Ka magamistuba ei olnud tegelikult see ruum, millest me oma remonti alustasime, ometi saime ka selle toa enne teisi tehtud. Tegelikult päris valmis see veel pole, aga võimalik, et mul kulub veel omajagu aega nende pisidetailidega nii et vaadake vahepeal üle.

Magamistuppa polnud eriti uut mööblit vaja, välja arvatud meigilaud, millest olin juba ammu unistanud, aga mis eelmisesse magamistuppa poleks kuidagi mahtunud. Mõtlengi praegu, et kui magamistuba välja jätta, siis enamus muud mööblit on meil nüüdseks välja vahetatud. Olles aastaid rendimajades elanud, pärines umbes pool meie mööblist Ikea’st, mis on rentides küll super – odav ja enam-vähem kaasaegne, ülejäänud mööbel oli vist Gumtreest ja paar asja ka korralikematest mööblipoodidest. Oma majja kolides müüsime tasapisi kõik eelneva maha ja ostsime järjest korralikuma mööbli asemele. Kohalik gumtree on küll selline koht, kus saab vist absoluutselt kõike müüa! Meil praegugi veel mõned asjad ootavad oma järjekorda, et uute omanikeni jõuda. Kahju, et Eestis selline teise ringi kaup levinud ei ole (või äkki juba on?)

Igatahes – see meigilaud. See oli kindlalt täiesti hädavajalik ese! Laua endaga oli lihtne – leidsin kõige sobivama ikkagi sealtsamast Ikea’st, kuigi proovisin Ikea kaupa vältida. Asi pole üldse brändis, minu arust on nende kvaliteet lihtsalt tihti selline, et püsivalt neid asju väga omada ei saa. Probleem tekkis lampide ja elektri vedamisega. Üldse ei tahtnud mingit hullu projekti ette võtta, et uued pistikud tekitada jne. Appi tuli vana hea eBay! Me pole iial nii palju asju tellinud eBay’st ja siiani on ainult ühe kraanikausiga probleem olnud, kuid ka selle saime ümber vahetatud. Soovitaks kindlasti enne netist üle vaadata (eriti kes samamoodi Perth’is elab), sest meie oleme küll sadu dollareid kokku hoidnud idas asuvatest (Brisbane/ Sydney/ Melbourne) netipoodidest tellides. Ühesõnaga sain Melbourne’st nii peegli kui ka lambi ja jäin kogu ostuga 100% rahule. Kokku läks tellimus koos saatmisega $424.00, mille üle H küll väga õnnelik ei olnud, aga nagu öeldud, siis olin ma sellist peeglit juba ammu tahtnud ja vahel ikka võib eksole. 

 Magamistoa seinavärviga oli mul päris mitu ideed, aga võitjaks osutus lõpuks ikka hall. Maaler esialgu ei tahtnud seinu nii tumedaks värvida, aga jumal tänatud, et endale kindlaks jäin ja ei kuulanud teda. Mulle tundub, et pildi peal jääb see kusjuures natuke tumedam kui tegelikult. Renoveerimise mõttes värvisimegi lihtsalt seinad ja lae üle ning vahetasime lambid ja tiiviku/fänni välja. Tiivik on meie jaoks teine kindel element, mis ühes heas magamistoas peab olema. Saime sellest aru juba troopilises Darwinis elades, kui konditsioneeriga magades koguaeg haigeks jäime ja seetõttu selle lõpuks tiiviku vastu välja vahetasime. Järgmiste rendimajadega meil nii palju ei vedanud, et tiivik oleks olemas olnud, aga nüüd lõpuks on kõik jälle nii nagu peab. Suvi on sel aastal küll täiesti hiljaks jäänud, aga lausa ühe öö oleme saanud oma tiivikut juba kasutada ja küll oli ikka mõnus! Üllatusena tuli, et sellised tiivikud on tegelikult päris kallid. Kõige kallim, mis mulle meeldis oli mingi $900 näiteks, meie oma originaalhind oli midagi alla $400, aga saime tänu elektrikule allahindlust. 

