10. märts oli siis see kauaoodatud päev, mil ma viimast korda oma ülikooli läksin ja magistrikraadiga sealt mõned tunnid hiljem lahkusin. Paljudele on tundunud veider, et viimased eksamid said novembriks tehtud ja aktus toimus alles märtsis, aga tundub, et jõulupuhkuste tõttu ei olekski teisiti võimalik. Olgu veel selgituseks öeldud, et ülikoolide jõulupuhkus kestab tavaliselt veebruari keskpaigani st üsna kohe kooliaasta alguses toimuvadki lõpuaktused.

Tegelikult oli hinges natuke kurb ka, sest nüüd ma ei olegi enam üliõpilane. Elu on muidugi muretum ja ühtäkki tundus, et kuskilt taevast sadas nii palju vaba aega sülle, aga samas ei saaks öelda, et ma igal õhtul sama inspiratsioonivalanguga koju läheks. Loengud olid meil tõesti alati põnevad ja neis osalemine tundus pigem privileeg kui kohustus. Kuigi halle juuksekarvu tuli nii mõnegli perioodil juurde, siis lõppkokkuvõttes oli see kindlasti üks parimaid asju, mis kunagi olen ette võtnud. Jääb vaid loota, et see ei olnud mu viimane diplom.

 Naljakas, et Austraalias tuleb alati aktusele nö ametlikult registreerida. Kui registreerimistähtaja maha magad, siis saadetakse diplom postiga koju ja ongi kõik. Ma olin muidugi juba ammu nii elevil, et esimesel võimalusel registreerisin ja tellisin kohe ka lõpuaktuse riided ära (kõik sai netis korda ajada). Vend mul ikka naeris, et ma nagu Harry Potter’i filmist selle pika kuuega, aga peab tunnistama, et andis tunde küll, nagu lõpetaks päris ülikooli, mis maailma kontekstis midagi tähendab ka. Kõiki riideid on võimalik osta, aga nagu enamik üliõpilasi, siis ma laenutasin kõik peale mütsi. Mul mõned kursakaaslased ostsid selle kuue baka lõpus ja nüüd selgus, et see ei sobigi. Kogu selle riietusega käib kaasas paras teadus (kuidas mida kanda, mis värv vastab millisele harule, mis kraadiga lisandub veel midagi jne jne).

Minul oli vajalik:

Müts ehk trencher cap - $18 (ostuhind)

Kuub ehk gown - $50 (laenutus)

Värviline lint ehk hood $25 (laenutus)

Ma täpselt ei teagi mille järgi need värvid on välja töötatud, aga igal kursusel on siis ametlik värv (minul Spectrum Orange). Kui tänapäeval kantakse seda komplekti vaid lõpetamisel, siis ajalooliselt oli see umbes nagu koolivorm. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi midagi ebamugavamat kandnud. Jube kui palav sellega oli, rääkimata sellest, et tegemist on täiesti vormitu asjaga, mis kuidagi seljas ei taha püsida (no vaadake ise mu pilte). Õnneks toimus aktus alles õhtul, aga ma siiski õhetasin ja higistasin sellega mitu tundi. Mehed muideks peaks selle all veel ülikonda kandma!

Lõpuaktusele sain ainult kaks kutset, sest rahvast oli lihtsalt nii palju ja lisakutseid ei jagatud (kuigi saal mahutab üle 1000 inimese). Aktus ise kippus natuke pikale venima, samas nautisin igat hetke, sest see oli peaaegu nagu ajas tagasiminek. Ma ise arvan, et mu ülikoolikompleks on üks ilusamaid ajaloolisi hooneid modernses Perth’is ja Winthrop Hall on nagu vaatamisväärsus omaette. Igal aastal toimub siin üle 20 lõpuaktuse.

Kui esimesed kõned olid peetud, siis hakkasid lõpetajad ükshaaval lavalt läbi käima, et rektor Michael Chaney’ga kätt suruda. Vahepeal oli muusikapalu ja veel kõnesid ja lõpus said mõned eriti tähtsad professorid oma elutöö medalid kätte ja oligi aktus läbi. Selle aja peale olid väljas lauad kaetud ja kui mina arvasin, et suupistete näol pakutakse puuvilju ja küpsiseid, siis tegelikult olid seal sellised hõrgutised, mida pigem eeldaks presidendi vastuvõtul näha. Haarasin kohe klaasi vahuveini, sest no lihtsalt nii hea tunne oli nagu oleks just miljoni võitnud! Kui palju on olnud neid hetki, mil õudusega mõtlesin, et see kool ei saa kunagi läbi, kui palju unetuid öid sai selle kraadi nimel ohverdatud ja kui lugematuid kordi ma olin sellest päevast unistanud!

Video tähtsast hetkest:

Mäletan kuidas enne kursuse algust üks mu tuttav ütles, et kui esimesel kooliaastal minust veel midagi võib kuulda, siis teisel aastal ta üldse ei hakkagi mind kuskile kutsuma – ja kui täpselt ta seda teadis (ise sama kooli lõpetanu). Ise ma ütlen ikka: jumal tänatud, et mul polnud aimugi kui intensiivne see kursus olema saab.

Natuke kahju oli nende ülevoolavate tunnetega lihtsalt koju sõita, sest ma poleks kuidagi osanud neljapäeva õhtul tähistada. Nagu öeldud, siis eriti kedagi aktusele kutsuda ei saanud, kuna inimesed poleks saali mahtunud. Sõbral oli väike sünnipäev ja oleks hea meelega lihtsalt sinna edasi läinud, aga Austraaliale omaselt sai pidu juba kella kümneks läbi ja nii me siis tagasi koju sõitsimegi. Üldse peab tunnistama, et ma olen väga kehv tähistaja vist viimasel ajal. Mingit pidu kursakaaslastega ka ei olnud, enamusel oli üldse reede tööpäev ja nii mitmedki ei tulnud lõpetamiselegi.

Eriti lahe lugu oli see, et üks mu kursakaaslane sõitis otse peale aktust haiglasse, kus mõne tunni möödudes sündis tal tütar! Mõned mu kursakaaslased töötavad nüüd koos ja nii mõnedki alles otsivad tööd või plaanivad maailma vallutama minna. Aga doktorantuuri küll keegi veel ei kipu.

Mitmes kõnes mainiti, et ärge unustage tänada neid, kes teid sellel teel toetasid. Läksingi koju ja kallistasin Murphy't, kellele sai kõik ettekanded sada korda ette loetud ja kellega peaaegu kahasse see kraad sai kirjutatud.