Pikk nädalavahetus algas Fremantle uues mõnusas välikohvikus, kuhu
esmakordselt sattusin hoopis töökaaslastega. Meil on tööl selline lahe komme,
et proovime kogu tiimiga osa koosolekuid natuke vabamas õhus läbi viia. Lisaks
koosolekule ja tähtsatele teemadele on suur rõhk ka nö ‘team buildingul’ ehk
meeskonnavaheliste suhete tugevdamisel. Tihti siis saamegi hommikul kokku ja
sööme koos kuskil kontori lähedal hommikust. Vahel isegi lähme kuskile uhkemasse kohta lõunale või võtame miskit muud ühist ette, eriti just keerulisematel perioodidel. Mulle need koosviibimised nii meeldivad, sest kuigi meid ühendab
peamiselt just töö, siis igaühel on ka isiklikul tasandil nii palju pakkuda. Muidugi
see ei tähenda, et me kõik sajaprotsendiliselt üksteisega klapime ja koguaeg on
harmoonia, aga kindlasti aitavad sellised üritused üksteist paremini tundma
õppida. Väikohvik oli nii mõnus leid, et viisin siis oma poisid ka esimesel vabal
päeval hommikusöögile (Murphy sai niisama päikse käes peesitada ja teiste omasugustega
koerte asju ajada):
Ainus foto sellest hommikust - meeldetuletust vaja, et ilusas(t) kohvikus(t) ka pilti teha |
Nende pühade raames tabasin end meie lihavõttetraditsioonidest mõtlemast. Me pole kunagi varjanud, et me oleme ühed kummalised eestlased – meile
näiteks meeldivadki palavad jõulud rannas, me ei hooli verivorstist ja
piparkookidest, me ei tähista jaanipäeva, ei igatse lund ega riieta end
sini-must-valgesse. Mitte, et me püüaks austraallasteks saada, vastupidi, ma
olen väga õnnelik ja uhke, et olen sündinud pisikeses erilises Eestis ja räägin
veidrat keelt, mida naljalt keegi väljaspool Eestit ei oska. Lihtsalt kui nii
kaua eemal elada, siis paratamatult kujundab keskkond inimest ja tema
harjumusi. Esimest korda üle nende aastate hakkan mõtlema, et kas ma olen
kuidagi juurtetu äkki?
Neljapäeval oli pool kontorit elevust täis – ees ootavad neli vaba päeva,
et lihavõtteid tähistada. Töökaaslased olid terve päeva pühade meeleolus – kes
oli varunud kuhjaga šokolaadimune, mida lastele ära peita, kellel oli plaanis
kirikusse minna, kes tõi hot cross buns’e teistega jagamiseks ja kellel olid
šokolaadijänesed laual reas. Lihavõtted on muide üks töiseim aeg siselennufirmade
jaoks, sest kohalikud lendavad mini-puhkusele või peredele külla. Niisiis
kuulub keskmise austraallase lihavõttepühade juurde palju šokolaadi ja perega
kvaliteetaega.
Mõtlesin siis ise, et milline on minu pere lihavõtteaeg Eestis. Meie kodus
on alati mune värvitud ja pisikesena oli see üks maailma vahvamaid tegevusi!
Mune sai ikka suurtes kogustes üle võõbatud ja hiljem koksitud ja söödud.
Küllap sai ka šokolaadimune söödud, aga seda ma nii eredalt oma lapsepõlvest ei
mäleta. Kogu see kommertslik pudi-padi on siin ikka hoopis teisel tasemel ja
ajab poodi sisse astudes pea korralikult ringi. Aga mida meie siin nüüd siis
teeme – ei söö ei kana- ega Å¡okolaadimune, ammugi ei värvi midagi ja linnast
välja ka ei sõida.
Teisalt ma tunnen, et kõik sellised traditsioonid ja kombed on seotud
rohkem lastega – küllap me oleks ka täna kanamune värvinud ja Å¡okolaadimune
mööda maja peitnud-otsinud kui siin mingid jõnglased olemas oleks. Ei tea, kas
meie lastel tekib segadus ka kui kahe erineva rahvuse kombeid põimides kuskil
keskel kokku saadakse? Tundub hästi oluline edasi anda mingit oma pere lugu ja
kombeid, et laps ometi juurtetu ei kasvaks. Samas saan aru, et minu lapsest ei
kasva mingi nipiga selline eestlane nagu ma ise olen, milleks siis nii
jäärapäiselt neid kombeid edasi anda ja punnitada? Seda ma ka ei poolda, et
ajada väga ranget ‘ainult-eesti-kombed’ joont, et kui lapsele külas näiteks
mingit Aussie asja pakutakse, siis on nagu
kuu pealt kukkunud. Aga kui reaalsusesse tagasi tulla, siis pole mingeid
jõnglasi ja polegi vaja ette muretseda veel.
