Sel aastal me vist leidsime ideaalse jõulude veetmise viisi. Vastandiks eelmise aasta rahvarohkele väljasõidule võtsime sel aastal punti ainult poola sõbrad Adrianna ja Krystiani. Rentisime pisikese maja metsa sees ja pakkisime auto head-paremat täis ning maailma parim jõulupuhkus võiski alata!

Ükski aasta pole varem nii töine olnud ja seetõttu jäi kogu see jõulutrall meil olemata – kingid ostsime alles paar päeva enne pühi. Jõulupäeva hommikul sõitsime 1,5h kaugusele Myalupi ja leppisime kohe kokku, et ainus kohustus on palju puhata. Maja oli ideaalne – metsa sees täielikus vaikuses, aga väga lähedal rannale ning ka koerad olid lubatud.

Tegelikult olid kõik päevad ühesugused, aga seda enam me nautisime neid. Hommikuti läksime randa, meie Adriannaga jäime koertega ujuma ja mängima, poisid sõitsid liivamägedesse rallima, hiljem tagasi koju grillima ja head seltskonda nautima ning südaööks lausa vajusime kõik voodisse. Üle pika aja oli tõesti tunne, et sai puhatud ja lõõgastatud. Avastasin sealsamas, et meist on saanud täiesti tüüpilised austraallased – jõulud veedame rannas ja ei kujutakski oma pühi kuskil mujal ette.

Adrianna ja Krystianiga on päris põnev jõulutraditsioone ja -toite võrrelda, väga palju on sarnasusi, kuigi meie jõululaud on siiski üsna erinev. Nendega on isegi võimalik näiteks oma lapsepõlve meenutada! Poolakad on meile palju lähedasemad kui arvame. Oleme neile Eestist nii palju rääkinud, et neil on kindel plaan järgmisel aastal Euroopasse sõites ka Eestis ära käia.

Minu sõbranna Helena käis meil ka pühade ajal külas ja tema kaudu oleme viimasel ajal ka rohkem aega veetnud erinevate eestlaste seltskonnas. Kohtusime näiteks paljude eestlastega, kellel olid esimesed jõulud Austraalias. Mäletan väga hästi, mis tunne on veeta oma esimesed jõulud siin tagurpidimaal. Kõik nad kurtsid kui ühest suust, kuidas pole üldse jõulutunnet ja paljud neist vaevlesid suures koduigatsuses. Avastasin, et need on meil juba viiendad jõulud ja kõik neli viimast on olnud väga toredad. Muide – millest räägib koduigatsuses vaevlev eestlane? Muidugi ikka söögist ja ainult söögist!

Aastavahetuseks meil erilisi plaane polnud, aga läksime lõpuks ikka linna ilutulestikku vaatama. Sel aastal oli natuke jahe, aga otsustasime poolakatega aasta viimase pikniku pidada ja hea toiduga uude aastasse minna. Saime oma piknikku nautida peaaegu südaööni kuni mõni minut enne ilutulestikku hakkasid pargis kõik vihmutid tööle!!! Inimesed haarasid oma asjad kaenlasse ja lausa jooksid vee eest ära! Meie saime kuivana tulema ja võtsime uue aasta vastu keset parkimisplatsi, mis kindlasti polnud pooltki nii tore kui eelnevatel aastatel. Päris naljakas oli vaadata, kuidas tuleshow oli nagu ühendatud veeshowga.

 Olen väga põnevil uue aasta ees! 2014 oli minu jaoks kindlasti üks raskemaid aastaid, aga sellest hoolimata oli see väga õnnelik ja ilus aasta. Olen jõudnud oma unistustele jälle sammukese lähemale ja tean täpselt kuhu tahan jõuda. Kuigi olen tutvunud paljude uute inimestega, saan ikka ja jälle kinnitust kui hästi olen osanud oma lähedasemaid sõpru valida ja kui tänulik ma olen, et just need inimesed on minu elus!

Tore, et hoolimata kesisest kirjutamistuhinast on meil ikka nii palju usinaid lugejaid, aitäh! Soovime kõigile ilusat uut 2015. aastat!