Me pole nüüd kaua aega blogiga tegeleda jõudnud, sest käisime tööl ja teistes toredates kohtades. :) Seoses tööga on taas mitmeid põnevaid uudiseid. Nimelt saime oma esimese palga. Töötasin eelmisel nädalal 4 päeva ja sain 579 dollarit! Eestis käisin kuu aega ehk siis umbes 20 päeva tööl ja teenisin peaaegu sama palga! Meie teadsime, et tunnitasu on meil 15 dollarit, tegelikult saame koos boonusega aga 18,8 dollarit. Mis boonus see on ja mille eest konkreetselt, seda me muidugi ei tea. Veel maksab tööandja meile 3 dollarit nädalas, et me oma töövormi peseksime :) ja valitsus maksab meile igal nädalal 19,23 dollarit tasu selle eest, et me viitsime töötada piirkonnas, mis on hõredalt asustatud ja eraldatud (loe: tööjõudu on vaja!). Tuletan meelde, et Darwinis elab 120 000 elanikku. Niiet kõik need boonused juurde ja teenimegi nädalas umbes 1500 eeku rohkem, kui alguses arvasime.

Panen siia vahelduseks pilte meie uhkest Stuart Parki kodust:

Neile, kes ootasid saiahallituskatse tulemusi, siis pange nüüd tähele! Sai läks kotis hallitama, aga oma pehmust ta ei kaotanud! Imelik hõljuv hallitus tekkis, aga sai oli pehme nagu oleks ta värske! Järgmiseks ma proovin, kas see sai üldse iial kõvaks läheb. Jube, mis saiu siin ikka valmistatakse!

Peaksime rohkem kirjutama oma töökaaslastest, nad on tõesti naljakad kujud. Enamus töökaaslasi on vanad mehed, kes selles firmas juba 10 – 20 või isegi rohkem aastaid töötanud, paljud neist on Austraaliasse sisse rännanud ja siia elama jäänud. Meid on õnnistatud ka ühe „kohaliku“ naistöökaaslasega Birmast ja see mutt on hull! Esiteks on tal nii kohutav aksent, et me ei saa kunagi aru, mida ta räägib. Ta on megakiire, võiks isegi öelda närviliselt kiirustav ja ega ta ei lase end ka jutustamisel lõdvaks. Vastupidi – ta räägib veel kiiremini, kui töötab! Ta lobiseb palju, ta töötab palju, ta jõuab kõikjale. Kui kõik teised olid meiega kohe alguses sõbralikud, siis tema oli ikka nõiaella ja viisakusega väga vaeva ei näinud. Nüüd ta vist on aru saanud, et me ei tulnud siia firmasse tema tööd ega tema loba röövima, niiet suhted on paranenud. Vahepeal isegi mõistame tema keelt (see on segu tšuksikeelest ja inglise keelest) niiet saame juba veidi sõprust sobitada. Heikki kuulis, et õhtuses vahetuses pidi töötama üks teine tšuks, kes teeb kõike veel kiiremini. Ootame huviga, millal meid õhtusesse vahetusse paigutatakse.

Teised töökaaslased on küll vanuse poolest vähemalt 50 aastased vanamehed, aga käituvad nagu poisikesed. Iga päev viskavad kildu, tögavad teineteist, kogu tööpäev on segu naerust ja sõbralikust üksteise kiusamisest või naljaviluks lõõpimisest. Mul on oma lemmik: vanamees Henry, keda meie alguses Harryks pidasime, meie jaoks on ta multifilmimees, sest sellise näoga meest lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Kutt paneb oma nokamütsi ja laia naeratuse saatel ringi, vahelduseks paar vimkat töökaaslastele ja elu ongi hernes! Uskumatu, millise lustiga siinsed inimesed töötavad! Okei, see töö on küll lihtne, aga usun, et sarnast kollektiivi eestist leida on küll sama tõenäoline nagu sellist tööd tehes Eestis raha teenida.
„Hello, how are you?“
„Hi, I’m good, thanks. How are you?“
„I’m fine. Thank you“
Ehk siis kõigil läheb hästi ja niimoodi käib see igapäevaselt.

Viimasel ajal räägime tööl palju Eestist. Nende jaoks on Eesti vist väga eksootiline koht. Mitmed töökaaslased pole Euroopas kunagi käinudki, rääkimata siis meie kodukandist. Kui üks töökaaslane Mario kuulis, mis valdkonna inimesed me oleme, eriti veel Heikki oma õigusteadusega, siis ahmis ta esiteks mitu sekundit õhku ja alles seejärel sai kõnevõime tagasi. Kahtlemata ei peaks me Mario arvates seal firmas töötama. Kui ta kuulis, millised on meie palgad Eestis, siis ei saanud ta üldse aru, mismoodi inimesed elavad. Samuti rääkis Heikki täna, et tema õigusteadlase haridus on tööl kuum teema ja kellelegi ei mahu pähe, miks ta Eestis „big money“ ei teeni.

