10. märts oli siis see kauaoodatud päev, mil ma viimast korda oma ülikooli läksin ja magistrikraadiga sealt mõned tunnid hiljem lahkusin. Paljudele on tundunud veider, et viimased eksamid said novembriks tehtud ja aktus toimus alles märtsis, aga tundub, et jõulupuhkuste tõttu ei olekski teisiti võimalik. Olgu veel selgituseks öeldud, et ülikoolide jõulupuhkus kestab tavaliselt veebruari keskpaigani st üsna kohe kooliaasta alguses toimuvadki lõpuaktused.

Tegelikult oli hinges natuke kurb ka, sest nüüd ma ei olegi enam üliõpilane. Elu on muidugi muretum ja ühtäkki tundus, et kuskilt taevast sadas nii palju vaba aega sülle, aga samas ei saaks öelda, et ma igal õhtul sama inspiratsioonivalanguga koju läheks. Loengud olid meil tõesti alati põnevad ja neis osalemine tundus pigem privileeg kui kohustus. Kuigi halle juuksekarvu tuli nii mõnegli perioodil juurde, siis lõppkokkuvõttes oli see kindlasti üks parimaid asju, mis kunagi olen ette võtnud. Jääb vaid loota, et see ei olnud mu viimane diplom.

 Naljakas, et Austraalias tuleb alati aktusele nö ametlikult registreerida. Kui registreerimistähtaja maha magad, siis saadetakse diplom postiga koju ja ongi kõik. Ma olin muidugi juba ammu nii elevil, et esimesel võimalusel registreerisin ja tellisin kohe ka lõpuaktuse riided ära (kõik sai netis korda ajada). Vend mul ikka naeris, et ma nagu Harry Potter’i filmist selle pika kuuega, aga peab tunnistama, et andis tunde küll, nagu lõpetaks päris ülikooli, mis maailma kontekstis midagi tähendab ka. Kõiki riideid on võimalik osta, aga nagu enamik üliõpilasi, siis ma laenutasin kõik peale mütsi. Mul mõned kursakaaslased ostsid selle kuue baka lõpus ja nüüd selgus, et see ei sobigi. Kogu selle riietusega käib kaasas paras teadus (kuidas mida kanda, mis värv vastab millisele harule, mis kraadiga lisandub veel midagi jne jne).

Minul oli vajalik:

Müts ehk trencher cap - $18 (ostuhind)

Kuub ehk gown - $50 (laenutus)

Värviline lint ehk hood $25 (laenutus)

Ma täpselt ei teagi mille järgi need värvid on välja töötatud, aga igal kursusel on siis ametlik värv (minul Spectrum Orange). Kui tänapäeval kantakse seda komplekti vaid lõpetamisel, siis ajalooliselt oli see umbes nagu koolivorm. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi midagi ebamugavamat kandnud. Jube kui palav sellega oli, rääkimata sellest, et tegemist on täiesti vormitu asjaga, mis kuidagi seljas ei taha püsida (no vaadake ise mu pilte). Õnneks toimus aktus alles õhtul, aga ma siiski õhetasin ja higistasin sellega mitu tundi. Mehed muideks peaks selle all veel ülikonda kandma!

Lõpuaktusele sain ainult kaks kutset, sest rahvast oli lihtsalt nii palju ja lisakutseid ei jagatud (kuigi saal mahutab üle 1000 inimese). Aktus ise kippus natuke pikale venima, samas nautisin igat hetke, sest see oli peaaegu nagu ajas tagasiminek. Ma ise arvan, et mu ülikoolikompleks on üks ilusamaid ajaloolisi hooneid modernses Perth’is ja Winthrop Hall on nagu vaatamisväärsus omaette. Igal aastal toimub siin üle 20 lõpuaktuse.

Kui esimesed kõned olid peetud, siis hakkasid lõpetajad ükshaaval lavalt läbi käima, et rektor Michael Chaney’ga kätt suruda. Vahepeal oli muusikapalu ja veel kõnesid ja lõpus said mõned eriti tähtsad professorid oma elutöö medalid kätte ja oligi aktus läbi. Selle aja peale olid väljas lauad kaetud ja kui mina arvasin, et suupistete näol pakutakse puuvilju ja küpsiseid, siis tegelikult olid seal sellised hõrgutised, mida pigem eeldaks presidendi vastuvõtul näha. Haarasin kohe klaasi vahuveini, sest no lihtsalt nii hea tunne oli nagu oleks just miljoni võitnud! Kui palju on olnud neid hetki, mil õudusega mõtlesin, et see kool ei saa kunagi läbi, kui palju unetuid öid sai selle kraadi nimel ohverdatud ja kui lugematuid kordi ma olin sellest päevast unistanud!

