Tähelepanelik blogilugeja viitas tõsiasjale, et tegelikult ma polegi pulmapäevast üldse kirjutanud. Tahtsin pildid ära oodata, aga kuna nad jäid viis nädalat hiljaks ja olid täielik pettumus, siis mul kulus natuke aega, et sellest üle saada ja kui lõpuks olin endaga rahu teinud, siis ei tulnud enam meeldegi see postitus. Nüüd on juba nii palju vett mere voolanud, et hea meelega meenutaks meie pulmapäeva.

Mina olin juba hommikul natuke pabinas ja lõunaks läks see tunne veel tugevamaks. Nägime teineteist viimati lõunasöögilauas ja sealt edasi läksin mina juba salongi soengut ja meiki tegema. Päris rahule ei jäänud kummagagi (proovimeik oli näiteks kordades professionaalsem kui see, mis pulmapäeval tehti). Hea oli, et mul enda kosmeetika ka kaasas oli, sest näiteks primerit salongis polnudki, kuigi tegemist oli korraliku salongiga, mille hinnatase oli võrdne Austraaliaga. Salongist läksin tagasi hotellituppa, kust Heikki oli juba ära viidud teise hotellituppa, et me saaks eraldi end valmis sättida ja ei näeks teineteist. Isiklik pulmakorraldaja pidi aitama mul end valmis seada, aga muidugi jäi ta hiljaks ja nii tõmbaski kleidiluku kinni hoopis fotograaf (kes ka muideks jäi hiljaks). Mina muutusin aina närvilisemaks, sest kõik venis ja pulmakorraldaja ainult helistas, et öelda ta kohe tuleb, mida muidugi ei juhtunud. Hiljem sain teada, et Heikki ootas samamoodi üksi oma hotellitoas ja vastas telefonikõnedele, tema oli muidugi vana rahu ise.

Tegime fotograafi ja kahe videomehega mõned klõpsud/kaadrid, mis õnneks võttis tähelepanu natuke eemale. Lõpuks saabus pulmakorraldaja ja sõitsime tiiruga randa. Kõik muidugi möödaminnes naeratasid, lehvitasid ja soovisid prantsuse keeles õnne ning mina tundsin end täieliku printsessina. Olime küll ajagraafikust maas , aga lõpuks hakkas bänd juba tuntud viisi mängima ja minul oli aeg palmiallee vahelt laulatuskohta kõndida. Jalad nii värisesid ja kuigi soovisime privaatset rannaosa, siis tegelikult oli ikka kogu rannapublik sealsamas meid jälgimas. Sel hetkel sain aru, et polegi see publik nii halb mõte ja nautisin kogu seda tähelepanu. Heikki ei tohtinud enne ümber keerata kui olen kohe sealsamas ja see oli selline armas hetk kui lõpuks temani jõudsin ja juba üheskoos saime paaripanijani minna. Kartsin hirmsasti, et hakkan pisaraid valama, aga suureks üllatuseks pidasin päris kaua vastu. Tegelikult väike pisar omaenda pulmas on vist pigem positiivne märk, et ei abiellu päris külma südamega.

Kui olime paaripanijani jõudnud ja ametlik osa sai alguse, siis oli aega natuke nagu muuseas ringi vaadata, et näha, kuidas mitmeid asju on valesti. Pulmakorraldaja oli küll kas liimist lahti või tuisupea, sest mitmeid asju kohendas/paigaldas alles viimasel hetkel või oli üldse unustanud. Muidugi ma räägin pisiasjadest nagu näiteks sõrmused, mis pidid minema kaunistatud teokarbi sisse, tema aga oli selle asemel mingi tehiskarbi võtnud ja nii oligi meil laual näiteks kaks dekoratiivkarpi, kuhu sõrmused panna. Pisiasi küll, aga ma ei unusta seda lolli olukorda iial.

Tseremoonia ajal oleks tahtnud pausi nuppu vajutada, et seda hetke kauem nautida. Mulle nii meeldis meie paaripanija ja kõik see, mida ta meile ütles. Ja lihtsalt see tunne, et nüüd see juhtubki ja see on potensiaalselt üks olulisemaid hetki su elus. Ja kuidas sa annad teisele inimesele nii suure lubaduse olla temaga elupäevade lõpuni ja muidugi see suur tunne südames, kuidas sa tahadki päriselt selle ühe ja ainsa inimese kõrval vanaks saada. Õnnelik on nii lihtne olla! Pausi aga kahjuks ei saanud panna ja varsti oligi ametlik osa läbi ning meie vahvad pillimängijad panid kogu ranna oma muusikaga uuesti elama. Pulmapaketi raames toodi lauale tort, aga seda peab vist võtma rohkem kohustusliku elemendina ja tordi maitse on pigem teisejärguline. Meie seda torti süüa ei suutnud, sest see oli nii kuiv ja maitsetu, aga pildid said vähemalt tehtud.