Multifilmimees Harry tuleb iga päev mu käest üle küsima, kas tõesti meil on talvel -30 kraadi pakast, sest tema arvates pole see lihtsalt võimalik. Ta küsis, millega me oma majasid kütame, kuidas riietume jne. Kuuldused kolmekümnekraadisest talvest levivad me firmas nii kiiresti, et peaaegu iga päev saab kellegagi sel teemal arutleda. Harry on väga huvitatud eesti rahast, kasvõi müntidest. Palus, et ma otsiks talle meie raha ja siis ta ostab minult selle endale mälestuseks... aga eesti raha mul enam vist ei ole.

Veel üllatas neid, et õpime koolis nii palju võõrkeeli, lapsed austraalias reeglina võõrkeeli ei õpigi. Nad uurivad ja küsivad väga palju eestlaste ja eesti elu kohta. Kusjuures kõik teavad, et olime vene võimu all, aga nüüdseks oleme iseseisev, niiet Venemaaks või venelasteks meid ei peeta. Mitmed korrad oleme kaardile Eesti asukoha märkinud, mõned käivad ka netist otsimas, et kus me siis ikka täpsemalt paikneme. Nad on küsinud, kas meil on oma kuningas ja kuninganna, mida me ekspordime, milliseid on parimad eesti toidud ja kas meil on euro. Euroopa liit on nende jaoks ka väga põnev teema, niiet euroasjadest saab nende austraallastega igavatel lõunapausidel pikalt rääkida.

Veel üks asi, mis meid väga üllatas siin. Kui Eestis lähed näiteks panka asju ajama või poodi, siis võtad järjekorranumbri. Siin on järjekorranumbri asemel inimene, eraldi töötaja! Ta tervitab sind, räägid talle, mida sul vaja on, paneb nime kirja ja seejärel toimetab nii, et ühel hetkel jõuad tellerini. Kui Tele2 poes on samamoodi numbri teema, siis siin Telstra poes oli aparaadi asemel inimene, kes organiseeris järjekorra ja lõpuks jõudsid müüjani. Naljakas.

Üldiselt on elu natuke stabiilsemaks muutunud. Kui meil on tööpäevad, siis väga harva lähme õhtul veel kuskile, sest juba 19 ajal on kottpime ja kõik kohad on suletud. Kujutage ette, et Lõunakeskus või Rocca al mare oleks avatud iga päev 9 – 18, välja arvatud reede, mis on erand paljudes kauplustes, sest siis ollakse avatud kauem, näiteks 21ni. Just niimoodi töötavad siin enamus poed ja pangad ja postimajad jne. Põhjaterritooriumi suurim kaubanduskeskus Casuarina, mis on meie lemmik, jääb meile tihti suletuks, sest olles tööl 18ni me lihtsalt ei jõua sinna. Küllap on asi selles, et siin on tööjõud nii kallis, pole mõtet poode poole ööni lahti hoida. Üleüldse tuleks ära mainida, et siin ei ole mitte asjad kallid, vaid just tööjõud. Paljud toidupoed on näiteks avatud 6.30 kuni 16.00, elu kuidagi algab hommikul varem ja lõpeb varem. Seetõttu magamegi mõnikord juba kell 21 magusat und.


Aga kui meil on vabad päevad, siis lemmik ajaveetmiskoht on kindlasti lainebassein! Kuna Darwini kandis meres ujumine ei tule kõne alla, sest siin vohab jellyfish ehk meduus ehk millimallikas, mis võib surmavalt kõrvetada, siis merre me siin ei kipu. Kuigi jellyfishil on nö kõrghooaeg ja aeg, mil seda ei tohiks eriti esineda, siis sellest hoolimata ei kutsu sellisesse vette miski. Rääkimata veel soolase vee krokodillidest, kes ka võib-olla tahaks meiega koos ujuda ja pärast meid nahka pista! Niisiis me eelistame suurt lainebasseini, mille sissepääs maksab ainult 5 dollarit (pool päeva) või 8 dollarit (terve päev 10 – 18).

Päike on siin tõesti karm, ega päev otsa ei jaksagi seal väga peesitada. Kusjuures enamus inimesi käivad siin t-särkide ja lühikeste pükstega ujumas, julgemad kannavad bikiine või ujumisriideid, päikse käes ei passi nad üldse, kõik lamamistoolid on lohistatud varjulisse kohta. Päevituskreeme spf 30 müüakse siin muideks 1L ja 2L pottides ja pole ka ime, sest sellise päikesega kulubki kaitsekreemi väga palju.

Nii hea meel on järjekordselt sissekannet alustada suurepäraste uudistega! Alates pühapäevast on meil oma kodu! Elame väga ilusas majas Stuart Park linnaosas (kesklinnast umbes 1,5km). Siin on väga levinud kasutada share house varianti, mis tähendab, et ühes majas elab mitu inimest, kõigil on oma magamistuba, aga kööki ja elutuba jagatakse. Meil vedas ka sellise luksusega nagu isiklik vannituba!

