Siin me oleme...: 2013

Just-just, meil on siin üks tõeline pere pesamuna, kes igapäevaselt kõigi (kaasa arvatud meie endi) südameid murrab. Murphy’st on selle mõne kuuga saanud väga oluline perekonnaliige, kes otseselt või kaudselt kogu meie elu puudutab.

Lebos

Silmapilgutus

Näiteks ei taha üldse enam sellistele väljasõitudele minna, kuhu teda kaasa ei saaks võtta. Õnneks on ta juba loomult selline üsna rahulik ja iseseisev, nii et erilist peavalu tema kaasa pakkimine ei too. Kui külla lähme, siis tavaliselt ikka kolmekesi ja õnneks saab ta kõigi teiste neljajalgsetega väga hästi läbi. Siiani ongi ainult üks koer olnud, kellega neil üldse ei klappinud. Päris palju on ka välikohvikuid, kus neljajalgsed karvapallid on täiesti teretulnud ja nii ongi Murphy meiega ka lõunal kaasas käinud.

Parima sõbrannaga

Päeva tipphetk on muidugi rannaskäik. Püüame peaaegu iga päev Murphy’ga randa jõuda, sest see on lihtsalt parim koht teiste koertega mängimiseks. Austraalias on väga palju koerte randasid, mis näiteks nädalavahetustel muutuvad väga rahvarohketeks. Rannas saab Murphy vabalt ringi joosta ja kõigi oma sõpradega suhelda ja just seda ühele kutsikale ju vaja ongi.

Uued sõbrad

Rannas käib küll, aga ujuda ei julge

Kui te nüüd mõtlete, et ohhoo siin imelises ülereguleeritud Austraalias on koerte rannad kindlasti nii puhtad ja korras, siis ma kohe kasutaks võimalust ja tutvustaks teile natuke reaalsust. Väga suur oli minu pettumus regulaarselt nii palju kakat rannas nähes. Teoreetiliselt peab igaüks oma koera järelt muidugi ära koristama ja trahv selle seaduse rikkumisel on $1000, aga mina ei tea, mis inimestel viga on, et see väike kaka koristamata ikkagi jääb.

Samas, ma praegu just mõtlen, et huvitav, kuidas ma sellesse suhtuks kui oleks ise just Eestist tulnud… Et äkki ma olen lihtsalt ära harjunud, et siin enamasti ikka kaka kilekotiga üles korjatakse? Vähemalt kolm aastat tagasi küll eriti keegi Eestis oma koera järelt ei koristanud, ehk on asjad muutunud.

Pean tunnistama, et alguses mõjus mulle ka see toiming kuidagi natuke ebameeldivalt, aga üllatus-üllatus, näpuga kaka üles korjamine ei võtagi tükki küljest, kas teate! Ja nii ongi meist sellised eeskujulikud koeraomanikud saanud, kelle hoolealuse kaka ei jää kunagi kuskile teeservale või rannaliivale vedelema. Kui sa nüüd loed neid ridu ja mõtled, et fuihh, nii kaua kuni keegi pealt ei näe, mina seda sitta ei korista, siis sorry, aga sa oled täielik luuser. Elus on sada korda hullemaid asju kui see väike kaka, mis sinu lemmiklooma seest tuleb!

Alguses oli temaga igale poole minek natuke veider, sest polnud veel harjunud kogu selle tähelepanuga, mis temaga kaasa tuleb. Usun, et me polegi ühelgi jalutuskäigul saanud ära käia ilma mõne fänni nägemiseta. Nagu teate, siis enamus Austraalia elanikke on üle keskmise familiaarsed ja nii nad juurde tulevadki ja asuvad kohe Murphy’t nunnutama ja igasugu küsimusi tema kohta küsima. Ikka nii harjumatu oli see alguses ja natuke isegi ebameeldiv. No esiteks sellepärast, et küsimused on ju iga kord peaaegu samad: “Kui vana ta on, mis tõugu, mis nimi?” jne jne. Ja siis muidugi poputatakse ja kiidetakse teda taevani ja ma ei oska peaaegu mitte midagi öelda.