Kui juba tuli elektritöödest ja lampidest juttu, siis sellega on ka üks kummaline lugu rääkida. Kui H siin mõnda aega tagasi esimesi lampe hakkas välja vahetama, siis lõppes see ettevõtmine sellega, et meil polnud laelampides enam voolu. Hommikul siis esimese asjana pidin elektriku tellima ja kuna meie tänaval just elab üks, siis otsustasin talle helistada. Ega me muidu teda ei tea, aga tal on firma auto maja ees. Alguses ei tahtnud ta mind väga vahele võtta, aga kui ütlesin, et me peaaegu naabrid, siis jutt kohe muutus ja lubas tunni aja jooksul kohal olla. Nimelt ta tegeleb nüüdseks ainult väljakujunenud püsiklientuuriga ja naljalt uute klientideni ei jõua. Meie tänaval olevat muide enamus elektritöid tema tehtud. Vähem kui tunniga oli mees kohal ja umbes kümne minuti pärast saime lampidesse elektri tagasi. Vaatas siin ehitusjärgus majas ringi ja ütles, et andku me aga teada, kui valmis teised elektritööd ka ära tegema, et ta tuleb teeb ära. Raha ka vastu ei võtnud ja ütles, et küll arveldame järgmine kord. Andis oma andmed, et me saaks lambid välja valida ja soodushinnaga ise ära osta ja ütles, et jääb meie kõnet ootama. Ma jälle olin nii elevil ja mõtlesin, et hoobilt üks mure vähem, kuid tegelikult osutus kogu projekt täielikuks tagaajamiseks. Peale lõputute telefonikõnede, sõnumite jne saime ta lõpuks nädalaid hiljem kätte ja lubas ühe oma elektriku saata. H mingi hetk juba keeldus talle helistamast, sest see oli täiesti maha visatud aeg, mina jälle ei tahtnud kedagi teist võtta, sest meil oli eelmise töö eest juba maksmata ja oleks lihtsam temaga edasi asju ajada ning ta ise alati entusiastlikult lubas kõik ära teha. Tänaseks on tööd tehtud, aga me siiamaani ootame arvet, sest mees on nagu maa alla vajunud. Iga kord kui hindadest juttu tuli, siis ta muidugi ütles, et ärge üldse muretsege tema teeb alati omadele soodsamalt. Sellest on nüüd vist mitu kuud jälle möödas ja ma hirmuga mõtlen, et palju see kõik maksma läks, sest üldiselt on elektriku töötund päris kallis ja lisaks tavalistele lampide vahetustele, paigaldati meile turvakaamerad ning uued valgustid sisse ja välja. Loodan, et ta saadab ikka varsti selle arve meile, sest uude aastasse polevat sobilik võlaga minna.

Magamistoa juurde tagasi tulles ma ideaalis kataks magamistoa põranda vaibaga, aga kuna siin on hiljuti korralik parkettpõrand pandud, siis hetkel ei ole mõtet. Talvel külmaga küll oleks vaipa eelistanud, aga samas suvel on parkett ka mõnus. Eks näis, hetkel jääb küll nii nagu on.

Meil on magamistoaga veel selline huvitav lugu, et garderoob ja vannituba ei ole uksega eraldatav. Me ise alguses ei pannud seda tähelegi, aga talvel dušši alt tulles lisaks uks küll praktilist väärtust. Sattusime tööl juhuslikult sel teemal rääkima ja keegi ei suutnud uskuda, kuidas meil siin lihtsalt ukseava ilma ukseta on ja enamus töökaaslasi pidasid seda väga imelikuks. Tuleb välja, et me oleme vist väga vabameelsed, sest kui talvine külm kõrvale jätta, siis ei tunne me sellest uksest küll üldse puudust. Eelmised omanikud elasid kolmkümmend aastat siin majas ilma selle ukseta muide.

Kui me juunis vaikselt renoveerimisega alustasime, siis ei osanud kumbki meist ette kujutada, et sellest saab üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Õnneks sattus majaost sügisesse, nii et terve talve oleme saanud vanakeste moel maja ümber tegutseda ja kuna talv on alati selline rohkem kodus istumise aeg, siis polegi nagu millestki ilma jäänud. 

Kuigi me alustasime maja teistest otsast, siis esimene ruum, mis lõplikult valmis sai, oli hoopis meie vannituba. Tundub, et Austraalias ehitati juba mitukümmend aastat tagasi magamistoaga ühendusse ka isiklik vannituba ehk en-suite ja garderoob (Eestis see alles kujunemisjärgus vist). Suurematel majadel (5+ magamistube) on vahel enamus magamistubade juures ka vannituba nagu hotellis. Kui esialgu tundus, et töömeest on vannitoaehitusel kõige lihtsam leida, sest H sõber alles hiljaaegu renoveeris oma vannitube ja jäi plaatijaga väga rahule, siis ei läinud ka see ettevõtmine meil lõpuks päris ilma viperusteta.

Kui me oleks ette teadnud, milline peavalu on häid töömehi leida, siis me polekski vist renoveerimist ette võtnud. Piisab sellest, kui leiad seltskonnast kellegi samasuguse, kes hiljuti maja renoveerinud ja juttu jätkub kauemaks. Ma ei teagi, mis teema sellega siin on. Buum on läbi, aga töömeeste suhtumine on ikka selline, nagu taevast sajaks neile raha sülle. See on täiesti tavaline, et kõigepealt tuleb telefoni teel neid pommitada sada korda, et nad üldse kohale tuleks ja hinnapakkumise teeks, siis leppida kokku töö aeg, olles ise sealjuures igati paindlik, sest peaasi, et töö saaks tehtud, ükskõik kui palju minnakse üle aja vms.

