Murphy’l on viimased paar nädalavahetust väga teguderohked olnud. Paar pühapäeva
tagasi käisime juba kolmandat aastat järjest heategevuslikul RSPCA koertejalutuskäigul
ehk Million Paws Walk. Ma ei teagi, kumb meist selle ürituse suurem fänn on –
ma ise või Murphy. Eesmärk on võidelda loomade õiguste eest ja koguda raha MTÜ
tegevuseks. Tänu sellele üritusele on Murphy juba kolmandat aastat aktiivne
veredoonor.
Kuigi päevade
viisi oli sadanud ja kohe kindlasti ei olnud hommikul ärgates seda tunnet, et
tahaks kuskile väliüritusele minna, siis mul on hea meel, et me jonni ei jätnud
ja ikka kohale läksime – ilm muutus ilusaks ja kõik loomasõbrad astusid
üheskoos rajale. Meie jalutasime 5km, kõige lühem rada oli 1km ja vahepealne
2,5km. Sellel aastal tundus igasugu tegevusi ja müügilette palju rohkem olevat,
alati midagi uut.
 |
| Nii kui kodust startisime tuli päike välja! |
 |
| Stardiks valmis |
 |
| Sel aastal oli esmakordselt takistusrada ka tehtud |
 |
| Raja lõpus ootas diplom |
Paar päeva enne heategevusüritust oli meil endal paras üleelamine kui
Murphy otsustas omapäi jalutuskäigule minna ja kadunuks jäi. H tegutses maja
ümber ja ühel hetkel hakkas otsima Murphy’t, aga selle aja peale oli tegelane
juba ammu kõrvaltänavasse jõudnud. Mina olin rahulikult tööl ja ei teadnud
midagi sellest, et H paaniliselt Murphy’t mööda naabruskonda taga otsib. Lõpuks
nägi meie tänaval rangeri autot
(Tallinnas täidab sama ülesannet vist MUPO, siin on meil ranger’id, kelle töökohustuste hulka kuuluvad ka ekslevate
loomadega tegelemine). Tuli välja, et keegi oli hulkuva Murphy üles leidnud ja
rangerid kutsunud, sest tal polnud kaelarihma küljes. Selle aja peale kui H
kohale jõudis, oli Murphy juba kongi pandud ja ära viidud, et omanikud kindlaks
teha. H oli muidu kergendus, et vähemalt koeraga kõik korras, aga võite isegi
arvata, mis peatäis talle osaliseks sai kui ma töölt koju jõudes teada sain
kogu seiklusest. Miskipärast ei saanud Murphy’t enne 17.00 kätte sealt
varjupaigast.
Kui kohale
jõudsime, siis saime hunniku pabereid täita ja $100 maksta. Enne kongi panekut
oli paharätist pilti ka tehtud ja saime seal kõik kõhutäie naerda, sest Murphy
nägi välja nagu tõeline kriminaal. Ise tal tundus tuju täitsa hea olevat, nii
et mine sa tea, mis ta terve päeva tegi seal.
Kui koertest juba juttu tuli, siis hiljuti oli Perth’is üks täiesti šokeeriv
vahejuhtum kui kahe labradori omanik pargis oma koertega jalutas ja mingi mees
kollase labradori Luna omaniku silme all surnuks pussitas (artikkel). Mul tuleb isegi seda
kirjutades praegu pisar silma. Tegu oli täiesti seletamatu kuriteoga – mees jalutas
samas pargis oma koeraga ja järgmisel hetkel oli Luna noahaavadega pikali. Teine
koer pääses vigastusteta ja juba järgmisel päeval saadi kurjategija kätte. Ausalt,
mu süda lihtsalt murdus Luna omanikule mõeldes, sest ma ei kujuta ette, kui
keegi Murphyga nii teeks. Mehe andmeid pole siiani avaldatud, aga järgmine hoop
saabus siis kui ta peale ülekuulamist kautsjoni vastu vabaks lasti.
See lugu puudutas
paljusid ka kohalikus Facebook’i labradoride grupis ja ei läinudki pikalt kui
paar aktivisti otsustasid Luna mälestusürituse korraldada. Kodanikualgatuse raames
hakati ka allkirju koguma, et muuta loomadevastaste kuritegude karistusi rangemaks (petitsioon). Me tahtsime väga ise ka kohale minna, sest kogu see lugu läks väga
hinge ja kuigi meie jaoks oli see pea tunniajase autosõidu kaugusel, siis
tegime kogu päeva plaanid ümber, et Luna mälestuseks kohale minna.
Kuigi üritusega oli seotud just Perth’i labradoride klubi, siis tegelikult
olid kõik neljajalgsed oma peremeestega oodatud. Rahvast oli tõesti palju ja
kõigest nädalaga oli korraldusmeeskond nii palju sponsoreid kampa saanud. Kuigi
me kõik teadsime, et see on väga kurva alatooniga päev, siis seal kohal olles oli
rõhk hoopis Luna perekonna toetamisel ja nii-öelda õigluse jalule seadmisel.
Taustaks mängis elav muusika ja kõik soovijad said annetusi teha ning
allkirja anda seadusmuudatuseks. Ma pole iial nii palju labradore üheskoos
näinud! Luna omanik oli sealsamas ja kuskil oli ka see teine koer, kes sellel
saatuslikul õhtul pääses. Kui Luna omanik väikse kõne pidas, siis polnud ma
ainus, kes pisaraid pühkis. Enamus nende inimeste jaoks (sealhulgas meie ise) oli
see lihtsalt ühe perekonna tragöödia, mis isiklikul tasandil ei puudutanud,
küll aga tuldi kokku, et näidata oma poolehoidu ja toetust. Ma olen varemgi
tähele pannud, et Austraalias on kogukonna ühtekuuluvustunne väga tugev.
Sõnavõttudest jäi muuhulgas kõrvu oma lemmiklooma hoidmine ja kallistamine
kuniks ta meiega on. Meie jaoks on Murphy nagu tõeline perekonnaliige ja ma ei
kujuta ette, kas olekski võimalik ühte koera rohkem armastada ja poputada. Töös
tuleb mul tihti ette, et koduvisiitidel vaatad, kuidas mõne pere neljajalgsed
elavad ja mõtled, et nad ei suuda oma laste eestki korralikult hoolitseda –
milleks sellistel veel koduloomad olema peavad. Nii jube mõelda, et päris 100%
ei suuda me kunagi selle vastu võidelda.
-->
Meil on järgnevad viis nädalat õnn kahe koera eest hoolitseda - Murphy
parim sõber Chico on meiega kuni poolakad Adrianna ja Krystian puhkuselt tagasi
jõuavad. Kõik meie puhkused algavadki
poolakatega läbirääkimisi pidades, sest plaan on alati selline, et nemad
hoiavad meie koera kuni me ära oleme ja vastupidi. Esimesed paar päeva on alati
kõige hullemad, sest Murphyl ja Chicol on lihtsalt nii palju energiat! Nüüd hakkab
vaikselt juba paremaks minema, sest oleme neid pikkadele jalutuskäikudele ja jooksma
viinud. Hullumaja ikka kahe koeraga majandada. Hea asi on see, et meie enda
puhkus hakkab aina lähemale jõudma ja vahetult peale Chico kojuminekut ongi aeg
meil endal kohvreid pakkima hakata!!!
 |
| Kõik, mis hambusse jäi... |
 |
| Sofakunnid |
 |
| Chico ise hiilib niimoodi sülle |
