Seda postitust ajendasid mind kirjutama kurikuulsad eestlased tuntud suhtlusportaalidest, nii et seekordne lugu on pühendatud just neile. Enamik neist ei pruugi ennast üldse ära tunda, aga sellest pole ka midagi hullu, sest küllap leiab siit miskit kasulikku igaüks, kes meie kuulsal saarel hiljaaegu maandunud. 

Juttu tuleb toidust. Eelkõige just sellistest toodetest, ilma milleta on mõnel siin raske ellu jääda. Ma saan täiesti aru, et esimest korda Coles’i või Woolworths’i sisse astudes võib paanikasse sattuda. Ma mäletan veel väga hästi, kuidas me ise ka alguses nagu peata kanad mööda poodi näljaste nägudega süüa otsisime. Silme eest läks päris kirjuks, sest kõik kaubad olid uued, st väga uutmoodi väljanägemise ja pakendiga. Aga kui esimene ehmatus üle läks ja sai natuke rahulikult poes uudistada, siis selgus, et tegelikult on pood väärt toidukraami maast laeni täis! 

Meie esimene päev Austraalias algas paljutõotava kartulisalati ostuga. Olime igasugu lugusid kuulnud, kuidas siin ei tasu poest salatit osta, aga suurest uudishimust tahtsime ikkagi proovida. Ise veel mõtlesime, et mis selles lihtsas kartulisalatis nii hullu ikka olla saab! Esimene maitseelamus oli isegi päris okei, aga paar ampsu edasi hakkas ikka väga vastu. Lõpptulemusena viskasime kaks peaaegu puutumata salatikarpi otsejoones prügikasti ja rohkem pole me valmissalatitega viitsinud katsetada.

Üks minu lemmikuid, millest tundsin tükk aega puudust, sest ma lihtsalt ei osanud seda poest otsida, on vana hea Merevaik. Päris selliseid erinevate lisanditega Merevaike, nagu Eestis, siin näinud ei ole, aga tavaline sulatatud juust näeb meil välja selline: 

Enamus eestlastest Merevaigueksperte ütleksid kindlasti, et see ei ole ikka üldse mingi õige kraam, aga tavatarbija, kes oma tähelepanu pakendilt sisule suudab suunata, ei tohiks pettuda.

Lõunanaabrite lätlaste pasteedituutu on äravahetamiseni sarnane Rannarootsi pasteediga. Läti pasteedi ainus miinus on pisike tuutu (ainult 100g), nii et suurematel pasteedisõpradel kulub lihtsalt rohkem tuutusid:

Keefir-keefir-keefir! Tulevad meelde veel need ajad, mil kobasime alles pimeduses ja polnud kohalikku keefiri enda jaoks avastanud, sest ega niisama naljalt ei lähe ju poest ostma toodet nimega buttermilk (butter-või, milk-piim). Meie keefir peaks rahuldama ka kõige nõudlikuma hapupiimafänni vajadused. 

Suitsujuustust ei pea ka suud puhtaks pühkima, sest juustuosakonnas silmad lahti tehes ei pea just palju pingutama, et pilk kohtuks vanal heal suitsetatud juustul. Heeringad ja hapukapsas on samuti meie poelettidel täiesti kättesaadavad lausa aastaringselt. Seda ma ei pea vist enam kirjutama, et hapukoorest (sour cream) ei ole ka puudust. 

Need ülalmainitud kaasmaalased virtuaalmaailmast on mulle silma jäänud muideks päris tihti just hapukoore või piimatoodete teemal. Nimelt väidetakse tihti, et kohalik lehma(!)piim maitseb siin hoopis teistmoodi või et sour cream austraalia moodi pole üldse õige hapukoor. Ma ei oskagi tegelikult selliseid väiteid kommenteerida, sest minu maitsemeelte järgi on küll võimatu üht piima teisest eristada. Võib-olla räägivad selliseid lugusid tõelised piimagurmaanid, kes maitse järgi tunnevad ära, mis värvi või tõugu lehma seest piim pärit on… või tunneb siin ära jälle natuke moodsat virinat? 

Kui me ise Austraaliasse tulime, siis ei olnud meil eesti sööke üldse kaasa pakitud, ISEGI Vana-Tallinnat ei olnud! Ei Laua Viina ega leivapätse, ei Saku Õlut ega suitsuvorste. Ausõna, isegi šokolaadi ei leidnud meie reisikohvritest! Aga on inimesi, kelle kohvrisse vist peale Liviko, Kalevi ega Leiburi muud ei mahugi! Ja on inimesi, kellel mõni neist kolmest reisib iga paari nädala tagant liinil Eesti-Austraalia. Ja tippude tipuks on isegi selliseid, kes ei suuda ilma Eestist saadetud maitseaineteta köögis üldse söögitegemise lainele tulla. 