Video tähtsast hetkest:

Mäletan kuidas enne kursuse algust üks mu tuttav ütles, et kui esimesel kooliaastal minust veel midagi võib kuulda, siis teisel aastal ta üldse ei hakkagi mind kuskile kutsuma – ja kui täpselt ta seda teadis (ise sama kooli lõpetanu). Ise ma ütlen ikka: jumal tänatud, et mul polnud aimugi kui intensiivne see kursus olema saab.

Natuke kahju oli nende ülevoolavate tunnetega lihtsalt koju sõita, sest ma poleks kuidagi osanud neljapäeva õhtul tähistada. Nagu öeldud, siis eriti kedagi aktusele kutsuda ei saanud, kuna inimesed poleks saali mahtunud. Sõbral oli väike sünnipäev ja oleks hea meelega lihtsalt sinna edasi läinud, aga Austraaliale omaselt sai pidu juba kella kümneks läbi ja nii me siis tagasi koju sõitsimegi. Üldse peab tunnistama, et ma olen väga kehv tähistaja vist viimasel ajal. Mingit pidu kursakaaslastega ka ei olnud, enamusel oli üldse reede tööpäev ja nii mitmedki ei tulnud lõpetamiselegi.

Eriti lahe lugu oli see, et üks mu kursakaaslane sõitis otse peale aktust haiglasse, kus mõne tunni möödudes sündis tal tütar! Mõned mu kursakaaslased töötavad nüüd koos ja nii mõnedki alles otsivad tööd või plaanivad maailma vallutama minna. Aga doktorantuuri küll keegi veel ei kipu.

Mitmes kõnes mainiti, et ärge unustage tänada neid, kes teid sellel teel toetasid. Läksingi koju ja kallistasin Murphy't, kellele sai kõik ettekanded sada korda ette loetud ja kellega peaaegu kahasse see kraad sai kirjutatud.

Saime vahepeal Austraalia elamisloa ehk püsiviisa kätte. Aega võttis see omajagu ja mingil hetkel tundus ikka väga keeruline kogu see ettevõtmine, aga kindlasti on kõik jõupingutused seda väärt olnud ja nüüd tundub kogu tulevik jälle helgem. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks püsiviisade saamine tehakse, aga kui aus olla, siis tegelikult ei saakski see imelihtne ja igaühele kättesaadav ju olla.

Me ei tulnud kunagi Austraaliasse lotuses siia päriselt jääda, aga südant ei saa paraku sundida ja nii me siin õnnelikult oleme juba viiendat aastat. Meie tee elamisloani osutus üsna aeganõudvaks, aga tagantjärgi ei oskakski midagi teisiti teha. Tean, et väga paljud saavad püsiviisa tööandja kaudu vahel väga kiiresti ja erilise vaevata, aga igaühel on siiski oma rada ja me õnneks pole väga teiste eluga oma pead vaevanud. Lõppkokkuvõttes läks kõik täpselt nii nagu minema pidi.

Kui sotsiaaltöö magister lõpetatud sai, hakkasin kohe 189 – Skilled Independent viisa pabereid ajama. Tegelikult oli mul üsna ammu juba kogu protsess selge ja peas läbi mõeldud. Olgu veel öeldud, et nö eraldi elamisluba ei olegi olemas, on lihtsalt püsiviisa, (viisad jagunevad kaheks: ajutine temporary/püsiviisa permanent). Nii et lihtsustatud kujul on tegemist nagu iga teise viisa taotlemisega, lihtsalt permanent viisa puhul nõutakse rohkem pabereid ja seetõttu on see ka mahukam.

Kuigi viimased eksamid said tehtud oktoobri lõpus, siis ametlikud tulemused saime alles detsembriks. Tellisin koolist tõendi (sest lõpupidu on alles paari päeva pärast märtsis), mille alusel skills assessment teha. Pead ei anna, aga skills assessmenti peaks üsna iga punktipõhise permanent viisa puhul vaja minema, lihtsalt eri ametite puhul tuleb pöörduda eri assotsiatsiooni poole. Sotsiaaltöötajatega tegeleb siis Australian Association of Social Workers ja kuna ma olen ka selle liige, siis sain assessmenti liikmehinnaga $250. Jõulupuhkuste tõttu võeti paberid menetlusse alles 6. jaanuaril, aga õnneks käis asi kähku ja dokument oli käes 12. jaanuariks.