Niisiis elame siin majas meie, poiss ja tüdruk Uus-Meremaalt ja austraallane Nick. Esimesel korrusel on meil avar elutuba, mõnus köök, pesupesemise ruum, wc ja lisaks on meil ka oma aed! Aed on küll üsna pisike, aga seal on ka mullivann. Teisel korrusel siis kõigi magamistoad ja meil on ka isiklik rõdu. Üüri maksame igal nädalal 320 dollarit (koos kommunaalkuludega) (kurss peaks olema 11), aga Darwini ja maja seisukorra kohta on see väga soodne. Kõik on kaasaegne, igas ruumis konditsioneer, köök on väga hästi sisustatud, isegi nõudepesumasin on olemas. Tehnika pealt üldiselt austraallased kokku ei hoia (ja miks peakski) kuna nende mõistes on see üsna odav. Teile teadmiseks, et hinnatase on põhimõtteliselt sama, mis Eestis.

Naersime endamisi, et esikus ei olegi mingit kappi või riiulit, kogu esimese korruse põrand on plaaditud jne. Aga kappe esikusse pole neil ju vaja, sest üleriideid ei kasutata, kivipõrand ei olegi varbale kunagi külm, sest siin on ju nii soe alati:). Õhtul meeldis ka ühele väiksele sisalikule meie maja, nõnda ta siis turniski seintel. Täna hommikul käis meil muideks koristaja, kes maja läikima lõi! Tädi sõitis oma koristustööd tegema uue Toyota Rav4-ga :D Olen niiiii õnnelik selle elamise üle, et praegu tundub, et ei läheks siit mingi hinna eest ära! :)




Meil on siin praegu nii hästi läinud, et paremast elust ei oskakski unistada! Kuna oleme kõik nii ruttu saanud, siis tundub nagu me oleks siin palju kauem elanud, tegelikult ainult natuke üle nädala. Imestan ise ka, aga koduigatsust ei olegi, kuigi näen koguaeg väga imelikke unenägusid. Olen unes näinud inimesi, keda ma reaalsuseski pole aastaid näinud (nagu näiteks vanu põhikooliaegseid klassikaaslasi), teisi tuttavaid, endisi töökaaslasi jne. Mõnel hommikul on selline tunne, et polegi korralikult magada saanud, sest nii kirevad unenäod on terve öö olnud.

Üks halb asi on ka meiega juhtunud. Nimelt otsustas mu arvuti mõned päevad peale siiajõudmist otsad anda. Esimese hetkega mõtlesin, et viskan merre selle krdi arvuti, aga noh tegelikult otsisime mingi hooldusfirma, kes ka Maci arvuteid parandab ja sinna me ta viisimegi. Nüüdseks on kõvaketas vahetatud, meie umbes 400 dollari (ehk siis üle 4000krooni) võrra vaesemad ja loodetavasti vähemalt mõneks ajaks õunakesega rahul. Leidis ka hea aja ja koha muidugi, millal katki minna!

Kuigi eestlasi peaks Darwinis päris palju olema, siis juhuslikult pole me ühtki kohanud. Aga kuna saime Heleni kaudu omale töökoha, siis oligi tutvus juba tehtud ja hakkasime rohkem suhtlema. Helen ja Siim on Austraalias varsti juba kaks aastat elanud, niisiis tunnevad nad kohalikku elu päris hästi. Saime nendega laupäeva õhtul kokku, see oli nende viimane õhtu Darwinis, sest nad läksid mangofarmi ja see asub linnast umbes 80km kaugusel. Väga mõnus oli muljeid vahetada ja arutleda siinse elu üle. Lisaks saime väga palju kasulikke nõuandeid jne. Kui alguses tõotas tulla rahulik õhtu pargis, siis õhtu lõpetasime politseis.

