farm loomariik

Redback ja sinikeel sisalik

17:41Ketlin

Enne Austraaliasse jõudmist olin paanikas ja mõtlesin õudusega, et mis kohutavaid elukaid siin kõik kohata võib. Austraalia on lisaks näiteks armsatele kängurudele ju tuntud igasugu mürgiste madude ja ämblike poolest, kellega näiteks farmis töötades pole eriline ime kokku joosta. Siin elades on paanika üle läinud ja tundub, et pigem kohtad neid elukaid väga harva ja suure juhuse tahtel.

Ühel kiirel tööpäeva hommikul oligi mul tore juhus tutvuda redback ämblikuga. Kes veel ei tea, siis minu suurim hirm (foobia?) on alati olnud ämblikud (ja teised pisikesed putukad). Mõne foto vaatamisest võib mul juba kananahk ihule tulla, ma jälestan ämblikke!



Aga seal ta siis passis – üks mürgisemaid ja kardetumaid ämblikke. Tegu oli emase ämblikuga, kellel oli muna kaasas ja muna sees passisid siis beebi-redback’id.

Redback’i võib kohata vaid Austraalias, tema hammustus on piinavalt valulik ja isegi surmav (eriti ohtlik just laste ja vanurite jaoks). Hammustuse tagajärjeks on pea- ja kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, väga kõrge palavik ja higistamine, valu rinnus.

Kusjuures see ohtlik tegelane on üsna pisike – emased tavaliselt cm pikkused ja isased on veel väiksemad (3-4mm). Päris õudne, et need suured emased söövad peale paaritumist vaese väikse isase lihtsalt ära! Ja isegi, kui mõnikord see emane isast alla ei neela, siis surevad isased vennikesed varsti peale paaritumist.

Ilma toiduta suudavad redback’id elada isegi kuni 100 päeva ehk siis kolm kuud!

Arvatakse, et igal aastal saavad tuhanded inimesed üle kogu Austraalia redback’i hammustust tunda. Kusjuures reeglina on hammustuse taga just emane redback ja isegi kui isane on oma mürgihambaga inimese kallale saanud, siis hammustus ei ole nii valulik ja ohtlik. Miskipärast on suurim tõenäosus seda kurikuulsat hammustust tunda just detsembrist aprillini.




Mind õnneks see tegelane hammustada ei saanud ja kui kutsusin kohaliku looduslapse ämblikku vaatama, siis mees tappis ta üsna kiiresti. See muna beebidega oli arvestades pisikest redback’i niiiii suur! Kuigi kohalikud peaks olema harjunud selliste mürgiste tegelastega, siis tekitas see väike redback ikkagi elevust. Vanamees Fred ise uuris päeva lõpus, kas nägime veel redback’e, aga õnneks on see siiani viimaseks jäänud. Loodan südamest, et sellega mu kohtumised mürgiämblikega on läbi!

Teine huvitav vahejuhtum oli täna tööl, kui lõunapausi ajal märkas seesama looduslaps Alfie rohus blue tongue lizard’it ehk sinikeel sisalikku. Okei, meie emotsioonid olid küll ehedad! Kõige tipuks püüdis mees sisaliku kinni ja näitas seda meile, aga ma niiiiii ehmatasin, et kiljatasin üle kogu maa!:D Alfie hoidis teda käes samamoodi nagu mina kunagi väikest krokodilli. Naljakas, kuidas kohalike jaoks need elukad on nii tavalised, kuidas nad oskavad neid spetsiaalselt pea juurest õige koha pealt kinni võtta, kuidas nad tunnevad niiii paljusid erinevaid sisalikke ja keda iganes veel! Kui meie oleks kahekesi kuskil sinikeelt kohanud, siis oleks küll vesi ahjus, sest natuke on ta mao või väikse kroksi moodi.