Skills assessmendi eesmärk on otsustada, kas kandidaadi haridus, töökogemus jne on kooskõlas Austraalia nõudmistega st kas inimene saab siin nimetatud ametikohal töötada. Nagu öeldud, siis iga ameti puhul on eri nõudmised väljaõppele, praktikale, kogemustele jne. Immigratsiooniamet poleks suuteline olema ekspert igas valdkonnas ja seetõttu tulebki kõigepealt taotleda skills assessment. Minu soovitus olekski alustada skills assessment’st, sest ilma selleta punktide põhist püsiviisat (näiteks 189, 190) ei saa.

Punktide põhine viisa tähendab siis iga valdkonna (vanus, haridus, inglisk oskus jne) eest punktide kogumist, vajalik on saada kokku vähemalt 60 punkti. Kui kõik vajalikud dokumendid koos, siis järgmine samm on Expression of Interest ehk EOI. Mina hakkasin kõiki asju ajama kohe kui kool läbi, et õigel hetkel oleks kogu paberimajandus koos. Kõik väga lihtne ja loogiline – esitama peab sünnitunnistused, keeletesti, karistusregistri väljavõtte, passi koopia, koolipaberid, sellesama skills assessmenti, abielutunnistuse (vms mis tõestaks suhte). Viisataotlusesse saab lisada kogu pere, st kui meil oleks lapsed, siis kõik lähevad ühe viisa alla.

Niisiis EOI. See pole veel viisataotlus iseenesest (st bridging viisat ei saa), aga see on vajalik, et üldse taotlus sisse anda. Tegemist on automaatse süsteemiga, kuhu nö sisestad enda punktid ja arvuti moodustab selle järgi nö pingerea. Võetakse arvesse taotluse esitamise aeg, punktisumma, aga ka nõudlust vastavale ametile. Mina tegin EOI ära 19. jaanuaril ja juba 22. jaanuaril tuli kutse viisataotlus sisse anda. Samas tean inimesi, kes on mitu kuud oodanud.

Ja sealt edasi siis 189 taotlus: midagi erilist jällegi seal ei ole, lihtsalt rida küsimusi iseenda kohta. Kõige kauem võttis aega viimase 10 aasta elukohtade ja tööandjate andmete sisestamine. Kõige lõpuks saab taotlust toetavad dokumendid üles laadida ja ei jäägi muud kui maksta $5400 (3600 minu eest ja 1800 lisaks perekonnaliikme eest). Panin taotluse kohe 22. jaanuaril sisse, aga kuna me vahepeal käisime Queenslandis, siis meditsiinilise ülevaatuse broneerisime alles 1.veebruariks.

Medical võttis aega umbes kaks tundi – üldläbivaatus, uriini- ja vereproov ning röntgen, mille eest tasusime $684. Ametlikult võtab viisa aega umbes kolm kuud, nii et läksime koju ja mõtlesime, et ega midagi enne maid ei kuule. Pidin pikali kukkuma kui samal nädalal 5.veebruariks oli viisa käes!!! Ei osanud unistadagi, et asjad nii kiirelt ja lihtsalt võiks minna! Võib öelda, et see keeras kogu elu kohe peapeale. Kuigi peamine põhjus, miks üldse elamisloaga kiirustasime, oli lootus oma kodu osta, siis tundus asjade nii kiire käik siiski väga ootamatu. Pikalt midagi mõelda polnudki ja nüüd olemegi mitu nädalavahetust avatud uste päevadel käinud ja … võib-olla isegi päris oma maja leidnud!

Vahel arvatakse, et sain viisa puhul mingeid eelistusi kuna õppisin kohalikus ülikoolis. Tegelikult peale 5 punkti kohaliku hariduse eest mingeid eelistusi ei olnudki. Ka magistrikraad otseselt punkte juurde ei anna (sama punktisumma nagu bakalaurusel). Veel arvatakse tihti, et viisasid peab taotlema läbi agendi. No minu arust on see lihtsalt raha raiskamine ja mõnel juhul ka kindlasti ajakulu. Kellel inglise keel suus, siis ei tohiks küll raskusi olla. Enamus asju ei saa agent niikuinii sinu eest ära teha (näiteks viimase 10 aasta andmete sisestus jne), pealegi kuuleb neilt üllatavalt tihti eksitavat informatsiooni. Saatsin ise ka kunagi paar emaili ühe registreeritud agendiga, aga lõpuks tuli välja, et teadsin ise enda viisa kohta rohkem kui tema. Mu enda sõbranna on otsaga kohtusse jõudnud, kuna agent soovitas neil riskida ja panna sisse segastel asjaoludel poolik taotlus.

