Mõnda aega tagasi sattusime nägema (meie jaoks) uut telesaadet „Hannes Võrno Q“. Üldiselt vaatame me eestimaiseid saateid väga harva, sest internetist nende allalaadimine on võrdlemisi kallis. Eestimaist teleprogrammi lubame endale rohkem nagu pidupäevadel või nii :)

Hannes Võrno on mulle ikka meeldinud ja formaadi mõttes tundus päris põnev jutusaade olevat. Eesti uudistega oleme tänu Delfile suht igapäevaselt kursis, aga kõik, mis puudutab televisooni, jääb meile üsna võõraks. Varem tundsin näiteks ETV’st väga puudust, aga eks kõigega harjub. Parimatel päevadel satub meie vaatevälja mõni põnevam kodumaine telesaade, seekord siis „Hannes Võrno Q“.

Vaatasime ja vaatasime ja aru ei saanud, mis siis ikkagi nii häiriv oli. Kuidagi nii teistmoodi tundus kõik, stuudio nii hämar, ei mingit tempot, jube veniv. Lõpuks tabasime ära! Selles saates ju inimesed istuvad nagu nukud, ükski närv ka ei liigu! Käed on kuskile taskusse turvaliselt ära peidetud, et need ei vehiks kaamera ees. Emotsioonid on juba heaga koju jäetud ja põrand tõmbab magnetina suunurgad rohkem alla- kui ülespoole.

Et nüüd keegi valesti aru ei saaks – saade oli põnev, Võrno omas headuses! Lihtsalt meie oleme juba harjunud, et inimesed teleekraanil on rohkem „elavad“ ja ei tuku. Siin näeb naeratavaid, kallistavaid või pisaraid valavaid telestaare absoluutselt igas programmis. Tundub, et vähemalt enamus tavainimesi võiks oma kaasasündinud särtsakuse ja energilisusega olla edukad telenäod.

Ega sellest enne aru ei saa, kui siin päevast-päeva telerit vaatad. Võrrelda on väga lihtne, sest enamus saated on täpselt samad, isegi stuudiokujundus on äratuntav. Meie siinsed lemmikud on näiteks „Võta või jäta“ ja „Tantsud tähtedega“. Muidugi on meil miskit „Terevisiooni“ sarnast, kohalik (mõnevõrra muudetud) „Miljonimäng“, „Talentide saade“, nö „Politseikroonika“, „Maamees otsib naist“ jne.

Meie igapäevane lemmik „Võta või jäta“ ehk siis „Deal or No Deal“ on siin pisikeste erinevustega. Näiteks kohvreid hoiavad stuudiokülalised (mitte modellid), kes võivad ka ise pakkuda, mis summa nende kohvris peitub ja õige pakkumise korral võidavad ka nemad 500$! Kõik mängijad on hästi jutukad ja jõuavad saate ajal pool elulugu ära rääkida. Kui keegi miskit väärtuslikku võidab, siis kõik kallistavad ja musitavad:D Kui vanasti Eestis seda saadet juhtusin nägema ja keegi isegi väga suure summa võitis, siis ekraanilt vaatas mulle ikka vastu tõeline kivinägu erilise võidujoovastuseta:D

„Tantsud tähtedega“ on ka siin suur hittsaade! Alguses oli meil seda nats igav jälgida, sest me ei tunne neid kohalikke staare, aga nüüd juba on meilgi omad lemmikud! Tantsusaade on siin eelkõige show ja kõike võetakse palju vabamalt. Sellest tulenevalt ei suuda mõni osaleja ühtki korralikku sammu teha ja püsib ikka mitu nädalat saates! Usun, et Eestis on tantsusaade palju professionaalsem ja tase on kindlasti kõrgem.

Tantsusaates on samamoodi kolm kohtunikku, aga vahel tundub, et ei saagi neid kohtunikuks nimetada, sest jääb mulje, nagu kohtunike kriitika oleks lubamatu. Nagu nö „kohtunik“ olekski ainult kiidulauluks kohale kutsutud. Üks noor kutt, kes on esimest aastat kohtunikurollis, on juba sellist vett ja vilet saanud!:D Ta lihtsalt julges ühele Tantsupõranda Katastroofile öelda, et esinemine oli halb ja seejärel plahvatas skandaal! Kõik uudised pasundasid sellest!

Meil on siin kokandussaadete buum! Üks kuulus telekokk (hetkel ka popp tantsustaar) prantslane Manu Feildel (kes kolis Austraaliasse umbes kümme aastat tagasi) on osalenud juba kohtunikuna ma-ei-tea-mitmes kokasaates, sest neid on meil siin tõesti hulgim! Näiteks üks populaarsemaid: „My Kitchen Rules“, kus võistlevad 20 inimest (kes on kuidagi paaridesse/gruppidesse jagatud). Teine megapopulaarne kokasaade on „MasterChef Australia“, mis statistika järgi on mitmel aastal olnud vaadatuim telesaade Austraalias! Muidugi kandub see buum edasi ka lastesaadetesse ja sedasi ongi eraldi saated pisikestele, kes võistlevad toidu valmistamises.

Esimestel kuudel Austraalias ei vaadanud ma peaaegu üldse telekat, sest see kuidagi üldse ei köitnud. Õhtuti uudiste ajaks ikka tegime teleka lahti, aga ühtki lemmikut meil küll ei olnud. Nüüd juba olen avastanud päris palju põnevaid saateid : ) Alguses on väga võõras näha, et isegi uudistediktorid viskavad nalju omavahel iga pisemagi asja üle, et kõik on nii elavad ja ülevoolavad jne. Nüüd, mil üle pika aja eestimaist saadet juhtusime nägema, siis saime aru, et oleme siinsega juba nii harjunud.

Isegi kui mõni natuke särtsakam kuju Eestis ekraanile satub, siis mõjub ta kuidagi imelikult, nagu võõrkeha. Näiteks Ženja Fokin on mõne jaoks täielik veidrik, aga siin tunduks ta isegi üsna vaoshoitud. Mulle on Fokin oma energilisuse ja kordumatu huumoriga ikka meeldinud, paneb alati muigama.

Selle poisi kohta öeldakse Austraalia Justin Bieber! :D 14-aastane Jack Vidgel sai tuule tiibadesse "Australia's Got Talent" saatest, kus ta esitas Whitney Houston'i loo. Esitlus meeldis kohtunikele lausa nii väga, et üks neist (ülemisel pildil vasakul) tormas lavale ja premeeris Jack'i põsemusiga! Meie "uus Justin Bieber" sai üleöö väga kuulsaks!

Kohe alguses jäi meile silma, et nii nagu paljudel teistel puhkudel, on ka reklaamimeistritel suuruse hullustus. Moes on tantsivad inimmassid tänavatel või parkides või üle kogu linna. Ükskõik, kas reklaamitakse järjekordset tervisekindlustust või pesupulbrit. Sõnum on vist selles, et kõik, absoluutselt KÕIK kasutavad just seda toodet või teenust:D Sellest tulenevalt on jube paljud reklaamid hästi ühesugused.

Väga-väga palju on häid alkoholi- või tubakavastaseid valitsuse poolt tellitud telereklaame. Need on tõesti šokeerivad! Tänu šokiefektile jäävad need hästi meelde ja panevad mõtlema. Alkoholi tarbimine on siin väga suur probleem, olen sellest ka varasemalt kirjutanud. Mitmedki reklaamid on mällu süübinud, kuigi mina ei ole kindlasti nende klippide sihtrühm.