Alles ma alustasin oma praktikat ja nüüd võib suure õnnetundega
kinnitada, et esimene 420 tunnine praktika on tehtud, hurraaa! Vahepeal oli
küll selline tunne, et enam ei jaksa, see oli mul siiani kõige mahukam praktikakogemus.
Kes enam ei mäleta, mis praktikaga tegemist, lugege siit.
Üldiselt jäin kogemusega rahule ja õppisin igal sammul väga palju.
Muide, Austraalias on praktikad väga teistsugused. Oskan Eestis kahe kõrgkooli
kogemusel rääkida, et Eestis on praktikad enamasti lihtsalt passimine. Eks
muidugi see sõltub ka erialast. Siin on praktikal kohati isegi raskem kui
koolis oma eksamite ja töödega võidelda. Praktika jooksul on vaja mitu aruannet
esitada, kus hindad ise oma pädevust ja taolise aruande esitab ka su juhendaja.
Koolist käivad õppejõud sind vaatlemas ja nö küsitlemas ja muidugi kohtutakse
ka sinu juhendajaga. Lisaks on vaja esitada kirjalikke töid, kus sa selgitad
mingi juhtumi põhjal, mida ja miks sa tegid, näiteks millisele teooriale sa toetusid
või kuidas lahendaksid seda olukorda tulevikus. Mõnes mõttes on see nagu
eluline eksam kus iga su tegu hinnatakse.
Kuigi mul esines juhendajaga ka mõningaid probleeme, siis üldiselt
pean talle tänulik olema, sest ta valmistas mind lastekaitses töötamiseks väga
hästi ette. Ta andis mulle rohkem vabadust ise reaalselt teha kui tegelikult
õpilastele kohane oleks. Lisaks sain võimaluse näha erinevate meeskondade tööd,
mis samuti tavaolukorras pole võimalik. Meie lastekaitseameti tööjaotus on
esmapilgul üsna keeruline ja sellise riikliku organisatsiooni tudmaõppimine oli
juba omaette kogemus.
Nagu paljud teisedki valdkonnad siis ka lastekaitseamet on igas
osariigis erinev, mõnes mõttes teeb see töö keerulisemaks, sest kui on tarvis
infot vahetada mõne teise osariigiga, siis see toimub läbi spetsiaalse töötaja,
kes nö koordineerib osariikidevahelist tööd. Pole harv juhus, kui pered
“põgenevad” lastekaitse eest just ühest osariigist teise kolides.
Kohtusin selle praktika käigus inimestega, keda lihtsalt ei oleks
mul oma igapäevaelus mitte kuidagi teisiti vist võimalik kohata. Lühidalt
öeldes oli neil kõigil elu ikka väga ummikus ja sünge minevik seljataga. Meie
ülesanne oli siis neile natukenegi helgemat tulevikku pakkuda. Oli kliente, kes
jäävad mulle vist alatiseks meelde! Väga tihti üllatusin positiivselt, kui
kliendid olid minuga väga lugupidavad kuigi nende toimikust võib päris
hirmuäratavaid asju lugeda. Peale äärmiselt võikate toimikutega tutvumist ei
suuda mind vist enam miski siin maailmas enam üllatada.
Hästi harjumatu oli igapäevaselt oma volitusi kasutada, sest olgem
ausad, lastekaitsetöötajatel on väga palju võimu otsuseid vastu võtta ja oma
klientide elu mõjutada. Alguses oli ebameeldiv tajuda, kuidas kliendid meie ees
nii “väiksed” olid. Jalutasime peaaegu igapäevaselt ette teatamata inimeste
kodudesse, et neid “üle hinnata” ja hiljem kontoris pikki aruandeid nende kodu
ja käitumise kohta kirjutada. Kõige raskem oli harjuda tõsiasjaga, et sulle
päevast-päeva lihtsalt näkku valetatakse. Stiilis “jah, ma juba täitsin need
paberid ära”, “ei ma ei ole rohkem narkootikume kasutanud”, “ma ei lööks iial
oma last” jne jne.
Igapäevaselt on see muidugi emotsionaalselt väga kurnav töö. Minu
üllatuseks kohtusin lastekaitsetöötajatega, kes isegi peale kümmet aastat
tööpraktikat vahel pingele vastu ei pea. Natuke hirmutav, et enamus mu
töökaaslastest olid lahutatud naised, kes rohkem tööl kui kodus elasid. Ma ei
ole iial nii paljude nutvate inimeste seltskonnas viibinud (siinkohal pean ma
siis enamasti silmas kliente, kuid polnud ka ime kui töötajad vahel murdusid). Muide,
minu jaoks pidigi see praktika olema otsustava tähtsusega, sest kartsin, et
olen ehk ise ka liiga tundlik selle ameti jaoks. Selgus, et olen
emotsionaalselt palju tugevam kui ise arvasin. Minust võib veel
lastekaitsetöötaja saada!