Vannitoa plaatija jättiski alguses väga hea mulje, sest vaid ühe telefonikõne peale oli mees kohal ja mõõtis vannituba üle ning ilma palumata saatis hinnapakkumise JUBA SAMAL PÄEVAL! Olime õnne tipul ja mõtlesime, et küll see käis lihtsalt! Reaalsuses võttis töö siiski poole kauem aega ja osa garderoobi seintest löödi kogemata auklikuks, aga selle aja peale olime siiski juba parajalt karastunud ja väiksed mõlgid või mitme päevane viivitus ei tekitanud enam mingeid tundeid. Kokkuvõtlikult ma siiski kasutaks neid töömehi uuesti, sest üldise kvaliteediga võib rahule jääda ja see on olnud üks positiivsemaid kogemusi töömeestega.

Lõhkusime vanad plaadid ise välja, mis muidu polnudki väga hullu, aga tule taevas appi, millised tolmuahvid me töö lõpuks olime! See ühepäevane töö hoidis kokku u $900 dollarit.

Juhtusin sel teemal ühes seltskonnas sõna võtma, kus kohe üks eestlane teadis targutada, et need austraallased ongi väga kehvad töömehed ja Eestis küll selliseid asju ei juhtuks, mis meiega siin viimase poole aasta jooksul on juhtunud. Ma lähen alati nii põlema, kui keegi selliste seisukohtadega väga enesekindlalt esineb! Oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ma talle selgitasin, et vannitoa kallal töötasid üldse esimese generatsiooni immigrandid Šotimaalt ja muidugi ei jätnud ma mainimata, milliseks petturiks osutus pesuehtne eestlasest maaler ja kuidas meie kogemusel saab parima töömehe tiitli austraallasest dekoratiivkivide paigaldaja.

Mulle see planeerimise ja materjalide otsimise osa muidu hirmsasti meeldib. Teadsin kohe, et tahan tumedates toonides vannituba. Ma ikka olen päris palju pidanud end tagasi hoidma selle renoveerimise käigus, et päris kõiki seinu majas mustaks ei värviks, aga vannitoaga ei hoidnud ma end üldse tagasi ja nii saingi süsimustade plaatidega vannitoa. Ei saaks öelda, et must mul mingi lemmikvärv oleks, aga interjööris mulle meeldivad tumedad sügavad toonid. Õnneks meil on lihtne, sest H usaldab  mind ja mu maitset sajaprotsendiliselt ja siiani pole kumbki meist pettuma pidanud.

Teine kindel soov oli puitu kasutada ja kui alguses tundus sobiva valamukapi leidmine paras katsumus, siis lõpuks leidsime küll välimuselt sobiva. Hiljem kahjuks avastasin, et sahtlitega kapp oleks ikka parem olnud. Hindadest rääkides, siis plaadid olid küll enamuses suhteliselt soodsate hindadega igal pool ja lisaks hakkas silma palju hinnaalandusi. Enamus vannitoamööblist saime samuti soodustusega (kuni -50%)! Kokku läks uus vannituba maksma umbes $7000. Kokku otseselt kuskilt ei hoidnud, sest vannituba on minu isiklik nõrkus, aga samas hoidsime hindadel ikka silma peal ja nagu öeldud, siis osa tooteid saime väga heade hindadega.

Meil on nii ees- kui ka tagaaias nii palju frangipani puid, mida ma täiesti jumaldan! Praegu pole neil ei õisi ega lehti küljes, sest suvi pole veel käes, aga selle eest passivad nendel tühjadel okstel pidevalt värvilised papagoid, nii et on praegu ka päris ilus vaadata. Üldse pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem õpin hindama oma aeda. Ma ei oskaks ise iial sellist aeda kujundada, aga terve kevade olen saanud jälgida, kuidas järjest kuskil miski hakkab õitsema. Kõige hullem on muidugi see, et ega seal päris iseseisvalt see õitseng ei käi ja juba ongi meil aedniku abi vaja läinud.

See võib veidralt kõlada, aga Austraalias on täiesti tavaline, et keskklassi inimestel on aednikud, meie oma on pealegi veel H sõber. Tema küsib oma teenuste eest $50/tunnis, mis peaks üsna soodne hind olema. Samas on nii ikka palju lihtsam, sest esiteks tal teadmisi rohkem kui meil ja lisaks on kõik tööriistad jne ka olemas. Olime näiteks hiljuti sunnitud ühe palmi maha võtma, sest väidetavalt oli see elektriliinidele liiga lähedale kasvamas. Linna poolt on kaks korda aastas igasugu aiasodi (oksad, pakud jne) tasuta äravedu ja õnneks jõudsime oma palmi just enne maha võtta. Nii palju kui ise võrdlesime, siis meie hunnikud olid küll kogu naabruskonna kõige kõrgemad!

Vaikselt hakkab maja juba ilmet võtma, nii et saan üsna pea juba rohkem renoveerimistulemusi jagada.