Ja siis on ta muidugi hull naistemagnet! Mitu korda on juhtunud, et mina lähen näiteks poodi ja Heikki ootab Murphy’ga väljas ja kui tagasi jõuan, on naisteparv ümber! Nii et vallalised mehed, kes otsivad pruuti – võtke teinekord kutsikas kaasa ja võite päise päeva ajal väga lihtsalt naise leida.

Päeva parim osa on muidugi see, kui tehakse kompliment Murphy käitumise kohta “Oi, ta on nii hästi treenitud” või “Oo, kui sõnakuulelik koer” ja siis ma sulan! See on ju kiitus mulle! Murphy pole käinud kutsikate koolis, sest tahtsin teda ise treenida. Paljud tuttavad on ka öelnud, et need kursused on üsna mõttetud ja pigem on tegemist koerte sotsialiseerumisega. No Murphy on küll viimane koer maakeral, kes vajab teiste koertega harjumist. Ja nii me siis koos siin õpime. Treenimise koha pealt olen ma üsna karm ja ise küll veel kõigi tulemustega rahul pole, aga eks me vaikselt harjutame.

Meie ellu tõi Murphy nii palju uusi värve, võrratu väike sell! Temasuguse eest on ikka väga lihtne hoolitseda ja kui see suur kogus armastust kõrvale jätta, siis polegi meie elu väga palju muutunud. Kui mina oleks Jõuluvana, siis tooks vist küll kõigile headele lastele ühe labradori jõulukingiks :)

Kes iganes ütles, et teemandid on tüdrukute parimad sõbrad,
polnud kunagi omanud labradori.

Aasia Eesti miks me siin oleme

Kuidas me vanaemaga Singapuris käisime

09:43Ketlin

Singapuri lugusid on selle blogi austajad varemgi lugenud ja olen üsna kindel, et saavad veel ka tulevikus lugeda. Mul oli kindel soov vanaema oma lemmiklinna viia ja nii saigi ette võetud väike Aasia reis.

Pean kohe ära mainima, et minu arust oli vanaema kohati Singapurist rohkemgi vaimustusest kui Austraaliast! Temasugusele lillede-taimede fännile oli muidugi uudistamist igal nurgal.

Otseloomulikult käisime mu lemmikkohvikus

Õhtul vaatasime valgus-ja muusikashow'd

Väga kurb oli lõpuks hüvasti jätta ja vanaema lennukile panna. Kui ma tavaliselt nii üldse ei mõtle, siis seal lennujaamas oma kodusõitu oodates oli esimest korda selline tunne, et issand, miks ma olen Eestist nii kaugele kolinud! Kuidagi nii palju emotsioone oli selle paari nädalaga tekkinud ja tunded olid nii vastandlikud. Ma armastan oma elu siin ja ma tunnen iga aastaga end siin kodusemalt. Samas, siin riigis ei ole mul neid lähedasi, kes on Eestis. Mitte, et ma tahaksin sama teha, aga ma hakkan üha paremini mõistma neid eestlasi, kes peale aastaid võõrriigis elamist siiski koju tagasi tahavad.

Minu sees on kaks tunnet. Ühelt poolt ma tajun, et kuulun siia ja olen siin õnnelik, aga teisalt valdab mind vahel mingi imelik tunne, mida võib vist nimetada süütundeks. Eks mulle ole ka piisavalt ette heidetud, et ma oma sünnimaal ei ela, aga ajapikku olen õppinud neist etteheidetest üle olema. Lõppude lõpuks ei saa elada kellegi teise pilli järgi ja pakkida siin oma seitse asja lihtsalt kellegi teise heameeleks. Samas tunnen, et jään inimestega nii võõraks… See on see hind, mida siin elades maksame.

Singapurist koju jõudes ootas mind ees harjumatult tühi maja. Viimasel nädalal oli siin nii palju inimesi ja nüüd äkki ainult meie kahekesi (no muidugi Murphy ka). Väike masendus oli küll peal paar päeva ja nagu ma ka oma sõbrannadele kurtsin – ärge parem üldse kutsuge oma lähedasi külla, võib juhtuda, et teil on liiga raske uuesti head aega öelda.

Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis nüüd on kõik jälle paika loksunud ja hea on olla. Maja tundub ikka natuke tühi, aga juba varsti võib uuele külalisele ruumi teha, ei jaksa ära oodata!