Mõnda aega tagasi käisime kinos vaatamas filmi „Oranges and Sunshine“ („Apelsinid ja päikesepaiste“). See on viimase aja kõige šokeerivam filmielamus meie mõlema jaoks! Enne seda tundus, et me teame Austraalia ajaloost juba päris palju, aga lõputiitreid lugedes saime aru, et film jutustas meile sootuks uue loo.

Film on valminud Margaret Humphreys’i kirjutatud raamatu „Empty Cradles“ („Tühjad hällid“) põhjal. See on tõestisündinud lugu Nottingham’i sotsiaaltöötajast Margaretist, kes kohtub 1986. aastal ühe vihase Austraalia naisega, kes tahab teada oma minevikku. Naine mäletab vaid seda, et umbes 4-aastasena lahkus ta Nottingham’i lastekodust, ta pandi koos paljude teiste orbudega paati ja sõidutati Austraaliasse.

Sotsiaaltöötaja Margaret satub tunnistajaks seikadele, mida ta esialgu ei suuda uskudagi. Selgub, et lapsi, kes sedasi Inglismaalt välja saadeti, on kümneid tuhandeid! Mis veel hullem – need lapsed pidid üle elama väärkohtlemist, ärakasutamist, alandamist. Lastest on saanud täiskasvanud, nad ei tea, kes nad on või kus on nende vanemad.

Margaret hakkab ajaloolist saladust uurima, tema eesmärgiks on lapsed oma perekondade juurde tagasi viia. Lapsevanemad, kes olid saatuse hammasrataste vahele jäämise tõttu pidanud lapsed turvakodusse panema, teadsid kogu elu, et nende järeltulijad on adopteeritud ning nad elavad Inglismaal. Lastele valetati, et nende vanemad on surnud. Tegelikult elasid need lapsed kaugel Austraalias ning kannatasid pea igapäevaselt väärkohtlemise all.

Erinevate andmete põhjal saadeti Inglismaalt mitmete aastakümnete jooksul välja 150 000 last. Sihtkohtadeks ei olnud ainult Austraalia, neid lapsi sõidutati ka Kanadasse, Uus-Meremaale ja Zimbabwe’sse. Enamasti elasid need lapsed nö organisatsioonide või agentuuride juures, väga väike osa lastest ka adopteeriti seaduslikult. Lapsed, kes Inglismaalt lahkusid, olid enamasti 7-10 aastased, noorimad lausa 3-aastased. Viimane laevatäis lapsi saabus Austraaliasse arvatavasti 1970. aastal.

Austraaliasse saabusid need lapsed sõna otses mõttes tühjade taskutega. Neil polnud passe, sünnitunnistusi, ei mingeid dokumente. Õed-vennad lahutati. Lapsi oli Austraaliasse vaja töötegemiseks, pealegi oli neid siin odavam üleval pidada. Kui keegi nüüd arvab, et see oli neile eakohane töökasvatus, siis kahjuks mitte. Lapsed pidid hakkama saama täismeeste ülesannetega. Vahel harva said lapsed ikka süüa-juua ka, aga ega sellega ju ei saanud priisata. Nagu sellest veel vähe oleks, leidis aset palju vägistamisi, seksuaalset väärkohtlemist ja vaimset vägivalda.

2009. aastal vabandas Austraalia peaminister Kevin Rudd ametlikult „Forgotten Australians“ ees ja Austraalia Valitsuse tegude eest. Austraalias kutsutakse neid lapsi Forgotten Australians ehk unustatud austraallased, kelle jaoks loodi fond, et rahastada nende külaskäike Inglismaal elavate perekondade juurde.

2010. aastal leidis aset Inglismaa peaminister Gordon Brown’i ametlik vabandus kõigi kannatanud laste ja nende vanemate ees. Ka Inglismaal loodi fond, et toetada migratsiooniprogrammi tõttu kannatanud inimesi.

See on hämmastav lugu, mis on mõjutanud nii paljude laste elusid. Kui me poleks seda filmi vaatama läinud, ei teaks me neist sündmustest midagi. Kellel vähegi võimalik, soovitaks see film endale hankida. Usun, et paljud pole kuulnudki sellisest migratsiooniprogrammist. Ja filmi vaadates saab muuhulgas teada, miks on nii kurval ja raskel lool nii magus ja särav pealkiri…