töö

Argiuudised

13:08Ketlin



Nii hea meel on teatada, et mul on uus töökoht! Usinamad lugejad võib-olla mäletavad, et kui ma hakkasin otsima tööd childcare’s, siis käisin ainult kahel intervjuul ja eriti rohkem kuskile ei kandideerinudki. Ütlesin tol korral EI samale firmale, kus nüüd ikkagi tööle asusin.

Tuleb tunnistada, et hetkeolukord minu valdkonnas on väga hea! Kui oled ise ettevõtlik ja suudad natukenegi end müüa, siis tööta ei ole lihtsalt võimalik jääda. Ka sel korral kandideerisin täpselt ühte firmasse ja kõik läks üsna libedalt. Hoolimata sellest, et eelmisel aastal läbisin samamoodi põhjalikud intervjuud ja nad olid valmis mind tööle võtma, pidin siiski kõik täpselt samamoodi uuesti läbi tegema.

Kui Heikki kõrvalt märkas, milliseid paberihunnikuid mul uue ameti jaoks tuli läbi töötada, siis ta vahepeal kahtles, ega ma juhuslikult kuskile hoopis kõrgemale positsioonile pole kogemata kandideerinud. Näiteks igasugu  määrused ja muu reeglistik võib juhtumisi olla umbes 300 lehekülge pikk! Reegleid on nii palju, et nendega tutvumiseks kulub tunde (ja kindlasti ma ei mäleta neid kõiki peast). Selle koha pealt pole muidugi miskit imestada, see on igapäevane Austraalia.

Töö iseenesest on täpselt samadel põhimõtetel ja enamus asju on sarnaselt korraldatud. See võib muidugi tekitada küsimusi, miks ma siis üldse pidasin vajalikuks töökohta vahetada. Lühidalt öeldes ei meeldinud mulle üldse eelmise koha töökeskkond. Kui ma oma praktikaga alustasin, vahetus meil supervisor ja uuele kohale saabus üks iiri tüdruk, kes teoorias on päris tugev, aga kes lihtsalt ei salli seda tööd. Ametlikult pidi ta olema mu praktika juhendaja, aga reaalsuses istus ta kogu aeg oma telefoniga kuskil nurgas ja arvatavasti passis facebook’is. Raske uskuda, eks.

Kui mu praktika läbi sai, läks mu supervisor Iirimaale puhkusele ja mul avanes võimalus teda asendada ning samal ajal hakkasingi uut tööd otsima. Ma üldiselt olen üsna sõjakas ebaõiglastes olukordades ja pean alati oluliseks oma nina vahele toppida, et õiglus maa peale saabuks, aga sel korral otsustasin lihtsamat teed minna. Hiljem muidugi selgus, et nii paljud lapsevanemad on tema peale kaebekirju esitanud ja pole tema tööga rahul, nii et nüüd sõltub kõik keskuse juhatajast. Samas usun, et ta siiski jääb sinna edasi töötama, sest tal on sponsorship viisa.

Mistõttu teadsin, et suure tõenäosusega jääb ta sinna aastateks tööle ning minust seal supervisorit ei saa. Selles mõttes oli kurb, et keskuse lapsed said juba nii kalliks ja mitmetele probleemsetele lastele õnnestus emotsionaalses mõttes sammuke lähemale saada.

Aga teisalt olid sealsed töötingimused täiesti väljakannatamatud. Ruum, mida kasutasime, oli nagu garaaž. Neli seina ja katus, põranda asemel asfalt. Talvel on seal sama külm (päikselistel päevadel isegi külmem) kui õues ja suvel läheb seal metsikult palavaks. Mina oma lapsi sinna ei saadaks. Kool muide kasutab seda ruumi sööklana ja rendib välja treeninguteks. Minu ettekujutus sööklast on palju laudu ja toole suures ruumis laiali, ninas maitsva söögi lõhn. Austraalia moodi söökla võib tähendada hoopis nelja seina vahel maas istuvaid koolilapsi, kes põlvede pealt võileibu söövad, samal ajal vuhiseb tuul mööda maad. Palju õnne, heaoluühiskond!

Mulle on üldse kuidagi väga vastumeelne siinne koolitoidu kord. Nagu aru olen saanud, siis enamus koolides mingit toitlustust üldse ei toimu või on võimalik lihtsalt ebatervislikke snäkke osta. See on täpselt see koht, kus on võimatu ära unustada, millised uhked koolisööklad on enamus eesti koolides ja õpilased ei pea iga päev kuivi võileibu närima (+ lastel on “luksus” istuda laua taga!). Minu keskuses istusid lapsed jääkülmal asfaldil ja sõid nagu koerad põrandalt.

Aga ei tahaks sellistesse ebameeldivustesse liialt süveneda. Nüüd töötan OSHClub’is, mis on mitmetes Austraalia osariikides tegutsev suurettevõte sadade OSHC keskustega. Töö toimub erinevate koolide juures, ainuüksi Perth’is on neil mitukümmend keskust. Esmamuljed on mul väga positiivsed!

Argistest uudistest veel nii palju, et paari nädala pärast ootab meid ees kolimine! Meie uus maja asub praegusest kodust umbes 30km kaugusel, mis Eesti mõistes on peaaegu nagu teise linna kolimine, aga Perth’i mõistes asume elama lihtsalt teisele poole jõge.

You Might Also Like

5 kommentaari

  1. Oo! Palju õnne uue töökoha puhul! Peaks teid nädalavahetusel Tim-Tami koogile meelitama. Kus kanti kolite? Lõuna pool meeldis meilegi, kui esimesed Perthi kuud Rossmoynes elasime :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh:)
      No sa peaks juba selle aja peale teadma, et koogiga ei ole mind küll eriti raske meelitada!
      Kolime Bibra Lake'i, mitu nädalat veel aega, aga ma juba elevil:)

      Delete
    2. Ikka üihea meel on sinu saavutuste üle :)
      -S-

      Delete
  2. Kirjutasin kunagi kevadel, et tuleme ka perega Austraaliasse - meie nüüd Sydneys olemas ja olete kindlasti kohvile oodatud, kui siiapoole satute ja tahtmist on. :)
    Mul blogi ka olemas, aga sinna pääseb vaid kutsega, mille soovi korral saadan (ei tea, kas meie pere-blogi pakuks huvi) :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, mäletan küll ja kindlasti loeks hea meelega! Ma olen siin igasugu blogisid lugenud, aga tihtipeale mõne aja möödudes jääb kirjutamine soiku ja uusi sissekandeid enam ei tule. Loodan, et teil on veel nii palju muljeid ja emotsioone, et kirjutamise tuhinat ikka jätkub:)
      Annan siis igaks juhuks oma emaili: ketlin87@live.com

      Delete

Powered by Blogger.

Contact Form