Edasi oligi aeg fotosessiooniks. Kogu teenusega me lõppkokkuvõttes üldse rahule ei jäänud ja hinnatase polnud kindlasti tulemuse vääriline. Lisaks oli meil planeeritud vee-alune sessioon, aga õnneks pidime ilma tõttu selle tühistama. Minu jaoks oli video- ja fotograaf üks olulisemaid osasid kogu pulmas ja kuigi kulutasin kümneid tunde õige leidmiseks, läksime siiski alt. Juba pildistamisel ei olnud väga hea tunne, sest pidevalt tundsin, nagu ma ei oskaks piisavalt hästi poseerida. Võib-olla ei oskagi, aga siis on see juba tema töö muuta olukord meie mõlema jaoks mugavamaks. Pildid saabusid viie nädalase hilinemisega ja enamus neist olid üsna ebakvaliteetsed. Kokku oli 210 pilti, millest 9 mulle tõesti meeldisid. Kuigi töötlus pidi hinna sees olema, siis töödeldud olid vaid mõned üksikud pildid. Suurim probleem tundus olevat kompositsioon ja eks häiris ka see, et makstes €1350/$2000 on paljud pildid väga amatöörlikud. Tellisime ka videod (3min ja 20min). Lühike video on enam-vähem, aga pikka olen vaadanud vaid korra, sest see ajab pea valutama kuna pilt pidevalt väriseb. Plaanis on endal see normaalsemaks lõigata, aga pole lihtsalt jõudnud sellega tegeleda.

Hiljem läksime õhtusöögile, millest meil kahjuks väga häid pilte pole, kuid kõik kaunistused ja kogu atmosfäär oli tõeliselt romantiline. Resorti juhataja käis isiklikult meid õnnitlemas ja uuris, kas oleme kõigega rahul. Selleks ajaks kui tuppa tagasi jõudsime, olid kõikjal juba küünlad ja roosiõied, vahuvein ja lillesülemid. Hommikul toodi mitmekülgne hommikusöök otse tuppa ja valati meid taaskord õnnitlustega üle. See vist ongi see paljukiidetud Mauritiuse külalislahkus!

Juba tähistasimegi esimest pulma-aastapäeva! Ma ütlen täiesti ausalt – abielus on nii lahe olla! Mitte, et meie igapäevaelu väga palju oleks muutunud, aga kindlasti tunneme end rohkem nagu perekond ja see on minule väga oluline. Lisaks oleme nüüd soetanud ühisvara ja tegelikult on ikka nii lahe öelda üksteise kohta abikaasa. Vahel muidugi imestatakse, et oii ise nii noored, aga juba abielus ning osa inimeste jaoks jällegi seostub abielu kohe laste saamisega, millega me ise väga ei nõustu. 

Terve juulikuu on siiani olnud nagu pooleldi õhus hõljumise tunne. Eelmisel aastal samal ajal olime võrratul Mauritiuse saarel ja sealt edasi lendasime Lõuna-Aafrikasse, kuhu mul vist pool südant maha jäi. See on vist tõesti minu senise elu kõige ilusam aeg olnud ja kindlasti parim välisreis. Kuigi pulmapäevaga ma 100% rahule ei jäänud, siis mesinädalad ületasid kõik ootused mitmekordselt. Vahel ikka küsitakse, et kuidas me julgesime niimoodi abielluda ja eks natuke nurinat on mõne perekonnaliikme poolt kuulda olnud, aga olen jätkuvalt veendunud, et elada tuleb iseendale ja mõnikord on õigustatud natuke isekas olla.

Kõige keerulisem oli nimevahetusprotsess. Ei tea, kas mul on mingi needus peal, aga iga kord kui mul on Eestiga vaja mingeid asju ajada, siis hoia lihtsalt peast kinni ja jookse nelja tuule poole. Muidu vinguvad enamus eestlasi, et Austraalias on hull bürokraatia ja küll Eestis on ikka kõik lahendused väga kasutajasõbralikud, aga näiteks seesama ebajumal ID-kaart on mind mitu korda jänni jätnud (seoses pangaga näiteks, aga see on juba hoopis teine teema). Kuna tol ajal ei olnud ma Austraalia resident, siis pöördusin nimevahetuse ja abielu registreerimise küsimuses kõigepealt Eesti Saatkonna poole Canberras. Nende aastate jooksul olen konsulaadiga mitmeid kordi kirjavahetuses olnud ja seega olen juba harjunud, et vahel tuleb vastust oodata nädalaid ja pidevalt neid uute emailidega pommitada. Oleks Eestisse lühem tee, ma vist läheks ise kohale, et ei peaks siinse saatkonnaga tegelema.