Täpsemalt: istusime pargis laua taga (pargid on siin väga korralikud ja mõnusad ajaveetmiskohad, paljudes parkides on lauad-toolid, osades ka tasuta grillimisvõimalus jne), mingil hetkel lähenesid meile erariietes politseinikud ja selgus, et nad otsivad ühte meest, noh me ei teinud väga välja sellest ja kuna me avalikult ei joonud, siis polnud midagi karta. Muide, siin on alkohol nagu põrgujook! Igal pool on sildid no alcohol ja kui jood, siis saad päris hea summa trahvi. Politsei patrullib väga tihti parkides. Meil oli küll õlu ja vahuvein, aga peitsime need aegsasti ära, niiet no worries;) Jutustasime edasi, kuni ühel hetkel nägime meest, keda enne taga aeti. No muidugi oli härra mingi narkolaksu all, kõndis närviliselt mööda parki käed laiali ringi, vahtis hullu pilguga kõiki, aga tüli ei norinud. Umbes tunnike hiljem kuulsime naise kiljumist, kes tuiskas puude vahelt meie juurde (seal on järsak ja trepid) ja muidugi ajas seda tüdrukut see jõle mees taga! Me ei saanud alguses nagu midagi aru, aga tüdruk nuttis ja kisas ja noh ütleme nii, et ta oli šokis! Tüdruk maandus minu kõrvale ja mees tuiskas talle järele, aga meie laua juures ta loobus ja kõndis lihtsalt minema. Me ei saanud alguses aru, mis juhtunud oli, aga juba haarasin telefoni, et politseisse helistada (ettenägelik nagu ma olen otsisin hädaabinumbri juba Eestis välja). Heikki kutsuski politsei, püüdsime tüdrukut rahustada, ta oli sakslane, üsna kohe jõudis ta peika ka meie juurde. Selgus, et mees oli teda näkku löönud (arvas vist narkouimas, et tüdruk on tema naine). Õnneks põgenes tüdruk meie juurde enne kui narkomaan talle veel paar rusikahoopi anda jõudis. Politsei kutsumine pole ka siin riigis eriti lihtne. Heikki seletas, kuhu vaja tulla, et asume põhimõtteliselt politseikontori kõrval, aga talle öeldi, et politsei on busy... Päris närvi ajas see olukord, sest narkar muudkui töllas mööda parki ja vististi otsis oma kadunud naist, politseil aga olevat kiire. Lõpuks ootasime ja vahepeal lausa jälitasime meest, et teda mitte silmist kaotada. Päris koomiline. Tüdruk läks lõpuks ära jaoskonda, et kirjutab seal avalduse. Kui viimaks politsei kohale kimas, siis toimus haarang nagu põnevusfilmis! Narkar kisas üle linna, ropendas jne. Kui pätt oli kinni võetud tulid politseinikud meid tänama! Tegemist olevat neile tuntud kriminaaliga, kes hiljuti vanglast välja sai ja kelle nüüd kenasti sinna tagasi saab saata. Politseinike suhtumine oli hästi vahva, tänasid meid nagu kangelasi:). Seejärel pidime ka meie jaoskonda minema, et kõik ametlikult raporteerida. Tol ööl ma mõtlesin – jumal tänatud, et ma selline jänespüks olen, et üksi kuskil pimedas ei julge töllata!

Mul on jäänud mulje, et austraallaste toitumisharjumused on üsna ebatervislikud. Väga paljude toitudega on tunne, et need on pulbrist kokku segatud:D Näiteks sai on siin hästi pehme terve nädala (võib-olla isegi kauem?) niiet varsti me teeme selle saiakatse ära, et kas see hallitama üldse läheb või ongi elu lõpuni nii pehme nagu ahjust otse võetud:D Heikki proovis selle kurikuulsa pähklivõi ka ära, jube magus, suu kleepus kokku. Siis on neil mingi creamy milk, ehk siis selline magus piim (õiget piima me veel pole proovinud). Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga Fanta on siin teistsuguse maitsega, ei meeldi väga. Tänu Helenile ja Siimule saime teada, et hapukoor, mida müütide järgi siin maailma teises otsas ei toodeta, on siiski olemas! Hapukoor on siin hästi paks, müüakse sellises pakendis, nagu meil kohvikoor, aga maitse on meie arvates täitsa kodumaine. Suurest rõõmust tegime kohe tomati-kurgisalatit rohke hapukoorega! Ma niii tahan siin ise süüa teha, sest oleme nii kaua igasugu jama söönud, päris tihti McD käinud ja väljas söönud. Esimesel päeval proovisime siinset kartuli- ja makaronisalatit ja see oli nii vastik, et viskasime minema. Ma mõtlesin, et asi hapukoores ongi, aga kuna normaalne hapukoor on olemas, siis ei kujuta ette, mis solki nad sinna salatisse panevad. Seega on mul plaani võetud üks korralik kartulisalat valmistada. Ei usu, et see nii hea tuleb nagu vanaema tehtud, aga annan endast parima! Eile tuli mul poes metsik kohukese isu!!! Niisiis, ma soovitan teil seal kodus süüa kohalikke salateid ja kohukesi ning meie peale mõelda:)

Nüüd on meil palju olulisi uudiseid. Esiteks on meil olemas oma auto!!! See tundub tõeline luksus, sest autoost oli siin üllatavalt keeruline. Heikki sõidab juba päris vabalt vasakpoolses liikluses, mul ajab see natuke veel pea sassi, aga ära proovisin! Automaat käigukastiga on siin maal ikka väga mugav, ma ei kujuta ette, kuidas ma vasaku käega siin käike vahetaks! Aga jah, hullu pole, ma hakkan varsti aktiivsemalt autojuhiks, praegu sõidab peamiselt Heikki. Auto on mõnusalt suur ja mugav ning viib meid kõikjale truult kohale!