Ja kui juba ülinõudlikust eestlasest Austraalias juttu tuli, siis jõuame paratamatult pelmeenideni. Tuleb välja, et eestlase põhitoit ei ole üldse mingi kartul või peenleib, see on otseloomulikult ei miski muu kui pelmeen! Te ei kujuta ette, kui palju olen ma siin kuulnud või lugenud pelmeenidest ja sellest, kuidas aasta või kaks on võimatu ilma pelmeenita elada. Miskipärast ei pannud ma Eestis kunagi tähele, et kõik sööksid hommikus õhtuni pelmeene! Mitte, et mulle pelmeenid ei maitseks, aga olude sunnil asendavad ravioolid ja tortelliinid suurepäraselt igasugu pelmeene ja elu läheb ikka edasi! 

Võib-olla ma ei panekski tähele kui selliseid meeleheitlikke nälgimisavaldusi teeksid ainult need, kes on Austraalias veetnud paar nädalat ja kellel liiga ehedalt on meeles musta leiva lõhn või küpse verivorsti maitse. Õudne mõeldagi, kui iga päev virvendaks silme ees Tere Piim ja Värska Vesi, aga poodi minnes vahiks ikka vastu Pura Milk ja Mount Franklin. Milline enesepiinamine! 

Kui aus olla, siis ei oska meie enam midagi igatseda. Mida aeg edasi, seda enam harjume siinse valikuga ja paljud endised lemmikud ei tule enam meeldegi. Kui väga pingutada, siis sooviks siia samasuguseid valmistoidu lette nagu Eestis, aga samas siin on iga nurga peal take away putkad, nii et põhimõtteliselt on sama asi lihtsalt natuke teistmoodi olemas. 

Ajaga oleme õppinud tundma seda valikut, mida pakub kohalik kaupmees, kes kohe kindlasti ei unusta ära kui palju erinevaid toidukultuure leidub Austraalias. Raske on igatseda selliseid asju, mida sa kunagi poes ei näe ja mis sinu tähelepanu ei köida. Kindlasti tekiks mõni isu, kui jalutaks Selveris ringi, aga igapäevaselt ei vaeva me oma pead ju selliste illusioonidega. Mulle meeldib ikkagi mõelda, et kõik on kinni inimeses ja tema kohanemisvõimes.

Perth’st umbes 600km kaugusel asuv väikelinn Kalbarri tekitas meis huvi eelkõige just tuntud rahvuspargi tõttu, kuid tuleb tunnistada, et linn ise oli samuti külastamist väärt.

Kui me Kalbarri’sse kohale jõudsime, hakkas kohe silma, kuidas linn ELAB! Kõikjal käis sagimine, turistid olid Kalbarri täiesti vallutanud! Aga see ei olnud selline ülerahvastatud ja tüütu kogemus, pigem oli seal mingi lahe kuurortlinna aura. Kõigest 1400 elanikuga linnakeses ärkasid romantilised restoranid õhtupimeduse saabudes üksteise järel nii kiiresti, et raske oli otsustada, kuhu minna ja mida võtta. Ja umbes sama kiiresti täitusid need kohvikud inimmassidega.

Nagu enamus väikelinnasid Austraalias, on ka Kalbarri olnud algselt vaid aborigeenide poolt asustatud keskus. Oleme läbi sõitnud sellistest linnakestest, kus iga tänaval vastu tulev inimene on aborigeen ja kuigi ma ei ole nende suhtes negatiivselt häälestatud, tekitavad sellised linnad siiski natuke kõhedust. Kalbarris nägime me küll valdavalt valgenahalisi turiste, aga üldiselt kohtab maapiirkondades päris palju aborigeene.

Kaks peamiselt levinud tegevusvaldkonda on Kalbarri‘s loomulikult turism ja kalastamine. Juhtusime mööda jalutama kohaliku kinnisvarafirma reklaamtahvlist ja sealt selgus, et väga paljud ärid on Kalbarris müügiks. Kes soovib omada kohalikku karavanparki, hotelli, juurviljapoodi, restorani või pesumaja, tulgu aga kinnisvaraagendi jutule.

