Kuna Queensland oli mandri Austraaliast viimane osariik, kus meil veel käimata oli, siis otsustasime ette võtta väikse idakalda reisi. Oleme Queenslandi peale juba mõnda aega mõelnud ja isegi plaane teinud, aga need kippusid pidevalt muutuma. Pealegi on Austraalia nii suur ja lai ja selleks, et korralikult ainuüksi ühes osariigis ringi vaadata kuluks tegelikult nii palju aega. Sel korral piirdusime Gold Coasti, Brisbane ja Sunshine Coastiga ning kunagi tahaks kindlasti Queenslandi teistesse piirkonadesse tagasi minna.

Troopilist Queenslandi seostatakse võrratute (surfi)randade, maailmakuulsate rahvusparkide, suure vallrahu, koalade, banaanikasvanduste, rummivabriku, lõbustusparkide, troopiliste tsüklonite ja laastavate üleujutustega. See on Western Australia järel suuruselt teine osariik, mida kutsutakse ‘Päikesepaiste Osariigiks’. Siit sai alguse edukas lennufirma Qantas (Queensland and Northern Territory Aerial Services) ning näiteks Royal Flying Doctor Service – mittetulundusühing, mis pakub arstiabi eraldatud maapiirkondades, kus pole piisavalt asustust, et rajada haiglaid või esmaabipunkte.

Olime üsna põnevil Brisbane suhtes, sest see on populatsiooni poolest üsna samas suurusjärgus nagu Perth. Brisbane on rahvaarvult kolmas linn Austraalias peale Sydneyt ja Melbsi. Meid võttis esmakohtumisel vastu väga pilvine ja sombuselt hall Queensland. Kohe sai selgeks, et sellise õhuniiskusega pole kuivast kliimast tulles üldse lihtne harjuda. Esialgu jättis Brisbane kuidagi hästi betoonise mulje kui sõitsime läbi kesklinna mitmetasandilise teedevõrgustiku. Nähtavus oli üsna olematu, sest ilm oli lihtsalt nii pilvine. Vahepeal läks küll pisut selgemaks, aga päikest polnud siiski näha. Läksime ilma konkreetsete plaanideta linna peale jalutama ja tõdesime, et kesklinna osa tundus siiski palju suurem ja elavam kui meil Perthis. Kõikjal oli hästi roheline ja lopsakas, mis kliimat silmas pidades ei pane muidugi imestama.

Kuigi mulle hirmsasti meeldivad jõekaldale rajatud linnad, siis Brisbane jättis kuidagi igava mulje. Kui muidu tekib reisi eel sihtkohta uurides alati mingid kindlad kohad, kuhu tahaks jõuda, siis Brisbane kohta lugedes ei jäänud küll midagi erilist silma. Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et Austraalia linnad tegelikult üldmulje poolest väga palju üksteisest ei erinegi, st linnapilt on segu 19.sajandi Victoria-aegsetest ehitistest ja modernislikest pilvelõhkujatest. Ja küllap siin reisides tasukski tegelikult pigem keskenduda looduse ja mitmekesise maastiku nautimisele.

Brisbane kesklinnast üle jõe jääb South Bank – jõeäärne promenaad kohvikute, restoranide, vaateratta, tehisranna, mänguväljakute ja vihmametsadega ala, kus toimus 1988. aasta Maailmanäitus. Seda peetakse tähtsaks kultuuripiirkonnaks, kus toimub pidevalt igasugu festivale ja kultuurisündmusi.

 Hinnataseme poolest võib välja tuua parkimise, mis kesklinnas oli tõesti kallis – maksime kogemata valesse parkimismajja viieks minutiks sõitmise eest $10! Tund aega parkimismajas maksis $35. Pisut uurimist ja selgus, et soodsam on kasutada secure-a-spot online parkimisteenust, mis tegelikult toimib täiesti üle Austraalia, kuid mida meil Perthis pole kunagi tarvis läinud. Seal on erinevaid sooduspakkumisi, aga meie saime kõrvalasuvas parkimismajas $12.50 eest 14.00-00.00 parkida. Samas armastatakse tihti väita, et Perth on võrreldes teiste osariikide pealinnadega väga kallis, eriti just väljas söömise osas. Peab tunnistama, et kui Sydneys on õnnestunud tõesti mõned dollarid odavamaid hindu näha, siis Brisbane restoranide hinnad küll kuidagi soodsamad ei tundunud. Ahjaa, kohvi oli mõnes kohas $3.50 ehk siis lausa 50 senti odavam! 

Suure majanduslanguse aastail ehitatud Story sild on üks tuntumaid Brissi objekte. Pakutakse ka sillale ronimise tuure nagu Sydneys.

Minu arust on Queenslandile omased puitmajad, mida kutsutakse Queenslanderiteks, hästi armsad ja omamoodi. Tegu on suurte terrassidega puidust majadega, mis ehitatakse ‘jalgade’ otsa, st kõrgustesse. Neid maju hakkas ikka väga palju silma linnapildis! Nagu arvatagi võite, siis on sellel ka praktiline põhjus – majaalune tühjaks jättes võimaldab see parema ventilatsiooni ja siseruumid ei kuumene nii üle, tugevate vihmasadude puhul ei pääse vesi tuppa ning lisaks kaitseb selline ehitusstiil termiitide eest. Kõigele lisaks näevad sellised majad nii unikaalsed välja ja on seetõttu väga pilkupüüdvad. Tundub, et enamasti muidugi seda ruumi päris tühjaks ei jäeta ja kasutatakse pigem garaazi või panipaigana. Kuigi taolisi maju võib siin-seal üle Austraalia silma hakata, siis minu arust sobivad need ikka kõige paremini troopilisse Queenslandi.

Mõned kohad, mida veel soovitatakse külastada, kuid kuhu meie otsustasime mitte minna on näiteks botaanikaaed, kultuurikeskus ja hiinalinn. Veel reklaamitakse palju koalade parke, näiteks Lone Pine Koala Sanctuary, kuid kuna me ise oleme koalasid mitmeid kordi näinud, siis jätsime ka selle vahele.