Veel on meil uudis töö kohta! Nimelt alates teisipäevast on meil töökoht! Tegelikult me pidime alles teisipäeval enda arvates töövestlusele minema, aga kui kohale jõudsime, siis hakkasime kohe pabereid täitma (vist mingi 5 erinevat lehte), saime töövormi ja asusime ametisse. Ma ei kujuta ette, kuidas meie ametinimetus on, hea nali on ka see, et me ei tea oma palka. Töötame firmas Gate Gourmet, mis tegeleb lennufirmadele catering teenuse pakkumisega, niiet meie töökoht on Darwini lennujaam.

Ma võin kirjeldada meie tööpäeva: alustame kell 10.00 vormid seljas, igasugu hügieeninõuetele vastavalt varustatud. Kõigepealt peame 45 minutit ette valmistama ühekordsete nõude komplekte. Kõigil on muidugi savi, kuidas sa need noad-kahvlid-lusikad-salvrätid jne kilekotti paned, aga ikkagi tuleb tähtis nägu pähe teha, et tegemist on olulise ülesandega. Seejärel juba kell 10.45 on meil tasuta soe lõunasöök! Noh lõunaks kulub ametlikult 20 minutit, selle aja jooksul jõuad veel ka ühe või paar jäätist ära süüa, mis samuti on tasuta, limiteerimata koguses lihtsalt võta külmikust terve tööpäeva jooksul! Sellist luksust ma ei oleks unes ka osanud näha, maiasmokk nagu ma olen:P Seda ma ei pea enam vist mainima, et ka kõik mahlad, kohvid, veed jne on töötajatele tarbimiseks. Peale pausi jätkame toidu laadimist autodesse, meie ülesanne on kühveldada nende lennuki toidukastide vahesahtlitesse jääd, seda teeme umbes 15 minutit. Siis sõidame firma vaniga lennujaama ja peaaegu alati ootame veel lennujaamas tükk aega esimest lennukit. Niiet jällegi on pausi mingi tund või poolteist, mille järel me hakkame lennukeid puhastama. Esimesel päeval sai aga kohe selgeks, et „puhastama“ on natuke palju öeldud. Pigem kiirustad lennukisse, teed tähtsa näo, et sul on palju tööd, paned pealtnäha kõik nii nagu peab ja jooksed lennukist välja. Ajalimiit on päris karm, iga lennuki jaoks on aega max15 minutit ja ideaalis peaks pudist jne ära puhastama kõik istekohad, kõrvaklapid ära korjama, turvavööd korda panema ja sahtlist sodi ära võtma. Selleks kõigeks on meie arvates umbes poole rohkem inimesi palgatud, kui tegelikult tarvis oleks ja reaalsus on see, et korralikult ei korista seal keegi. Esimesel päeval saime kohe märkuse, et koristame liiga hästi:)

Niimoodi siis tuleb üle käia päevas umbes 5-7 lennukist, vahepeal jälle puhkepausid. Kui see „raske“ töö on tehtud, siis sõidame tagasi oma Gate Gourmet staapi, laeme tühjad ja kasutatud toidukastid maha ja siis on jälle paus. See paus mulle meeldib, saab jälle jäätist süüa ja pealegi on selleks ajaks kell saanud umbes viis, ehk tööpäeva lõpuni on ainult tunnike. See tunnike kulub toidukastide tühjendamiseks.

Ma pole küll teab, mis suur „roheline“ ja iga päev keskkonna pärast südant ei valuta, aga see mida nad siin teevad on ikka ulme. Kõik, mis nendes kastides on, tuleb ära visata! Me viskame nii palju toitu, mahla, ühekordseid kasutamata nõusid jnejne minema. Kindlasti tehakse seda ka mujal, aga pole lihtsalt kokku puutunud, igapäevaselt seda nähes tekib küll küsimus, et milleks võtta jälle näiteks uus salvrätipakk, kui samasugune kinnine on kasutamata.

Muidugi on harjumatu ka see, kuidas siinsed kohalikud töötavad. Kõik on savi, keegi sind ei õpeta, kedagi ei huvita, kui korralikult sa töötad jne, kõigil on suhtumine no worries. Samas on kõik väga rõõmsameelsed, abivalmid ja megaviisakad. Veel on väsitav, et iga liigutuse järel peavad pausid olema. Kui meie tööpäev on 10 – 18, siis tööd teeme reaalselt ainult poole sellest ajast. Noh, samas meil on tunnipalk, peaks vabalt võtma:)

Heikki sai kolmandal tööpäeval kätte mingisuguse niinimetatud töölepingu, kus oli kirjas, et palgaks kujuneb 15,036 doltsi tunnis miinus maksud. Maksudena läheb maha sellest siis 13,5%. Loodame, et mina ka millalgi töölepingu allkirjastatud saan :). Järgmise nädala töögraafikut nähes tahtsime mõlemad ülemuse maha lüüa. Oleme mõlemad tööl 4 päeva nädalas ja ainult ühe päeva koos. See tähendab, et meil pole järgmine nädal ühtegi vaba päeva koos. Eks peab uurima, kas ta kavatsebki sellist poliitikat jätkata meiega või milles probleem.

