Kui me juunis vaikselt renoveerimisega alustasime, siis ei osanud kumbki meist ette kujutada, et sellest saab üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Õnneks sattus majaost sügisesse, nii et terve talve oleme saanud vanakeste moel maja ümber tegutseda ja kuna talv on alati selline rohkem kodus istumise aeg, siis polegi nagu millestki ilma jäänud. 

Kuigi me alustasime maja teistest otsast, siis esimene ruum, mis lõplikult valmis sai, oli hoopis meie vannituba. Tundub, et Austraalias ehitati juba mitukümmend aastat tagasi magamistoaga ühendusse ka isiklik vannituba ehk en-suite ja garderoob (Eestis see alles kujunemisjärgus vist). Suurematel majadel (5+ magamistube) on vahel enamus magamistubade juures ka vannituba nagu hotellis. Kui esialgu tundus, et töömeest on vannitoaehitusel kõige lihtsam leida, sest H sõber alles hiljaaegu renoveeris oma vannitube ja jäi plaatijaga väga rahule, siis ei läinud ka see ettevõtmine meil lõpuks päris ilma viperusteta.

Kui me oleks ette teadnud, milline peavalu on häid töömehi leida, siis me polekski vist renoveerimist ette võtnud. Piisab sellest, kui leiad seltskonnast kellegi samasuguse, kes hiljuti maja renoveerinud ja juttu jätkub kauemaks. Ma ei teagi, mis teema sellega siin on. Buum on läbi, aga töömeeste suhtumine on ikka selline, nagu taevast sajaks neile raha sülle. See on täiesti tavaline, et kõigepealt tuleb telefoni teel neid pommitada sada korda, et nad üldse kohale tuleks ja hinnapakkumise teeks, siis leppida kokku töö aeg, olles ise sealjuures igati paindlik, sest peaasi, et töö saaks tehtud, ükskõik kui palju minnakse üle aja vms.

Vannitoa plaatija jättiski alguses väga hea mulje, sest vaid ühe telefonikõne peale oli mees kohal ja mõõtis vannituba üle ning ilma palumata saatis hinnapakkumise JUBA SAMAL PÄEVAL! Olime õnne tipul ja mõtlesime, et küll see käis lihtsalt! Reaalsuses võttis töö siiski poole kauem aega ja osa garderoobi seintest löödi kogemata auklikuks, aga selle aja peale olime siiski juba parajalt karastunud ja väiksed mõlgid või mitme päevane viivitus ei tekitanud enam mingeid tundeid. Kokkuvõtlikult ma siiski kasutaks neid töömehi uuesti, sest üldise kvaliteediga võib rahule jääda ja see on olnud üks positiivsemaid kogemusi töömeestega.

Lõhkusime vanad plaadid ise välja, mis muidu polnudki väga hullu, aga tule taevas appi, millised tolmuahvid me töö lõpuks olime! See ühepäevane töö hoidis kokku u $900 dollarit.

Juhtusin sel teemal ühes seltskonnas sõna võtma, kus kohe üks eestlane teadis targutada, et need austraallased ongi väga kehvad töömehed ja Eestis küll selliseid asju ei juhtuks, mis meiega siin viimase poole aasta jooksul on juhtunud. Ma lähen alati nii põlema, kui keegi selliste seisukohtadega väga enesekindlalt esineb! Oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ma talle selgitasin, et vannitoa kallal töötasid üldse esimese generatsiooni immigrandid Šotimaalt ja muidugi ei jätnud ma mainimata, milliseks petturiks osutus pesuehtne eestlasest maaler ja kuidas meie kogemusel saab parima töömehe tiitli austraallasest dekoratiivkivide paigaldaja.

Mulle see planeerimise ja materjalide otsimise osa muidu hirmsasti meeldib. Teadsin kohe, et tahan tumedates toonides vannituba. Ma ikka olen päris palju pidanud end tagasi hoidma selle renoveerimise käigus, et päris kõiki seinu majas mustaks ei värviks, aga vannitoaga ei hoidnud ma end üldse tagasi ja nii saingi süsimustade plaatidega vannitoa. Ei saaks öelda, et must mul mingi lemmikvärv oleks, aga interjööris mulle meeldivad tumedad sügavad toonid. Õnneks meil on lihtne, sest H usaldab  mind ja mu maitset sajaprotsendiliselt ja siiani pole kumbki meist pettuma pidanud.

Teine kindel soov oli puitu kasutada ja kui alguses tundus sobiva valamukapi leidmine paras katsumus, siis lõpuks leidsime küll välimuselt sobiva. Hiljem kahjuks avastasin, et sahtlitega kapp oleks ikka parem olnud. Hindadest rääkides, siis plaadid olid küll enamuses suhteliselt soodsate hindadega igal pool ja lisaks hakkas silma palju hinnaalandusi. Enamus vannitoamööblist saime samuti soodustusega (kuni -50%)! Kokku läks uus vannituba maksma umbes $7000. Kokku otseselt kuskilt ei hoidnud, sest vannituba on minu isiklik nõrkus, aga samas hoidsime hindadel ikka silma peal ja nagu öeldud, siis osa tooteid saime väga heade hindadega.

Meil on nii ees- kui ka tagaaias nii palju frangipani puid, mida ma täiesti jumaldan! Praegu pole neil ei õisi ega lehti küljes, sest suvi pole veel käes, aga selle eest passivad nendel tühjadel okstel pidevalt värvilised papagoid, nii et on praegu ka päris ilus vaadata. Üldse pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem õpin hindama oma aeda. Ma ei oskaks ise iial sellist aeda kujundada, aga terve kevade olen saanud jälgida, kuidas järjest kuskil miski hakkab õitsema. Kõige hullem on muidugi see, et ega seal päris iseseisvalt see õitseng ei käi ja juba ongi meil aedniku abi vaja läinud.

See võib veidralt kõlada, aga Austraalias on täiesti tavaline, et keskklassi inimestel on aednikud, meie oma on pealegi veel H sõber. Tema küsib oma teenuste eest $50/tunnis, mis peaks üsna soodne hind olema. Samas on nii ikka palju lihtsam, sest esiteks tal teadmisi rohkem kui meil ja lisaks on kõik tööriistad jne ka olemas. Olime näiteks hiljuti sunnitud ühe palmi maha võtma, sest väidetavalt oli see elektriliinidele liiga lähedale kasvamas. Linna poolt on kaks korda aastas igasugu aiasodi (oksad, pakud jne) tasuta äravedu ja õnneks jõudsime oma palmi just enne maha võtta. Nii palju kui ise võrdlesime, siis meie hunnikud olid küll kogu naabruskonna kõige kõrgemad!

Vaikselt hakkab maja juba ilmet võtma, nii et saan üsna pea juba rohkem renoveerimistulemusi jagada.