Väga paljud sisserännanud elavad aastakümneid Austraalias püsiviisaga, sest tegelikult otsest vajadust kondakondsust omada ei ole. Arvan, et meie küll taotleme kunagi kohaliku kodakondsuse, eriti kuna plaanime siia jääda. Ega topeltkodakondsuse omamine meid vähem eestlaseks muuda. 

Olgu veel viimase Queenslandi puhkuse kohta paar sõna kirja pandud.  

Muidugi vaatasime kuulsa Surfers Paradise üle, mida võib Gold Coasti meelelahutuskeskuseks nimetada. See on tuntud pidutsemise, shoppamise ja igasugu ürituste/festivalide toimumispaik. Surfers Paradise tundus üsna pisike, aga väga populaarne. Rahvast paistis igal kellaajal väga palju olevat ja kehvast ilmast hoolimata oli rand inimesi täis. Kuigi Surfers Paradise meeldis meile mõlemale iseenesest väga, siis saime kiirelt aru, et ega siin tegelikult midagi väga erilist teha või näha ei olegi. Mitmest plaanist pidime muidugi ka loobuma. Näiteks oleks tahtnud minna 77. korrusel asuvale SkyPoint vaateplatvormile ja mina oleks kindlasti SkyPoint Climb’i ära proovinud, aga kuna ilm oli nii pilves, siis ei näinud väga mõtet. Kui kunagi selge ilmaga tagasi Cold Goastile satuks, siis tahaks kindlasti seal ära käia, sest tegemist on ainsa rannaäärse vaateplatvormiga ja SkyPoint Climb on Austraalia kõrgeim ‘katus’, kuhu tavainimene ronima pääseb. Veel soovitaks kindlasti Springbrook Rahvusparki, mis asub umbes 30km kaugusel Gold Coastilt.

Järgmine kord Queenslandi minnes vist võtakski eesmärgiks rahvusparkides käia ja loodust nautida, sest see tundus olevat tõesti mitmekesine ja võimas. Väga meeldis, et vahemaad olid üsna väiksed ja tegelikult oli võimalik ühe päeva jooksul nii paljudesse erinevatesse kohtadesse jõuda. Hindadest rääkides jäid restoranihinnad Perth’iga samasse klassi (praed $30+). Kui Brisbane kesklinn tundus parkimise poolest kallis, siis näiteks Surfers Paradise parkimismajad üllatasid väga meeldivalt. 

Muide, proovisime esimest korda AirBnb ära ja jäime väga rahule. Leidsime Brisbane’s stuudikorteri, mille eest maksime $75/öö ja kõik sujus laitmatult. Veel odavam oleks muidugi olnud näiteks tuba rentida, aga me eelistasime privaatsust ja lisaks oli see korter täiesti super asukoha ja turvalise parkimisega. PortsideWharf Hamiltonis on selline mõnus uusarendus, kus kortermajade all on kohe kauplused, restoranid, kino, ilusalongid, sadam jne. Söögikohti oli seal nii palju, et ei osanud validagi ja iga päev parkis sadamas uus kruiisilaev.  

Kui nüüd päris aus olla, siis tore oli käia ja näha, aga nii hea meel oli koju tagasi tulla ja tõdeda, et oleme endale ikka parima Austraalia linna koduks valinud. Jah, Perth on kindlasti idakaldaga võrreldes elust natuke maas, pole meil mõningaid söögikohti (Vapiano, Starbucks jne), iga kord õpime moodsamaid parkimislahendusi tundma (millest enamus muidugi mõneaastase viivitusega WA’sse ka jõuavad) ja no liikluskultuur kipub ka parem olema. Kui mujal maailmas on selge erinevate sõiduridade otstarve, st möödasõidud jne, siis kahjuks selle koha pealt on WA ikka väga lootusetus seisus. Kõigest sellest hoolimata on meie armas pisike igav Perth siiski ainus linn, kus jätkuvalt elada tahaks.