Samuti sai Heikki eile ühe samasuguse lihttöötaja käest nagu meie teada, et tema teenib 2000 doltsi nädalas ehk 22 000 eeku nädalas ehk 88 000 EEKU KUUS !!!!! Ise on nad täielikud lontrused kõik ja teenivad sellist rasket raha! Tegemist siis antud juhul portugali vanamehega, kes selles firmas 22 aastat passinud. Me ei taha üldse teadagi palju meie ülemus ja muud lontrused teenivad. Pole paha!

Nägime lehes enda valdkonna töökuulutusi ja kui nüüd keegi minu endistest töökaaslastest või tulevastest noorsootöötajatest loeb, siis pange tähele! Siin teeniks ma noorsootöötajana kuus umbes 55 000 eeku! Ma ei kujuta ette, millisel sajandil Eestis sellist raha noorsootöö valdkonnas näeb! Ka Heikki teeniks siin väga hästi – juristi palk ametiasutuses on umbes 80 000 – 100 000 kuus.

Nüüdseks oleme juba targemad ja võib öelda, et mõnes mõttes on elu siin sama kallis nagu Eestis või ainult veidi kallim. Toidupoes on palju sooduspakkumisi, kui just neid valida, on hinnad peaaegu samad. Tõsi, me pole iial poes niimoodi hindu jälginud, kui siin elades! Alati peab vaatama ja võrdlema, sest pimesi ostes võib väga ebameeldivaid üllatusi kassas ette tulla. Samas on näiteks autod samas hinnaklassis, riided ja jalanõud on teinekord isegi odavamad. Näiteks oli mul tööle vaja tumedaid tenniseid ja saime need 80.-. Kui me oma töökaaslasele eesti keskmisest palgast ja pensionist rääkisime, siis alguses ta arvas, et jutt on nädala mitte kuusissetulekust (siin käib kõik arvestus nädala kaupa). Kui ta lõpuks aru sai, siis oli tema emotsioon päris hea:D


Väga raske on teha valikut, mida ja kui palju kirjutada, sest kirjutada oleks tõesti palju! Inimesed on siin väga teistsugused, meie töökaaslastest võiks filmi teha! Võib-olla see on alguse asi, aga mulle tundub, et elu on siin mugavam ja mõnusam. Ilmad on väga ilusad, kuigi juba kell 18-19 läheb pimedaks. Mõnikord me lähmegi umbes 20-21 ajal juba magama, mis meiesuguste öökullide jaoks on täiesti uus nähtus. Ööd on väga soojad ja pimedad, päeval on vaid päike. Kuigi siin võiks ennast neegriks päevitada, on kohalikud üldiselt heledad või tagasihoidliku päevitusega. Selliseid grillkanu nagu meil jaanuaris polegi ma siin näinud!

Meil on ainult üks suur mure veel jäänud ja see on korter. Siin käib kõik ajalehekuulutuste järgi, õudne mõelda! Ajalehes on kuulutus mingi korteriga, mõnikord pole isegi hinda märgitud, enamasti pilte pole või on üks väike pilt, kust niikuinii midagi aru ei saa. Ja siis on määratud aeg, millal saab seda korterit vaadata, näiteks teisipäeval kell 10.30 – 12.00, hullem veel kui arsti juures käik! Praegu on Darwinis tipphooaeg ja ka see võib otsimist raskendada, eks näis. Hoidke meile pöialt, et me mingi kodu leiaks:)

Põhjaterritooriumi pealinn - Darwin

Me oleme nüüdseks juba mitu päeva Darwinis peatunud ja vaja oleks teid informeerida oma tegemistest. Peamiselt oleme otsinud autot ja see pole mitte kerge olnud. Pakkumisi on palju, aga tundub, et tahtjaid on veel rohkem. Valikus oli meil kas universaalkerega auto või väike buss ehk van. Alguses otsustasime vani kasuks, sest selles on rohkem ruumi elada. Peale kahe vaniga tutvumist sai selgeks, et need rondid ei ole päris meie jaoks. Selliseid busse pole ma vist varem näinudki! Üks oli vanem kui ma ise ja teine umbes minuvanune:D Lisaks sellele olid need bussid üsna omanäolised (loe: julge dekoratsiooniga). Selliste vanide hinnaklass on muide u 25 000 – 35 000 eeku. Samuti tundub vasakpoolse liiklusega maal manuaalkäigukast liig mis liig. Niisiis otsustasime universaali kasuks ja juba homme peaks meie pepusid liigutama V6 mootoriga Holden Commodore (Eestis tuntud kui Opel Omega). Kui autodest veel rääkida, siis on siin kandis moes nimelised numbrimärgid, mõned huvitavamad näited: MAFIA, EASEXY, RUDY jne. Ja kui liiklusest ka veel rääkida, siis proovisõitudel on olnud juba väga teravaid elamusi. Ka autotee ületamine läheb teinekord riskantselt. Pöördel siin keegi teed ei anna, ülekäiguradasid on väga vähe. Kui valgusfoori juures teed ületada, siis foor teeb nii hullu häält, et iga kurt ka kuuleb.