Maailmakodanik on kuidagi selline suur ja negatiivse alatooniga sõna, äkki
isegi veidi tõusiklik? Aga kui ma peaks end kuskile lahtrisse panema, siis iga
kell oleks ma pigem maailmakodanik. Ei saaks öelda, et meil väga suuri
kohanemisraskusi oleks Austraalias olnud – lõpuks on ikka asju mis ei meeldi ja
igasugu teisi asju, mis meeldivad. Samamoodi on Eestiga ja oleks arvatavasti
veel paljude teiste kohtade/kultuuridega. See on selline huvitav elukestev
protsess – õpid, arened ja kohaned kultuuri ja elustiiliga ning kujundad
omakorda mingid omad tõekspidamised. Lõpuks jääd sinna kus positiivseid jooni
on sinu jaoks rohkem – puhas matemaatika.
Mina isiklikult leian, et integreerumine tuleb paljudele siin elavatele
eestlastele ikka väga raskelt. Teate küll neid eesti venelasi Ida-Virumaal, kes
suhtlevad ainult teiste eesti venelastega, kes loevad ainult venekeelseid
ajalehti ja vaatavad vene telekanaleid, kes töötavad koos ainult omasugustega –
täpselt samamoodi elavad sajad eestlased Austraalias. Tegelikult muidugi mitte
ainult eestlased, aga neid ma lihtsalt olen siin kõige rohkem näinud. Samamoodi
on meil siin suured kogukonnad näiteks vietnamlasi või hiinlasi, kes on
kujundanud oma pisikese ühiskonna, kus ei olegi tegelikult vaja näiteks inglise
keelt rääkida – tundub sürr, eks. Ãœhel hetkel kui kogukond kasvab nii suureks,
et poest saab piima oma emakeeles ja kohalikus polikliinikus asjad aetud, siis
kaob ka vajadus riigikeelt osata. Nii elatakse näiteks Ida-Virumaal ja ka
Perthis.
Mul endal nende rahvustraditsioonidega nii kindlat veendumust ei ole ja no
näiteks mardisanti mu lapsed ei hakka kindlasti jooksma nii kaua kui see veel
minu teha on, aga emakeel tundub küll suur ja tähist teema. Ma ise kasutan
päeva jooksul inglise keelt küll kindlasti rohkem ja kaks keelt igapäevases
kasutuses on segane värk küll, aga samas on nii lahe oma salakeelt rääkida. Veel
uhkem tunne oleks kui oma lapsed ka kunagi puhtalt meie salakeelt räägiks, aga
nii palju olen siiski realist, et emakeeleks saab siin kasvades ikka inglise
keel.
Veel räägitakse palju kuuluvustundest. Et väidetavalt jäädakse võõrsil
elades alati tundma kui võõras. Mina tunnen küll, et mind on omaks võetud ja ma
kuulun siia. Muidugi on pikk tee maha käidud ja omalt poolt nii mõndagi antud,
aga usun siiralt, et palju oleneb ka enda suhtumisest. Mina tulin Austraaliasse
avatud hingega valmis proovima ja katsetama ning vaatama, et huvitav mis sellel
suurel saarel mulle pakkuda on. Küllap lõpuks ongi inimesi, kes võtavad
lihtsamalt omaks ja sulavad massi ja teised lihtsalt jäävadki võõraks. Ja ega
mina ka igasse maailma otsa ei sobiks – ju olen lihtsalt leidnud sellise riigi,
kuhu ma sobin ja kuulun ja kus hing on rahul.
Mõttel on muidugi suur jõud ja igal sammul ei peagi eeldama, et Austraalias
oleks asjad täpselt samamoodi nagu Eestis – selles ju kogu võlu ja põnevus seisnebki!
Ei pea koguaeg võrdlema. Võta seda riiki sellisena nagu see on, ole uudishimulik
(mind ikka jätkuvalt lööb pahviks, kuidas siin elavad võõramaalased ei tea
suurt midagi riigi ajaloost, geograafiast või riigikorrast), proovi suhelda
võimalikult paljude erinevate inimestega erinevatest sotsiaalsetest kihtidest
ja kultuuridest. Õpid nii iseenda kui ka kohaliku keskkonna kohta nii mõndagi.
Aga veidi kergemate teemade juurde tagasi tulles oli neli vaba päev täpselt
piisav selleks, et sõpradega välja tuulutama minna. Sattusime Fremantle tänavafestivalile:
Tänavamuusikuid oli kohe iga mõnekümne meetri järel |
Peaaegu nagu oleks diskol käinud |