Kohe on käes emadepäev. Esimest korda elus suhtun ma sellesse päeva
väga teistmoodi. Nimelt on mul juba mõnda aega uus töökoht, millest olen väga
tahtnud kirjutada, aga lihtsalt pole jõudnud. Ma töötan lastega, kellel pole ema
või kelle emad ei ole võimelised nende eest hoolitsema. Need lapsed ei tähista
emadepäeva.
Kui ma oma esimese praktika lastekaitseametnikuna lõpetasin,
hakkasin kohe uurima, kuidas sinna tööle saaks. Kooli kõrvalt on mul töötamine
üsna piiratud, aga vaatasin kohe, et neil on ka casual ametikohti, kus
töötatakse teismeliste lastekodulastega. Kui kõiksugu vormid ära täitsin ja
lõputuna näiv paberimajandus tehtud sai, siis jäin põnevusega ootama. Selle aja
peale olid muidugi jõulud saabunud ja ma ei kuulnud neist midagi. Aasta alguses
sain lõpuks kutse töövestlusele ja läksin üsna sirge seljaga kohale. Tegemist
oli grupiintervjuuga. Pole iial varem taolisel intervjuul osalenud, aga nagu
riigiametites kombeks, siis töötajate värbamine on üsna kindlalt paika seatud
ja tuleb kogu protsess läbida. Kokku laekus neile üle saja avalduse ja
järgmisesse vooru valiti neist 30 inimest. Kolme kurnava tunni jooksul pidime
teineteist tutvustama, kirjalikke teste läbima (nagu ülikoolis), rollimängu
vormis koosolekut pidama ja lõpuks veel ka individuaalse intervjuu läbima.
Mingi hetk juba tundus, et see intervjuu lihtsalt ei saagi kunagi läbi.
Mäletan, et tol päeval oli pea 40 kraadi ja mul tuli sellest kuumusest ja
pingest selline peavalu, et läksin lihtsalt koju magama.
Juba paar päeva hiljem tuli vastus, et läbisin selle kohutava
kadalipu ja nad tahavad mind tööle võtta!!! Ma tõesti ei ole elus vist mitte
kunagi mitte ühegi töökoha üle nii õnnelik ja uhke olnud! Esiteks on see
täpselt see valdkond, kus ennast tulevikus töötamas näen, teiseks on see kooli
kõrvalt üks väheseid töökohti, kus ma ka töötada saan ja kolmandaks kes ei
tahaks heaoluühiskonnas valitsuse heaks töötada eksole. Edasi ootasid mind
arstlikud kontrollid ja testid ning juba olingi teiste uute töötajatega
koolitusel. Selgus, et 30st kandidaadist pääsesid edasi umbes pooled.
Kahenädalase intensiivse koolituse lõpus oli järgmine testide jada:
suuline, kirjalik ja füüsiline. Esimesed kaks väga selgitusi ei vaja, aga
kolmas oli siis peamiselt füüsiliselt laste haardesse võtmine/ohu eest
kaitsmine vms. See kõlab palju hullemini kui tegelikkuses on, aga kuna see töö
hõlmab endas väga keeruliste traumeeritud teismelistega tegelemist, siis on
töötajatel õigus vajadusel füüsiliselt sekkuda. Ma ei hakka üldse ilustama –
töötajad saavad vahel viga, sest teismelised võivad füüsiliselt agressiivselt
käituda. Samas ei tohi meie haardeid segamini ajada ei nendega, mida kasutab
politsei, sest kõik meie haarded on välja töötatud nii, et lapsed ei saaks
viga. Samas ei ole see ka enesekaitse, sest jällegi, meie töö on kaitsta nii
iseend kui ka lapsi. Olen neid võtteid kodus ja sõbrannadega harjutanud, aga
lastega pole õnneks kunagi veel pidanud kasutusele võtma. Kuna seda on
keeruline selgitada, siis siin videos (1:26minutil) on näiteks näha nö väikelapse restraint.
