Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.

Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses. Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest punnis.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei ole, äkki saab 2017 küllalt.  

2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.

Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest hiljem.

Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime, kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda, samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides. Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.

Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka väärt mees mulle sattunud!

  

Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin, et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.

Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.

Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.

 Uuest aastast on samuti päris põnevaid sündmusi oodata. Esiteks saan ma nelja nädala pärast 30-aastaseks. Tundub, et teised teevad sellest muidugi suurema numbri kui ma ise – tunnen end palju nooremana ja üldiselt vanuse üle pead ei murra. Väike sotsiaalne surve on küll kuidagi tähistada, aga mulle üldiselt ei meeldi üldse suuri sünnipäevapidusid korraldada... eks näis. Palju rohkem olen elevil võimaluse üle kohalik kodakondsus taotleda, mis ideaalis võiks millalgi esimese aastapoole sees juhtuda. Ja kolmandaks on eesmärgiks seatud Eestisse lõpuks jõuda. Oleme natuke seda mõelnud, aga kindlat plaani veel paigas pole. Tahaks loota, et sel aastal midagi ette ei tule ja jõuame teile külla.

Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda. Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub, siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!

Head uut!