Hinnatasemest rääkides on sellistes pisikestes linnades kõik kulutused muidugi kõrgemad. Näiteks bensiin maksis Kalbarri’s $1.75 (Perthis 1.4-1.5). Viimasel ajal räägitakse Austraalias väikelinnade probleemidest. Näiteks meie osariigis asub palju selliseid väikseid kaevanduslinnu, millel on oht välja surra, sest kaevanduste mõjul sealsete elamispindade hinnad pidevalt tõusevad. Paljud kohalikud teevad oma kinnisvara rahaks ja kellel midagi müüa pole, on sunnitud kõrgete üürihindade tõttu oma kodukohast ära kolima. Mitmed linnad on juba näidanud hääbumismärke, mille vastu siin aktiivne võitlus käib. Kuigi Kalbarri ei kuulu selliste linnade hulka, siis saime üsna kiiresti aru, et elu on seal kohati palju kulukam.


Kalbarri Rahvuspark


Rada vaateplatvormini...:

Kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et kõiki väärt kohti külastada ja lühikest matka ette võtta. Üldiselt on seal igasugu erineva pikkusega radasid, lühemad neist vaid paaritunnised, nii et päris proff ei peagi olema. Mugavuse mõttes soovitaks end korraliku kärbsevõrgu/mütsiga varustada, sest tasub arvestada korraliku kärbserünnakuga!

„Looduse aken“ on väga kuulus vaatamisväärsus Austraalias, mida olen juba ammu tahtnud oma silmaga näha. „Akna“ juurest avaneb võrratu vaade peaaegu igasse ilmakaarde! Sinna olekski võinud pildistama ja nautima jääda!

Läbisime kokku umbes 2000km, see oleks umbes sama, mis sõita Tartust Varssavisse ja tagasi. Pole kahtlustki, et niisama heast peast munadepühaks Poola pole me kunagi kavatsenud sõita, aga siinses mõistes polegi see paartuhat kilomeetrit eriline näitaja. Kuigi nüüd on küll kohe pikaks ajaks igasugune road tripi isu ära läinud!

Kõigile neile, kes juba mõttes on meie blogi maha matnud, võime kinnitada, et kirjutame ikka ja jälle ja loodetavasti enam nii pikki vahepause sisse ei jäta. Vahepeal on kogu energia ja mõttetegevus kulunud natuke teiste asjade peale, millest küll hirmsasti tahaks juba rääkida, aga igaks juhuks (mine tea, mis ebaõnne see endaga kaasa tuua võib…) jäävad need jutud tulevikku. Aga kui ükskord see õige hetk kätte jõuab, siis peaks olema muljetada, kirjutada ja rõõmustada rohkem kui küll!

Pöördelisi muutusi vahepealne kuu aega meie ellu ei ole toonud, küll aga saame jälle kirjutada natuke reisilugusid. Nimelt jõudis kätte kauaoodatud Easter ehk munadepühad ehk kuhjaga töövabu päevi!

Good Friday varahommikul (suurel reedel) algas meie väljasõit üles põhjapoole delfiiniparadiisi Monkey Mia. Linnast välja sõites tundus, et lisaks meile on vähemalt pool Perth’i elanikkonnast otsustanud pühadeks loodusesse põgeneda. Tee oli kuni Geraldtoni (430km) väga rahvarohke, polegi midagi sellist varem kogenud. Ja muidugi ei ole me ühe päeva jooksul kunagi nii palju patrulle siin näinud, isegi uudistes teatati hommikul vahetpidamata, et politsei jahib liiklushuligaane igas Austraalia otsas.

Kui nüüd natuke rohkem liikluse teemal peatuda, siis ma kasutaks võimalust ja reklaamiks siinsetel teedel levinud „möödasõidutaskuid“, mis teevad ka tiheda liikluse puhul teed üsna turvaliseks. Iga natukese aja tagant läheb muidu tavaline üherealine maantee kahrealiseks, võimaldades täiesti ohutuid möödasõite. Neid „taskuid“ on mõlemal suunal kordamööda üsna tihedalt. Tallinn-Tartu maanteele kuluks need kahtlemata ära!

Geraldton’i jõudes tegime väikse peatuse, käisime söömas ja saime Andre, Taisto & Ristoga kokku. Tuleb tunnistada, et võrreldes meie viimase käiguga sinna linna, oli Geraldton nüüd nagu unest ärganud. Jõulude ajal vist ei tasu nii väikestesse kohtadesse väljasõite ette võtta…

Peale Geraldtoni ootasid meid ees vapustavad nelisada kilomeetrit! Nende tundide jooksul ei jäänud teele isegi mitte väikseid külasid, ei mingeid märke inimtegevusest (muidugi mõned roadhouse’d välja arvatud). Päeval üldiselt loomi teel ole, küll aga on neid öösiti surnuks sõidetud, sest siin-seal hakkas silma surnud kängurusid, emusid ja väiksemaid tegelasi. Päris võigas, kuidas mõnes kohas pikutas lausa känguru luukere!