Ja peale koolitusi ja teste hakkasingi tööle. Olen varem sel teemal
põgusalt kirjutanud, aga meeldetuletuseks siis, et Department for Child
Protection and Family Support omab Perthis 14 asenduskodu. Igas majas elab kuni
4 teismelist vanusevahemikus 8-17a. Arusaadavalt võin kirjutada oma tööst
ainult nii palju, mis on nö avalik info ja seetõttu ma näiteks ei saa neid maju
näidata, aga olgu öeldud, et enamus neist asuvad looduslikult väga ilusates
kohtades. Kuna mina olen casual ehk siis saan ise valida, millistes majades ja
mis päevadel töötan, siis minul pole nö oma püsivat maja. Asendusmajad üritavad
võimalikult palju toimida nagu tavaline pere: igal lapsel on oma tuba, mida
tuleb korras hoida, lapsi üritatakse kaasata toiduvalmistamisse ja teistesse
igapäevatoimingutesse, nädalavahetustel käiakse kinos või lõbustuspargis jne.
Reaalsus on muidugi mõnes majas üsna kaugel ideaalist, aga samas ei tohi ära
unustada, et need pole tavalised lapsed. Kõlab väga karmilt, aga tegemist on
lastega, keda tõesti mitte keegi ei taha või kellega lihtsalt tavalised
kasupered hakkama ei saa. Enamus neist on teismelised, kellel on väga keeruline
minevik ja kes on bioloogiliste vanemate käest ära võetud varajases lapsepõlves
või beebidena. Paljud neist on proovinud elada kümnetes kasuperedes, aga
erinevatel põhjustel pole see toiminud. Olgu veel öeldud, et enamus inimesi,
kes üldse on nõus olema kasuvanemateks, tahavad ikka pisikesi “armsaid ja
rikkumata” lapsi.
Mäletan, et tööintervjuul öeldi kohe ära, et enam keerulisemaid
lapsi pole olemas – see on tõesti see kõige raskem kontingent. Minu jaoks on
see muidugi väga kasulik kogemus, aga ma valetaks kui ütleks, et see mind
emotsionaalselt ei puuduta. Vahel ikka naeran endamisi, et milleks mul üldse
oli vaja end sotsiaaltööga siduda – maailm on palju ilusam koht, kui sa ei tea
selle pahupoolest midagi. Olgem ausad – lastekodulapsi pole ühiskonnas olemas,
neist ei kuule midagi ja nad pole kunagi pildil. Vahel mind ikka hämmastab,
kuidas inimesed üldse keelduvad uskumast, et mõned lapsevanemad on võimelised
oma lapsi väga võikalt ära kasutama.
Kõige rohkem ajavad mind muidugi vihale inimesed, kes mitte midagi
lastekaitsest ei tea, aga kes väga julgelt oma arvamust avaldavad. Näiteks
jooksevad meie lapsed tihti ära ja neid otsitakse uudistes taga. Kui ma tükk
aega mõnes majas pole töötanud, siis tean vahel uudiseid vaadates paremini, kes
seal parasjagu kohal on ja kes jälle ära jooksnud. Tegin ükskord vea ja
hakkasin neid kommentaare lugema, lihtsalt ÕUDNE. Olgu lühidalt lihtsalt
öeldud, et lapsed, keda on sedasi igal võimalikul ja võimatul moel väärkoheldud
ei koli nägu naerul lastekaitseameti asenduskoju, mida peab teiste tundmatute
samasuguste teismelistega jagama ja kus sul hoiavad silma peal võhivõõrad
“ametnikud”. Ükskõik, kui ilusad ja luksuslikud need majad on, mitte ükski laps
ei taha neis elada.
Veel mäletan, kuidas ma rõõmustasin enne tööle asumist, et mind
ootab nii kõrge palk. Meie palgad on kõik avalikud, nii et võin öelda, et minu
minimum tunnitasu on $34, millele siis lisanduvad vastavalt vahetusele erinevad
boonused. Alguses hõiskasin, et ohhoo pole ju paha õpingute kõrvalt nii kergelt
lisaraha teenida. Kui oma esimeselt vahetuselt koju sõitsin, siis mõtlesin küll
endamisi, et appi kui naiivne minust – see töö on ju nii pingeline, kindlasti
kõige väljakutsuvam töö, mida iial teinud olen. Siiani ongi mu kõige esimene
vahetus kõige hullem olnud, ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju vägivalda
pealt näinud. Nüüd peale natuke pikemalt töötamist võin öelda, et see ei ole ei
suur ega väike palk, sest seda tööd lihtsalt ei saa teha raha pärast.
