Kes oleks võinud uskuda, et kahekümne seitsme aastaselt õnnestub mul
veel klassiekskursioonile minna! Muidugi oli eelkõige tegemist
õppeekskursiooniga, aga tore oli sellegipoolest. Peab tunnistama, et UWA (ehk
University of Western Australia) on mind selle lühikese aja jooksul päris palju
juba üllatada jõudnud.
Näiteks ei olnud mul aimugi kui praktiline see õpe on. Praegu
tundub, et selliseid loenguid, kus lähed istud maha ja lihtsalt kuulad, nagu ei
olegi. Kogu õpe on üles ehitatud praktilisele (grupi)tööle ja kõik ained on
hetkel omavahel väga tihedalt seotud. Koguni nii tihedalt, et vahepeal mul
läheb juba sassi, millises aines ma milliste kaastudengitega ühes grupis olen.
Ja siis ühe aine raames tegeleme rohkem kogukonna arenguga ja
selleks on meil projekt ühe Western Australia väikelinnaga. Tinglikult
kehastume selle aine raames Community Development Officer’deks. Ja reaalselt
peame koostööd tegema selle väikelinna – Pingelly – juhtkonna ja teiste
töötajatega. Kõlab hästi põnevalt ja tegelikult ongi põnev, aga no võite isegi
ette kujutada, et seal peab ikka 100% koguaeg mõte töötama ja hingega asja
juures olema, muidu lihtsalt ei saa üldse aru, mis tegema peab.
Pingelly on meile harjutamiseks väga hea piirkond, sest see on
valdavalt üsna madala sissetulekuga väikelinn (kaevandusi st Austraalia rahapada pole lähedal), kus elab palju aborigeene. Ja
eks meile söödetakse siis igasugu probleeme ette ja peab tunnistama, et enamus
meist ikka tunneb end veel väga eksinuna, kaasa arvatud mina. Raske õppusel,
kerge lahingus või kuidas see nüüd olema pidigi.
 |
| Tervitustekst linna peatänaval |
UWA üldse vist treenib meid väga iseseisvateks õppuriteks. Kandikul
keegi midagi ette ei too, pigem vihjatakse, kuidas või kust infot leida ja
igaüks peab ise hakkama saama. Samamoodi oli selle projektiga. Meie kursus (u
50 tudengit) jagati neljaks grupiks ja igaühel on eraldi teema, minu grupp
tegeleb Aborigeenide Assotsiatsiooniga, aga me ise pidime välja selgitama, mida
üldse selle projekti raames täpsemalt arendada.
Aga kui nüüd tulla tagasi selle ekskursiooni juurde, siis selle
reisi eesmärk oli eelkõige isiklikke kontakte leida ja oma edasine tegevus juba
koos konkreetselt Pingelly kohalike ja oma grupi liikmetega paika panna. Minu
arust on see täiesti võrratu idee, mille UWA juba mõned aastad tagasi välja töötas.
Sõitsimegi siis hommikul umbes paari tunni kaugusele Pingelly
väikelinna, kus meil oli kõigepealt väike koosolek ja lõuna. Meid tulid
tervitama selle väikelinna kõige tähtsamad ninad, nagu vastuvõtt. Näiteks
kohtusime selle piirkonna aborigeenide vanemaga, kes on siis kogukonna kõige
lugupeetavam isik. Aborigeenide kultuuris on vanemal (pealik ei kõla küll nii
õigesti, aga teatud mõttes võib teda ka pealikuks nimetada) väga palju võimu.
Kogu nende kultuur on üles ehitatud vanemate ja oma maa austuse põhimõtetel,
hierarhia on väga tähtis.
Tema siis viis läbi väikse “Welcome to country” rituaali, millega
alustatakse kogunemisi, koosolekuid jne ja selle raames pärismaalane tervitab
inimesi omal maal ja näitab üles austust püha maa vastu. Üldiselt on väga
kindlalt paigas, kes millises piirkonnas võib seda läbi viia. Muide, erinevatel
aborigeenidel võib see traditsioon üsna erinev olla. Ja täpsustavalt võib
öelda, et lisaks on veel ka Acknowledgement of
Country, mis on siis pigem pikemat sorti kõne ja seda ei pea pidama just
aborigeen, aga kuna sellega meie väljasõidul pistmist polnud, siis sellest
kirjutame mõni teine kord.
Selline Welcome to Country on kuidagi hästi püha komme ja ma
alati tunnen end seda kuuldes nii privilegeeritult. Mulle need aborigeenide
traditsioonid ikka hirmsasti meeldivad. Mõnel võivad nüüd ihukarvad püsti
tõusta, aga mina leian, et valgel inimesel oleks aborigeenidelt ikka nii
mõndagi õppida. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma seekord pikemalt kirjutada,
ikka oma Pingelly ekskursioonist.
Ühesõnaga peale seda Welcome to Country’t koondusime oma
gruppidesse ja tutvusime meile vajalike inimestega. Meiega olid kohtuma tulnud
mitmed selle piirkonna olulisemad aborigeenid. Näiteks kohtusin ka Austraalia
esimese pärismaalasest AFL (Australian Football League ehk Austraalia jalgpall) mängija Neil Elvis "Nicky" Winmar’ga. Häbi
tunnistada, et mina teda varasemalt ei teadnud, aga mu australlastest
kursakaaslased olid väga meeldivalt üllatunud teda kohates.
Kõige enam tegime koostööd Aborigeenide
Assotsiatsiooni juhiga, kes ongi meie grupi võtmeisik. Vahepeal teda kuulates
tuli küll selline tunne, et oi kui palju siin teha oleks, äkki ma kolin ka
Pingelly’sse seda põnevat tööd tegema! Naljakas,
et oleme Austraalias juba nii kaua olnud, aga lähemalt pole eriti
aborigeenidega kokku puutunud.
Mind tegelikult natuke üllatas, kuidas sellises väikelinnas
näeb ka Austraalia vaesemat poolt. Mulle oma naiivsuses tundub Austraalia alati
lõputult rikas riik oma eduka sotsiaalsüsteemiga, kus raha ei paista kunagi
otsa lõppevat. Seda pillavat Austraaliat olen näinud küll ja veel, aga nüüd
üsna esimest korda nägin ka seda teist poolt. Näiteks noortekeskust, kus ongi
ainult neli seina ja katus, isegi noorsootöötajat ei ole, sest kõigile
rahastamistaotlustele on järjekindlalt ei öeldud, kuigi näiteks enesetappude arv selles
piirkonnas on hirmutavalt kõrge. Kõik käib aga kahjuks peanuppude arvelt, ehk
Pingelly on liiga väike koht, kuhu pole võimalik (ja elanikuregistri numbrite
järgi ka vajalik) erialase väljaõppega töötajat palgata.
Aga võib-olla just sellepärast on seal väga hästi toimiv
kogukond ja paljud kohalikud tegutsevad vabatahtlikult. Nii või teisiti on see
kogemus väga rikastav, nii õpilasena kui ka inimesena. Nüüd ootab meid ees kaks
töist kuud ja mais sõidame tagasi Pingelly’sse, et kohalikele oma projekti
tulemused ette kanda. Kui alguses mulle see ettevõtmine väga ei meeldinud, sest
ma ei näinud end väga kogukonna arendusega tegelemas, siis praegu on küll
tulnud tunne, et tegemist on väga põneva valdkonnaga.