Konsulaarsekretär A. I. vastas ükskõikselt, et nemad abielu registrisse kanda ei saa, kuna nad 'ei kata Mauritiust'. Suhtlesin Välisministeeriumiga ja selgus, et saatkond siiski saab minuga tegeleda ning tellisin uued dokumendid. Esimene lahing oli võidetud tänu sellele, et ma ei jätnud jonni ja ei jäänud saatkonna peale lootma. Juba siis andsin Välisministeeriumile teada, et saatkonnaga on väga raske suhelda, kuna alati tuleb mitu emaili saata, et keegi üldse vastaks. 

Tegin avalduse uute dokumentide taotlemiseks ja kinnitasin emailiga, et panin taotluse teele ja tasusin riigilõivu. Sain vastuse samalt sekretärilt, et sai mu maili kätte. Ootasin 10 nädalat (tavaliselt kulub u 8 nädalat) ja saatsin uue emaili küsimusega kaugel pass olla võib. Ootamatult kiiresti, juba samal päeval vastas uus konsulaarsekretär, et minu passitaotlus on alles poolik ja ei ole töössegi läinud!!! Selgus, et midagi oli taotlusel valesti märgitud, kuid mitte keegi ei teavitanud mind selle 10 nädala jooksul! Vastasin samal päeval ning küsisin, kes vastutab tekkinud olukorra eest ja uurisin, miks mind kogu selle aja jooksul pole teavitatud, et ma saaksin uue taotluse saata ja ei ootaks passi mida pole tegemagi hakatud! Minu emailile vastas peakonsul isiklikult ja selgitas uuesti mis eelmisel taotlusel valesti läks, kuid ei vastanud mu küsimusele, kes olukorra eest vastutab ja miks mind ei informeeritud. 

Tunnistan täielikult, et taotluses oli viga sees, aga paratamatult on see mu esimene kord nime vahetada ja oleksin lootnud saatkonna abile. Minu jaoks oli eriti nõme, et keegi isegi ei vabandanud, et selline olukord tekkis – seega saan aru, et süü langeb vaid mulle kui teenuse kasutajale. Suurest pahameelest saatsin ka ametliku kaebuse Välisministeeriumisse, millele vastas Konsulaarteenuste Büroo direktor, kes viitas sekretäri vahetusele ning saatkonna kolimisele uskudes, et ka see tegi olukorra keerulisemaks. Kuigi kiri oli viisakas, siis ka sealt ei tulnud otseselt ühtki vabandust.

Mis puutub veel nimevahetusse, siis välisriigis on täpitähed ikka täielik nuhtlus. Muidu mulle väga uus perekonnanimi meeldib, aga ametlikult on selle kirjapilt muutunud Jaervsoo’ks (Ä=AE). Sellega on meil lennujaamades varemgi probleeme olnud ja maja ostes pidime samuti seletuskirja abil selgitama, miks passis ja viisal on erinev nimi. Karta on, et Austraalia jaoks peame ametlikult üle minema Jaervsoodeks, kuigi juhiload ja teised dokumendid on lihtsalt a-ga ja näiteks kohalikku haigekassakaarti tehes võisime kirjapildi ise valida.

Tahtsime tegelikult kuskile sooja sõita pulma-aastapäevaks, aga olude sunnil täpselt selleks ajaks ei õnnestunud puhkust planeerida, nii et minipuhkus tuleb väikese viivitusega paari nädala pärast. Õhtul käisime pidulikul õhtusöögil C-Restoranis, mis on peaaegu nagu mitteametlik pulma-aastapäeva restoran meie sõprade seas.

Esimese hooga mõtled küll, et mis see maja renoveerimine ikka hullu on, aga hetkel on meil mõlemal selline tunne, et kukkugu või värv tükkidena laest alla, las ta jääda.