Õhtuks jõudsime lõpuks Denham’i, kus meil oli ka ööbimine broneeritud. Üldiselt on pühade ajal päris keeruline endale sellistes turistide seas populaarsetes kohtades tuba leida, meie hakkasime juba umbes kuu aega varem otsima ja selgus, et olime üsna hiljaks jäänud. Aga siin see on – ookeanivaatega tuba Bay Lodge’s $120 öö kahele:

Denham on väike linnake u 600 elanikuga, kus asub enamus hotelle, motelle ja karavanparke Monkey Mia turistide jaoks. Linnaelanikud on suured kalastamise sõbrad, ükskõik kus suunas vaadata, ikka jäävad silma uhked paadid järelkärudel ja kõiksugu vajalik kalastamisvarustus jne. Õhtul ringi jalutades nägime esimest korda sellist ühiskasutatavat kalapuhastuskeskust:

Hommikul võtsime ette sõidu Monkey Mia’sse, mis asub Denham’ist 23km kaugusel. Meie ettekujutuses oli Monkey Mia väike linnake, tegelikult asub seal ainult nö delfiinirand ja resort, ei mingit muud asustust. Pilet delfiinikeskusesse maksis $8/in ja see tagas sissepääsu kaheks hommikuks. Ma olin päris elevil, sest vabas looduses ei ole me kunagi delfiine näinud ja no olgem ausad, kellele siis ei meeldiks need väiksed armsad delfiinid!

Monkey Mia delfiinilugu sai alguse juba pea viiskümmend aastat tagasi, kui kohalik kalamees ja tema naine märkasid rannas delfiiniperekonda ja hakkasid neid toitma. Uudised enneolematutest delfiinidest levisid kiiresti ja nii hakkasidki inimesed üle Austraalia kohale sõitma, et oma silmaga seda inimese ja delfiini omanäolist sõprust näha. Kahekümne aastaga kasvas see ettevõtmine juba nii suureks, et oli vajadus ehitada infokeskus ja luua tingimused sadade ja tuhandete uudishimulike turistide vastuvõtmiseks. Ja nii näebki 99% tõenäosusega igal hommikul u kell 7.45 Monkey Mia rannas delfiine!

Muidugi nägime ka meie neid, aga üldiselt oli rahvast nii palju (kindlasti ka seetõttu, et sattusime sinna pühade ajal) nii et väga ülevaid emotsioone meile see atraktsioon ei pakkunud. Nägime delfiinid küll ära, aga seda tunnet, et kohtasime neid vabas looduses, küll ei olnud. Paar üksikut inimest said delfiine toita ka, aga sellest me suurt midagi ei näinud, sest olime liiga kaugel.

Pigem tekitasid elevust igal pool ringi jalutavad emud. Nad liikusid alati koos, koguaeg võis näha, kuidas nad „emureas“ üle hoovi jalutavad. Väga lähedale ei tahtnud ma neile minna, minu arust on nad väga vihase näoga ja kurja olekuga koledad linnud. Pealegi on nad (eriti linnu kohta) jube suuuured! Seal kandis tasubki ettevaatlik olla, sest üks töötaja rääkis meile, kuidas vahel võivad nad suurest näljast täitsa ohtlikuks muutuda.

Peale hommikusööki sõitsime järgmisesse ilusasse ja erilisse kohta – Shell Beach’i. Maailmas on kaks randa, mis on täielikult merekarpidega kaetud ja üks neist asub just siinsamas WA’s 45km kaugusel Denhamist. Väidetavalt on pinnas kuni 10m sügavuseni karpidest!

Shell Beach on väga-väga ilus, aga kuna see asub üsnagi eraldatud kohas, siis ongi see eelkõige vaatamisväärsus, mitte tavaline rand. Mõned külastajad küll ujusid, aga üldiselt turistid lihtsalt tulevad seda randa uudistama ja pildistama. Täpselt nagu meiegi :)

Peale Shell Beach’i ootas meid taas umbes 350km pikkune „põnev“ autosõit, mille tulemusel jõudsime me Kalbarri väikelinna, mille külje all asub maaliline Kalbarri Rahvuspark.

Jätkub…