Siis huvitab teid kindlasti, kus me elame. Darwinis on palju backpackersite hosteleid, kus on enamasti 2/4/6/8in toad. Sõltuvalt sellest, mitu inimest toas, kujuneb hind. Ja hinnad on siin soolased! Keskmiselt saab toas koha 300 – 350eeki eest, mis sisaldab mõnes kohas ka hommikusööki. Tuba kahele on muidugi kallim, u 1000eeku, aga kõik muud tingimused samad. Meie esimeses hostelis oli „hommikusöögiks“ sai, või ja marmelaad, lisaks kohvi-teepulber. Sõimegi siis paljast saia ja kirusime. Need hostelid on suht kehvas seisus, üsna ülerahvastatud ja kindlasti ei vasta meie mõistes küsitud hinnale. Duši all ma üksi käia ei julge (noh okei natuke ka nende killer-elukate pärast), kõik on väga räpane, vahepeal tuleb nari teisel korrusel magada jne. Nendel õhtutel me meenutame luksust, mis meil kodus oli...

Darwinis elades ei saa kindlasti jätta maninimata aborigeene. Aborigeenid, keda meie oleme kohanud, näevad välja nagu eesti prügikastikollid, nad on enamasti väga peenikesed, räpased, käivad paljajalu linnas ringi ja kerjavad. Õhtuti nad panevad oma bändi kokku ja üritavad sedasi raha teenida. Tihti on nad purjus, oksendavad, kisavad ja tuiguvad ringi. Heikkile nad ei meeldi üldse, aga minuarust on nad kohati isegi põnevad. Noh pigem muidugi on huvitav see, kuidas nad oma hõimudes, mitte linnatänavatel elavad. Aborigeenid moodustavad ligi 1,6% elanikkonnast, kõige rohkem leidubki neid Põhja-Austraalias. Pärismaalaste elutingimused on küll paranemas, kuid isegi praegu on aborigeenide olukord näiteks hariduse, tervishoiu jne valdkondades palju halvem kui teistel austraallastel. 1992. aastal tehti aborigeenide jaoks oluline otsus – pärismaalaste maaõigusseadus, mille järgi ala, kus aborigeenid võivad tõendada oma asustuse järjepidevust, on neil õigus kuulutada enda omandiks. Maaomandi teema ongi kõige olulisem küsimus aborigeenide jaoks. Igal pool müüakse aborigeenide kunsti, siin lähedal on ka aborigeenide muuseum.

Tööd me veel eriti otsinud ei ole. Me pole veel korralikku CV ka teinud, enne pole mõtet kandideeridagi. Võimalik, et ühe eestlase abiga saame mingi töö, aga eks ma kirjutan sellest hiljem. Elu on eestlase jaoks Darwinis väga kallis, sellepärast olekski vaja kiirelt töö leida. Väljas söömas käimine on väga kulukas, isegi McDonalds (mis muidu on suht odav igal pool), on siin päris kallis. Ka toidupoes on mõned hinnad üüratud! Väike jäätis näiteks maksab umbes 30eeku, sai 30eeku, banaani kilo 40eeku, 0,33l õlu 35eeku, väike šokolaad 40eeku. Muidugi on poes ka palju sooduspakkumisi, aga sellest hoolimata on hinnatase hoopis teine. Me küll teadsime seda, aga kohapeal on ikkagi ulme vaadata, et kõik on nii kallis.

Inimesed on siin väga sõbralikud, mõnikord isegi liiga familiaarsed. Iga kassapidaja küsib, kuidas sul läheb, inimesed teretavad sind tänaval möödudes, naeratavad, jõuavad vabandada juba enne, kui varba peale astuvad jne. Ma olen veel natuke liiga „eestlane“ ja võõrastega oma asju arutada ei viitsi, aga Heikki proovib nö massi sulanduda. Iga asja peale on kohustuslik öelda „no worries“ / „no worries, mate“, muidugi keep smiling alati. Eile, kui sööma läksime, siis ukse peal olnud tibi ei tahtnud meid enne sissegi lasta, kui me ei naeratanud. Eks see natuke võlts tundub, võtab aega, et harjuda. Me oleme mõnikord mõelnud järjekordsele kassapidajale vastata, et kle kehvasti läheb, kõik on nii kallis, autot ei ole ja tööd pole ka leidnud:D.

Aga muidu me naudime sooja ilma, uudistame vaatamisväärsusi, õpime kohalikku elu-olu tundma. Elu tundub siin üldiselt ikka palju mõnusam ja pingevabam. Sellist tunnet küll ei ole, et kodust nii kaugel oleme. Ajavahe pole ka kuidagi tunda andnud, sest sõitsime siia ju nii kaua ja päevad-ööd olid niikuinii sassis. Ainuke asi, mis mulle ei meeldi, et siin nii vara pimedaks läheb... Aa ja minu foobiad! Juba Darwini lennujaamas nägin ma suurte koibadega ämblikku, täna oli üks sisalik teel. Rohkem õnneks pole veel kedagi näinud:D Muidu oleme rõõmsad ja loodame varsti kuskil tööle hakata, sest see Darwin on küll siuke väike linn, et ega siin midagi väga teha ei ole.

