Kuigi ma naudin koolis igat hetke ja kõik õppeained tunduvad praegu väga põnevad, siis peab tunnistama, et peamiselt muudavad mu koolipäevad lõbusaks just väga erinevad kursakaaslased. Kõigil neil on oma lugu, kõigi kohta saab iga päev midagi uut ja huvitavat teada.
Esimesena sain tuttavaks Singapurist pärit 20-aastase moslemiga Atiqah (häälda: Atika). Ma pean kohe ära ütlema, et ma olen üsna usukauge inimene ja Atiqah on tegelikult esimene moslem, kellega ma lähemalt kokku olen puutunud ja kelle käest häbenemata igasugu asju küsida saab. Atiqah on oma olekult väga süütu ja habras, ta tundub vähemalt viis aastat noorem ja temaga koos tunnen mina end vahel vähemalt viis aastat vanemana.
Atiqah on sügavalt usklik, ta palvetab viis korda päevas, kannab alati riidest peakatet ja kord aastas paastub kolmkümmend päeva ramadaani raames. Ja juhuslikult just praegu ongi ramadaan. Eelmisel nädalal kohvikusse jalutades sai selgeks, et Atiqah paastub ja mitte et ta oleks pahaks pannud, kui ma midagi süüa oleks tahtnud, siis tundus mulle kuidagi imelik sama laua taga pugida kui teine ei ole päiksetõusust alates midagi juuagi võinud. Ise ta muidugi ütles, et naudib ramadaani ja on sellega täiesti harjunud, aga mul oli ikkagi kuidagi hale teda kohvipausidel kuskil nurgas konutamas näha.
Meie kursusel on ta ainus, kes on nii rangelt oma elu islami järgi seadnud ja mulle tundub, et ta on kõigist teistest kuidagi nii erinev. Mul on vahel temast kuidagi kahju. Olen mitu korda tabanud end mõttelt, et huvitav, kui palju on usk talle kodust kaasa antud ja kui palju on see tema vaba tahe ja tõeline veendumus. Päris nii ma temalt muidugi küsida pole söandanud, aga olen aru saanud, et nende peres on religioonil väga oluline roll.
Kõige rohkem olen suhelnud Mauritiuselt pärit Elodie’ga, kellega mul paistab päris palju ühist olevat. Üsna ootamatult selgus, et me töötame sama firma jaoks ja meil on ühiseid tuttavaid! Nii väike on ikka see maailm. Kui ma mõtlen Elodie peale, siis mul kerkib silme ette kohe pilt troopilisest liivarannast, kus palmid õõtsuvad tuules ja kõigil on kõige jaoks aega. Ta kohe on sellise eksootilise ja erilise olekuga, kuidagi väga lihtne, soe ja armas. Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et Mauritius on see koht, kus lihtsalt peab ära käima.
Aga näiteks täna ta rääkis muuhulgas, kuidas nad lapsepõlves tegid sõpradega kalapüüdmisvõistlusi, kus püütakse muidugi otse veest ujumise vahepeal. Elodie on mulle juba päris palju jõudnud oma lapsepõlvest rääkida ja teate need lood teevad mind kuidagi nii kadedaks. Ta ise ütleb ka, et pisike Mauritiuse saar on parim ja turvalisim koht maailmas, kus üles kasvada. Kuidas ma saakski kahelda…
Veel tundub mulle lahe kursaõde Mica, kes on sündinud Brasiilias, abiellunud Inglismaal ja nüüd kavatseb jääda elama Austraaliasse. Kui üldiselt õpib Austraalias päris palju üliõpilasi Lõuna-Ameerikast, siis Mica on meil ainus. Kuus aastat tagasi otsustas Mica sõnagi inglise keelt oskamata Uus-Meremaale sõita, seal kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes on inglane. Selle kuue aasta jooksul on ta Brasiilias käinud vaid ühe korra ja ei kavatse lähiaja jooksul oma kodumaad külastada. Mulle on alati Brasiilia tundunud väga ahvatlevana ja kuigi Mica kiidab Brasiilia loodust, siis üldiselt ta oma sünniriiki ei igatse.
Täna rääkisid Elodie ja Mica mulle oma lapsepõlvest. Kuni kodust väljakolimiseni ei olnud kumbki näiteks iial oma tuba koristanud, pesumasinat käima pannud, võileiba valmistanud või kodutöödega ema abistanud. Neil olid teenijad, kokad või lapsehoidjad, kes kõigi selliste ülesannete jaoks olid kättesaadavad. Muidugi olen ma filmidest sellist elu näinud, aga ma ei kujuta ette, et ise oleks terve lapsepõlve nii veetnud. Näiteks praegu on Mica’l ema Austraalias külas ja see tähendab, et Mica peab emale kõik ette-taha ära tegema, sest näiteks isegi söögi valmistamisega ei saaks ema hakkama. Uskumatu!
Kui alguses oli mul natuke kahju, et õpin koos rahvusvaheliste ja mitte kohalike üliõpilastega, siis tegelikult tundub, et niimoodi ongi põnevam. Pealegi saavad suure tõenäosusega neist rahvusvahelistest tudengitest niikuinii kunagi ametlikult austraallased.
Mõelda vaid, kui väike oli see maailm, kus ma varem elasin. Kui ma oleks kunagi osanud arvata, kui erinevaid inimesi mul õnnestub kohata, siis ei oleks jaksanudki ära oodata seda päeva, mil Austraaliasse jõuan. Vahva, et kuigi kõik on siin väga erinevad ja võib-olla pealtnäha omavahel mittesobivad, siis tegelikkuses on kõigil suur uudishimu üksteist tundma õppida.