Osa lagesid olid ikka päris kehvas seisus ja karjusid värske värvi järgi, seinad küll nii hullud polnud, aga see luitunud kollane lihtsalt oli meile nii vastukarva. Pealegi küpses mul peas nii palju ideid ja põnevaid värvilahendusi, et ma tahtsin KOHE kõigega algust teha. Olime siit-sealt kuulnud, et korraliku ettevõtte maalritööd lähevad maksma kuni $10 000. Siinkohal on siis mõeldud kogu maja, kuid nagu teate, siis osa tube me tegelikult hetkel aktiivselt ei kasutagi ja kui aus olla, siis olid nad päris heas seisukorras. Teisalt on lõppkokkuvõttes kallim tubade kaupa eraldi remonti teha ning mida väiksem töö, seda keerulisem on leida töö tegijat.  Mõtlesin siis kohe, et pole probleemi – võõpan väiksemad toad ise üle ja vaatame sealt edasi! Olgu öeldud, et pintslit olen varem käes hoidnud vaid kunstiõpetuse tunni raames. Samas on vähemalt Austraalias küll DIY ehk kõige ise tegemine umbes nagu moevärk, mida pidevalt promotakse ja mis televiisorist vaadatuna eriti keeruline ei tundugi.

Alustasime siis entusiastlikult söögitoa renoveerimisega ja kuigi Heikki oli väga skeptiline, siis küllap ta juba teab, et pole mõtet minuga vaielda, kui olen mingi järjekordse kinnisidee pähe võtnud. Lagi koorus mitmest kohast ja seega võtsid juba ettevalmistustööd mul silme eest mustaks – kael kange ja hambad ristis pahteldasin ja lihvisin, kuid mida rohkem olin teinud, seda rohkem tundus veel teha olevat. Kogu väljaõppe sain vanast heast Youtube’st, kus kõik tundus lihtne nagu lapsemäng. Tuleb tunnistada, et tegelikult sain pahteldamise ja lihvimisega ootamatult hästi hakkama, ainult et selle aja peale oli mul juba kogu projektist kõrini – see oli muidugi alles algus. Kui ma jõudsin söögitoa tumeda seina värvimiseni, siis alles hakkas kogu trall pihta. Proovi sa tumedat värvi nii seinale kanda, et see valge lae ülemineku ja teiste seinte kõrval ilus ja sirge oleks. Mingil hetkel olin ma valmis kogu selle värvipoti lihtsalt seinale kallama suurest raevust!!! Selline vihapurse, et lihtsalt lõhuks ära midagi kohe!

Tahtsin end maapõhja neada, et üldse nii loll olin ja mõtlesin, et paari lae-seina värvimine minusugusele algajale jõukohane oleks. Olgem ausad kogu selle pahteldamise, lihvimise ja ettevalmistuse käigus läks mul isu täiesti üle ja kogu entusiasm kadus.

Heikki aitas lae ja seina üle värvida ja lohutas, et see ongi raske töö. Mina sain aru, et maalrit minust ei saa ja jätsin kõik sinnapaika. Siis teatas sõber, et keegi Facebook’is otsib tööd maalrina ja meile tundus see nagu lootuskiir! Olime küll pisut skeptilised, aga arvasime, et enda närvirakkude nimel tasub proovida ja tahtsime noorele inimesele võimalust anda. Tegemist oli toreda Eesti tüdrukuga, kes on maalritöödel abiks käinud ja nüüd lootis Perth’is sama tööd leida. Kahjuks aga tema oskused minu omadest väga palju paremad ei olnud. Sellest saime muidugi alles mõnda aega hiljem aru, et töö venib ja kvaliteet pole väga kiita. Remont oli küll pisut edasi liikunud, aga maja oli ikka pooleli ja elasime ehitusprahi keskel.

Hing sai nii täis ja olime juba valmis peale maksma, et keegi asjatundja need värvimistööd ära teeks. Püüdsime suurtest firmadest eemale hoida ja leida väike-ettevõtteid, kuid ka see ei läinud probleemideta. Näiteks olime leidnud maalri, aga viimasel hetkel üle kontrollides selgus, et ta polnud vastavas ametkonnas üldse registreeritudki! Tegelikult on selliseselt tegutsemine ebaseaduslik, aga oma suureks üllatuseks sattusime päris mitme registreerimata maalri peale. Süsteem on osariigiti erinev, kuid WAs peab kõik üle $1000 makstavad tööd olema teostatud registreeritud maalri poolt (esineb piirkondlikke erandeid). Registreering on tegelikult vajalik iga ehitusvaldkonna puhul, lihtsalt tingimused on erinevad. Võib-olla kui meil oleks üks pisike tuba vaja renoveerida, võiks veel silma kinni pigistada, aga terve maja puhul on risk ikka väga suur. Kui miski viltu läheb, siis pole kuhugi peale kohtu pöörduda, kuid registreeritud maaler peab olema näiteks kindlustatud ja kui tekibki probleeme, siis sekkub ametkond. Muidugi annab kindlustunnet ka see, et registreeringut päris iga isehakanu ei saa ja selleks tuleb teste läbida ja värvimine ikka korralikult selgeks saada.

