Veidi pettumus meie jaoks oli see, et Eesti Maja suhtluskeel oli siiski inglise keel. Mõni eestlane küll ütles kohe, et siin räägime ikka eesti keeles, samas läks omavahelgi jutt tihti üle võõrkeelseks. Tundub, et paljude eestlaste jaoks on hoopis eesti keel nö võõrkeel. Naljakas oli kuulda vanainimeste juttu, nende sõnakasutust, aktsenti. Noh, nüüd võite mõelda, et mis vanainimestest me siin räägime, aga tõsi on see, et kui lapsed välja arvata, siis olime ühed noorimad seal üritusel. Enamus inimesi olid vanuses 50+ ja pidulisi leidus ikka 100-aastasteni välja! Kuigi meie arvasime, et selline festival on igas vanuses eestlastele, siis tundub, et me peaks vähemalt 30 aastat ootama, enne kui sellistele üritustele jälle minna:D

Meie esimene õige festivalipäev oli kolmapäev, mil toimus Esto Pub Night. Peale ühe omaloomingulise etteaste muud ei toimunud ja lava oli tühi. Küll aga sai 15dollari eest osta sellise söögi:

Kui väljas juba pimedaks läks (muide – siin kandis läheb u 21ajal), siis algas tõeline tantsuõhtu! Et rahval tuju üles kütta, esitati eesti rahvatantse (millalgi oli ka õige rahvatantsu õhtu). Mõnes mõttes oli äge näha, et noored austraalia eestlased nii hästi meie tantse tantsivad, aga samas ma ei tundnud, et nad PÄRISELT oleks eestlased. Enamasti on nende vanemad eesti juurtega ning parimal juhul on nad kunagi Eestis käinud ja teavad mõnda fakti eesti kohta. Eesti keelt need noored ei räägi. Näiteks sattusime juttu ajama ühe vinge Papiga, kes sündis Austraalias (eestlaste perre), kuid kes räägib eesti keelt ja on külastanud Eestit. Tema tütred tantsisid ka seal neid rahvatantse ja ta rääkis ka oma tütardest. Temal ja ta kolmel tütrel on Eesti passid, kuid tegelikult on need tüdrukud rohkem nagu austraallased, sest eesti keelest nad aru ei saa ega oska ise rääkida ning eesti kultuur on neile võõras.

Neljapäeval sammusime Eesti Majja suurte ootustega, sest välja oli kuulutatud „Eesti toidu õhtu“. Saime 20 dollari eest portsu rosoljet, seenesalatit, heeringat, paar singiviilu ja kaks sepikukääru:

Noh, kui aus olla, siis muidugi ootasime midagi enamat – kasvõi musta leiba oleks sellise uhke nimega üritusel tahtnud süüa! Kahjuks peale söömise midagi ei toimunud ja läksime üsna varsti teiste eeskujul minema. Enne seda jõudsime tükk aega jälgida kohalikke austraalia eestlaste lapsi, kellele telliti „Eesti toidu õhtul“ kaks suurt pitsat! Ainult toidusõda oli sealt puudu, muidu olid lapsed nii kasvatamatud nagu ühes õiges ameerika filmis!

Ei oskagi öelda, kui palju need lapsed eestlased enam on. Loodetavasti nad teavad oma juurte ja kodumaa kohta, ehk ka külastavad Eestit. Paljud lapsukesed käisid uhkelt ringi särkide ja mütsidega, kuhu oli kirjutatud „Eesti“ või „Estonia“, kuigi enamus neist on väga eestivõõrad. Keegi rääkis, et mõned lapsed oskavad eesti lastelaule küll laulda, kuid ei oska neid tõlkida ning ei saa aru, millest laul räägib.

Kuigi festival oli üsna igav, oli siiski lahe lobiseda eestlastega, kes aastaid Austraalias elanud või kes lausa siin sündinud, kuid kes ei unusta keelt ja traditsioone. Naljakas oli vanade inimestega rääkida või kuulata, kuidas nad omavahel rääkisid. Nende keel on üsna piiratud, sest see ei uuene siin. Näiteks see habemega Papi ütles, et tema arvates on eesti keel palju ilusamaks ja kõlavamaks arenenud. Isegi meie põgusa vestluse jooksul leidus mitu korda sõnu või väljendeid, mida ta ei teadnud.

Mõni mees sõitis vot nii uhke autoga Eesti päevadele! Katrin ja Urmas said teada, et see masin toodi otse Tartust Austraaliasse kohale! NB: vaadake numbrimärki.

Kuna aastavahetuse pidu Eesti Majas oli välja müüdud, siis võtsime plaaniks linna ilutulestikku vaatama minna. Aastavahetuse pidu jõe ääres algas juba kella kaheksa ajal, kuid meie läksime alles üheteistkümneks kohale. Rahvast oli palju, kuid arvasime, et inimesi koguneb nii suurt linna arvestades rohkem. Laval oli elav muusika, park oli kirju igasugustest kiirsöögiputkadest, lapsi rõõmustas kloun ja leidus mitmeid pudi-padi müüjaid. Kui südaöö lähenes, hakati sekundeid lugema nagu Eurovisioonil ja muidugi luges kogu rahvas kaasa, sealhulgas meiegi! Tulemöll oli võimas ja kestis pikalt, kogu taevas säras!



Meie jaoks oli võõras, et keegi ei soovinud head uut aastat ning kuna alkohol on avalikus kohas keelatud, siis ei toimunud ka mingit šampuseklaaside kokku löömist. Jama. Kohe kui ilutulestik läbi, korjasid inimesed oma kodinad kokku ja kimasid minema. Täiesti emotsioonitu! Muidugi panime kohe tähele, et alkoholikeeld on siinmail toimiv, sest purjus inimesi ei töllanud ringi nagu tavaliselt eestimaistel vabaõhuüritustel, kus mõni end härjaks joob ja kainete inimeste peotuju tihti rikub.

Meil oli väga tore ja teistmoodi aastavahetus ning nautisime oma pisikest puhkust Adelaide’s. Kõigest hoolimata võib öelda, et meie esimene käik Eesti Majja oli omamoodi põnev ning kindlasti tahaks teinekordki minna. Nüüd oleme tagasi Red Cliffs’is ja hakkame oma igavat farmielu jälle elama. Juhhuu, elagu melonid!