Sinikeel sisalikku ei olegi tegelikult raske kinni püüda, sest ta liigub väga aeglaselt. Selline tunne, nagu oma suure keha juurde oleks ta karistuseks saanud propotsionaalselt liiga väiksed jalad. Kuigi neid on kerge püüda, siis tasuks olla ettevaatlik, sest kui sinikeel otsustab hammustada, siis ta ei pruugi enam lahti lasta! Õnneks ei kavatse ma kunagi kuskile tihnikusse sinikeeli püüdma minna : )

Austraalias elab kuus erinevat liiki sinikeel sisalikke, kes peamiselt erinevad üksteisest värvi ja suuruse poolest. Üldiselt on sinikeeled pruuni või hallikat värvi ja 30cm pikkused (+ sabajupp) ehk siis kokku umbes pool meetrit. Isastel on võrreldes kehaga väga suur pea, kuid emased on üldiselt suuremat kasvu. Ma arvan, et meie nägime emast sinikeelt.

Sinikeel sisalik sööb taimi ja väiksemaid loomi, näiteks igasugu mardikaid, ritsikaid, tõuke, tigusid ja isegi väiksemaid sisalikke. Lemmiktoiduks on neil igasugu nälkjad ja teod, aga seda ehk seetõttu, et aelgase sinikeele jaoks on näiteks teod veel aeglasemad, ehk siis kergemini kättesaadavad. Muide – tihti matsutavad sinikeeled isukalt aedades näiteks koeratoitu.



Põgenedes võib sinikeel saagiks jätta vaid saba, sest nad saavad oma saba nö maha jätta. Uus kasvab päris kiiresti ja vahepealse aja elab sisalik kenasti ka ilma sabata üle, kui ta saab stabiilselt toitu. Saba on nimelt sinikeele toidusahver, kuhu varutakse toit ja vesi.

Ma küll ei kujuta ette miks, aga sinikeeled on väga populaarsed koduloomad. Meile tundus see tegelane üsna vastiku välimusega ja oma koju ei tahaks sellist küll iial.



Sellega meie kohtumised loomariigi esindajatega selleks korraks piirduvad. Mõnes mõttes on huvitav kohalikke elukaid näha just farmis töötades, sest siis on alati ümberringi austraallasi, kes teavad ja tunnevad neid loomi. Kui me kahekesi kuskil selliseid kohtaks, siis jookseks ilmselt ehmatusest minema, aga kui Alfie ta kätte võttis, siis oli tõesti loomakest parem uurida. Meil on veel sada aastat siin farmis vaja töötada, nii et küllap ei jää need elukad viimasteks.

Põld on meil ära kuivanud ja töö käib täies hoos. Mõnes mõttes on vihm meile teene teinud ja kahandanud saaki ehk siis muutnud meie tööpäevad lühemaks ja kergemaks. Tihti lõpetame varem, sest melonid pole korjamiseks küpsed. Ainus jama on see, et Karadoc’i sild on täiesti vee all, veetase muudkui tõuseb ja tee on ametlikult suletud. Iga kord, kui sealt üle sõidame, on mul süda saapasääres, sest sõita saab vaid piirete järgi ja kui ei teaks, siis ei oskaks arvatagi, et seal sild on.


Muidu on farmielu ikka tavaline, viimasel ajal väga kuum ja seetõttu väsitavam. Reedel palgatšekki kätte saades oli muidugi meeldivaks üllatuseks, et see hommik, mil me vihmaga 30min töötasime, kajastus tšekil 2-tunnise tööpäevana : ) Ikkagi inimesed!





You Might Also Like

5 kommentaari

  1. Ei ole võimalik, et minu Ketu selliste elukatega kohtudes veel nii optimistlikuna näib!!!emps

    ReplyDelete
  2. mulle hakkasid need sinikeeled väga meeldima- ilusad teised.äkki saadad meile mõne.vanzal on üksi igav:)suvel on aed tigusid täis äkki saaks neist lahti.

    elise ja vanza

    ReplyDelete
  3. Palju, palju õnne!!! Keku perega

    ReplyDelete
  4. Elise sa oled ikka täitsa hull:D Pildi pealt vbl paistavad need sinikeeled jah armsad, aga rohkem neid küll kohata ei tahaks! Oled sina ikka looduslaps:)

    ReplyDelete
  5. Ootan juba pingsalt teie uut postitust!!Samuti tahan kuulda arvamust farmist :D

    ReplyDelete

Powered by Blogger.

Contact Form