Võrreldes muu maailmaga oleme Internetist kättesaadavuse poolest ikka korralikult maas. Leia sa väikefirma, kellel oleks kasvõi Facebook’is oma lehekülg rääkimata korralikust koduleheküljest. Ma tean inimesi, kes otsivadki aastal 2016 teenusepakkujaid telefoniraamatust (Yellow Page). Mingi hetk võtsin siis lihtsalt selle registreeritud maalrite nimekirja ette kuna seal on nad esindatud linnaosade kaupa. Otsisin erinevat moodi ja silm jäi kuidagi pidama eesti nime peal! See tundus liiga hea, et tõsi olla – eestlasest registreeritud maaler! Mitte, et rahvus esmatähtis oleks, aga kui on siinsamas keegi Eestist, kes üritab oma ettevõtet käima lükata, siis iga kell võtaks just sellise inimese.

Võtsin kutiga ühendust ja juba paar päeva hiljem tuli meie juurest läbi, et projekt oma silmaga üle vaadata ja hinnata. Tundus väga tore inimene ja lõime käed. Kuna tal aga olid teised tööd käsil, siis meie juurde jõuab värvima alles kuu lõpus. Muidugi polnud see ideaalne variant, aga meil oli lõpuks lihtsalt nii hea meel, et leidsime õige inimese. Värvitööd niisiis hetkel seisavad, aga oleme köögiga sammu lähemale jõudnud ja vannitoaga on ka lootust. Kui kõik hästi läheb, siis on järgmise nädala lõpuks juba pilte ka ehk näidata.

Ma nüüd vahepeal olen värvimise juurde vaikselt tagasi jõudnud ja uksed üle värvinud, aga lubasin iseendale, et mingit suurt projekti küll ette ei kavatse võtta. Kogu selle jandi keskel korrutas Heikki väsimatult “elu õpetab”. Jah, pole mõtet iga asja pealt alati kokku hoida. Oleks me kohe alguses asunud registreeritud maalri jahile, oleks lõppkokkuvõttes kulutanud vähem aega, raha ja närve. Samas mulle meeldib mõelda, et ju pidi nii minema ja vähemalt saime oma õppetunni.

Kuigi me oleme seda renoveerimist üsna rahulikult võtnud, sest midagi kuskilt selga just ei kuku, siis on kogu ettevõtmine meid ikka korralikult proovile pannud. Kõige suurem probleem on töömehi leida. Iga asja jaoks on teadupärast ju eraldi mees, aga otsi neid taga nagu nõela heinakuhjast. Näiteks tekkis mul idee paigaldada elutoa seina kivid. Mu vanematekodus just tehti selline lahe sein ja hakkasin uurima, kuidas nende dekoratiivkividega siin lood on. Üsna kergelt leidsin kividega tegeleva firma kodu lähedalt, kellega oli kogu asjaajamine väga lihtne. Poest anti kaasa nimekiri töömeestest, kes oskavad nende tooteid paigaldada ja esialgu tundus, et pole miskit rasket. Tegelikult kulus meil kaks nädalat, et leida keegi üldse hinnapakkumist tegema. Küll lubati tagasi helistada, ei vastatud kõnedele või teatati ükskõikselt, et pole huvitatud. Saan aru küll, et tegemist on üsna väikse tööga, millest ei olda väga huvitatud, aga samas on praegu talv ja poes teati rääkida, et paljud töömehed just kurdavad, et nii vaiksed ajad. Võta siis kinni. Ma jälle ei jätnud jonni kuni leidus mees, kes nõustus need kivid järgmisel nädalal meile seina panema, kuigi Heikki tahtis vahepeal mitu korda alla anda.

Üldiselt on Austraalias ehitusmehed üsna kõrge töötunniga ja neid on väga keeruline leida. Teine probleem on selles, et meil isiklikke kontakte väga ei ole. Need tuttavad, kes hiljuti maja ostnud ja otsast renoveerima hakanud, on enamasti kas ise remondiga hakkama saanud või pole oma töömehi soovitanud. Õnneks saime Heikki sõbra kaudu plaatija kontaktid ja ehk jõuame temaga ka nüüd millalgi kokkuleppele. Köögiga läks lihtsamalt, aga sellest kirjutame siis kui köök valmis ja saab pilte ka näidata.