Juhhuuuu, me oleme Austraalias, täpsemalt Darwinis! Esimesed muljed linnast on küll tagasihoidlikud, aga sellest kõigest juba hiljem. Kuna me reisisime siia niiiii kaua, siis esmalt muljed marsruudist Tallinn – Darwin.

Meie lennureis algas Riiast, kust sõitsime Londonisse. Riiga viis meid Simpel Express eesotsas bussijuht Arviga. Riiga tuli meid saatma ka minu pere, niiet kes mind vähegi tunnevad, siis võivad kindlad olla, et ilma pisarateta ma sealt ei lahkunud. Lennureis Air Balticuga oli tiptop, jõudsime Londonisse Gatwicki lennujaama kohaliku aja järgi kell 18.00. Londonis ootasid meid vanad head sõbrannad Truubid (loe: Truub ja Idowu), kelle juures ka ühe öö peatusime. London on niiiiii äge linn, aga metrooreis lennujaamast linna näitas oma hinnatasemega ära, et siin kulub raha väga kiiresti. Metrooga 30min linna maksab u 200eek nägu, aga teades kui suur on London, siis selliseid otsi on vaja teha mitu. Kokku läks meil u 3 tundi, et jõuda lennujaamast Truubide juurde! Linn oli väga omanäoline, meile mõlemale väga meeldis. Ainsaks miinuseks kindlasti hinnatase ja ilm, sest juba järgmisel hommikul sadas padukat ja me pidime läbi vihma jõudma Stanstedi lennujaama.

Sõit Air Asiaga Londonist Kuala Lumpuri oli jubeeee! Esiteks kestis see 13 tundi ja teiseks oli viimased paar tundi täis turbulentsust, mille saatel mitmed reisijad oksendasid! Tunne oli nagu sõidaks ameerika mägedel, akna taga müristas ja paugutas äike, lennuk rappus kohutavalt! Ma jõudsin juba vahepeal palvetada, et ta teeks hädamaandumise, sest süda oli nii paha, lausa nõrk juba olla. Õnneks me siiski ei oksendanud, aga lennuk oli oksehaisu täis küll. Kui me Kuala Lumpuri jõudsime, siis seal ootas meid selline leitsak nagu teil Eestimaal☺

Kuala Lumpuri esimene šokk oli lennujaama WC, mis tähendas ainult auku maas! Viimati nägin selliseid Serbias. Ja isegi kui teisel pool lennujaama olid luksuslikud potid, siis prill-laual olid ikkagi siisekulunud jalajäljed.

Sõitsime bussiga u 75km linna ja see läks meile kahele maksma 60eek, mis võrreldes meie eelmise peatuskoha Londoniga oli väga odav hind. Hinnataseme näiteks sobib kõige paremini McDonaldsi bigmac eine, mis maksis 32eeku. Käisime vaatamas Kuala Lumpuri kaksiktorne Petronas, mis olid väga võimsad! Tegime pilte ka, aga pildilt ei tundu tornid üldse nii kõrged ja erilised. Pidime väikse otsa ka metrooga tegema, mis jällegi üllatas odava hinnaga (8eek pilet). Kuala Lumpur on küll väga ilus ja kõrgeks ehitatud linn, aga samas ka väga räpane. Kampaania Malaisia puhtaks sobiks sinna ideaalselt! Huvitav oli jälgida kohalikke naisi ja nende riietumisstiili, nemad omakorda jõllitasid meid, sest ma olin vist ebasobivalt riides (või olime me niisama lahedad) :D

Singapuri jõudsime jälle AirAsia abiga, lend oli lühike, kõigest tund. Singapuri lennujaam oli väga uhke ja suur. Inimesed ei petnudki meid väites, et see on kõige kasutajasõbralikum lennujaam maailmas. Igas wc oli oma koristaja, isegi veepritsmeid või tolmukübemeid ei olnud kuskil, kõik laitmatult puhas. Suuruse kohta võib öelda, et mitu head kilomeetrit sai vist läbitud. Igal pool olid vaibad maas, isegi lamamistoolid, kus inimesed said mugavalt magada. Eskalaatorid viisid maad mööda edasi, et ühtki sammu ei peaks ise kõndima. Lennureis jätkus peatselt austraalia kohaliku firma JetStar pardal. Lennuk ise oli küll räsitud ja vana, aga kohale me jõudsime. Darwini lennujaam oli pisike, sest ka linn ise on väike, u 100 000 elanikku.

Esimese hooga jätab Austraalia põhjaosa väga kuivanud mulje. Ilm on ilus ja päikseline, õnneks mitte liiga lämbe. Siin on väga paljud asjad teistmoodi, kindlasti kirjutame kõigest täpsemalt, aga seda juba hiljem;)