Kui mul hetkeseisuga kool lõpetatud oleks, siis kindlasti tahaksin
lastekaitsesse tööle minna. Huvitavamat ja väljakutsuvamat tööd on minu erialal
raske leida, pealegi maksab riik päris head palka. Aastapalgad algavad linnas
$60 000 (sõltub kvalifikatsioonist, varasemast kogemusest) ning küündivad pea
$100 000ni, maapiirkondades lisanduvad ka eraldi boonused alustades rendimajast
kuni lisapuhkuseni. Ja ega siin väga koonerdamist ei näe, võimalusi kliente
toetada nii materiaalselt kui ka tugiteenuste kaudu on palju ja muidugi on
töötingimused väga head. Mul piisas mõne erapsühholoogi arve nägemisest, et
peaaegu pikali kukkuda.
Iga tööpäev on täiesti ettearvamatu. Võib juhtuda, et kontor tuleb
keset päeva sulgeda, sest mõni hullunud klient lubab kõigepealt kogu
kollektiivi ja seejärel iseennast ära tappa. Ühel hommikul olid näiteks kõik tööautod kurikaga segi pekstud. Ega see just kõige populaarsem
ametikoht ei ole jah. Lisaks muidugi arvatakse, et lastekaitseamet passib
niisama ja ei võta lapsi piisavalt kiiresti ebasobivate lastevanemate käest
ära. Muide, meie kontoris nägin igapäevaselt, et töötajad ei käinud korralikult
isegi lõunapausil, sest tööd tuli muudkui aknast ja uksest sisse.
Veel on mul väga hea meel, et tutvusin päris mitme maori
perekonnaga. Maorid on Uus-Meremaa põliselanikud, keda elab Austraalias küll
päris palju, aga kellega mul varasemad isiklikud kokkupuuted puudusid. Neil on
rikkalik ajalugu, oma keel, huvitavad traditsioonid. Kui sotsiaalsetest
probleemidest rääkida, siis nad on üsna sarnased Austraalia aborigeenidele –
lühike eluiga, madal haridustase, töötus, kuritegevus jne. Muide, umbes pooled
austraalia lastest, kelle vanematelt on hooldusõigused ära võetud, on
aborigeenid (49%) ja 5.9% on muulased (statistika järgi kuuluvad siia gruppi ka
maorid).
Üldiselt rääkides on kogu lastekaitse üles ehitatud üsna erinevalt
Eestist. Näiteks puuduvad Austraalias lastekodud. WA valitsusel on 14 peremaja,
mis majutab korraga 4 last, kes saavad majas elada reeglina kuni kaks aastat.
Õnnestus paari maja ka endal külastada ja peab mainima, et need on väga heal
tasemel. Enamus maju asuvad kesklinnast üsna kaugel, suurel maa-alal, mitmete
vaba aja tegevuse võimalustega alustades korvpalliväljakust lõpetades
ujumisbasseiniga, aadressid on salastatud. Lisaks valitsuse majadele on väga
palju mittetulundusühinguid, kes pakuvad sarnast lahendust kuni 18-aastastele
lastele. Eesmärk on alati leida asenduspere, adopteerimine on väga keeruline ja
harvaesinev.
Austraalias on kaks kinnist hooldusasutust 12-18 aastastele
vanemliku hoolitsuseta lastele, kes on iseendale või ühiskonnale ohtlikud.
Sinna paigutakse lapsed kuni 21 päevaks, et neid nö teraapilise mudeli abil
toetada. Tegemist on enesevigastajate ja/või suidsiidsete lastega, kellele
tagatakse ööpäevaringne valve. Väga põnev oli seal ekskursioonil käia, aga
hoopis teine tunne oli paar nädalat hiljem oma klienti seal külastada. Muide,
selle noore tüdrukuga tekkis mul praktika käigus kõige lähedasem suhe ja temaga
hüvasti jättes oli minu jaoks ainus kord kui silmad tõesti vett täis valgusid.
Nii südamesse puges mulle!
Kuigi vahel oli väga raske, oli viimasel päeval kontorist välja
kõndides ikkagi natuke kurb. Mul vedas väga kogu kollektiiviga, kes võtsid mind
kiirelt omaks ja panid mind tundma nagu meeskonnaliige. Naljakas, kuidas
siinses multikultuurses ühiskonnas saab valitsuse jaoks töötades siiski aru,
kui teistsugune ma olen, nagu valge vares austraallaste seas. Kokkuvõttes oli
see võrratu kogemus, mis muutis mu maailmapilti ja andis mulle väga palju
sisemist tugevust juurde.
