Eelmisel aastal jäid meil jõulud peaaegu vahele, aga kompenseerisime selle tänavu lausa kolme jõulupeoga! Siinpool maakera on jõulud ja jõulutunne täiesti olemas, ausõna!

Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber jõulushoppingust. Sellist möllu pole ma iial kaubanduskeskustes näinud. Paaril korral parklas vaba kohta oodates käis peast läbi, et enne jaanuari ei olegi vist mõtet tagasi tulla. Kui tavaliselt on pühapäeviti peaaegu kõik poed ja kaubanduskeskused suletud, siis detsembris ei ole Austraalias vist ühtki puhkavat poemüüjat, kõik töötavad hommikust õhtuni. Järjekorrad voolavad läbi kaupluste, kassaaparaadid lausa tossavad ja inimesed muudkui ostavad ja ostavad. Tarbimisühiskonnas peabki ju tarbima!

Sel aastal saime selgeks ka kohaliku jõulutraditsiooni. Ükski austraalia pere ei istu jõululauda ilma christmas crackers’i ehk bon-bon’i ehk plaksukommita. Need tuutud näevad välja nagu keskmisest suuremad kompvekid, mis jõululauda istudes ja enne sööma asumist väga vallatult katki rebitakse. Traditsiooni kohaselt tõmbab üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt, mille peale tuutu pauguga pooleks läheb. Kui sinu kätte jääb suurem osa sisust, siis oledki võitja ja saad nänni omale.

Tuutu sees on väike kingitus (seal võib olla mini kingalusikas või kompass või jo-jo või juukseklamber vms), paberkroon ja kaval mõttetera/naljajutt. Ehk siis see on nagu üllatusmuna, kust saab kolm toredat kingitust. Kõlab nagu oleks eelkõige lastele mõeldud lõbustus, aga ma olen oma silmaga näinud, kuidas hallipäised austraallased vaimustuvad neid jõulutuutusid avades! Christmas crackersid on populaarsed mitmetes Commonwealth riikides (näiteks Kanada, Uus-Meremaa, Suurbritannia). Tean, et tihti meisterdavad lapsed neid enne pühi ka ise.

Meie esimene jõulupidu möödus Andrese ja Viktoria juures, kellel muideks on kodus ehtne kuusk! Ehtne selles mõttes, et see on linna lähedalt farmist pärit, aga no päris kuusk see ei ole. Palju kohevam ja austraalialikum, aga vähemalt mitte plastmassist. Kõige ägedam selle jõulupeo juures oli see, et meie juurde sattus päris jõuluvana! Sellist siin maal küll varem nähtud ei ole!

Teine jõulupidu möödus meil kodus, kuhu ükski jõuluvana küll ära ei eksinud, aga sellest hoolimata oli kõik nii nagu peab. Toas oli (kunst)kuusk ja kuuse all kuhi kingitusi. Kui päris aus olla, siis ma arvan, et Austraalia ongi rohkem kunstkuuse-maa. Jõuluroaks tegime hoopis ahjulõhet, saagu sellest meie uus traditsioon!

Ja kolmas pidu sai peetud eestlaste Liisi ja Toomase juures, kus pika lookas laua taga istus veel palju austraalia eestlasi. Terve õhtu mängis meil raadio Elmar, kuhu seltskonnas olnud Meelis ka otselülituse tegi. Me olime kahtlemata ainsad, kes jõuluõhtu soovilauluks „Rannapiiga“ tellis! :D

Kui eelmisel aastal nurisesin, et Austraalias ei ole ikka seda õiget jõulutunnet, siis sel aastal ei ole millegi üle nuriseda. Mõned asjad lihtsalt tuleb enda jaoks ümber sättida, olla avatud uutmoodi lähenemisele, aga kui sinu ümber on kallid inimesed, siis saab jõulud muuta just nii kodusteks ja mõnusateks, nagu oled harjunud.

Jõuluaeg on Austraalias hästi rõõmus ja lõbus ja oodatud aeg. Juba detsembri keskel lähevad paljud puhkusele või sõidavad lausa välisreisile, enne jaanuari algust keegi väga tööle ei kipu. Ilmad on igas osariigis palavad, päike ja soe merevesi meelitavad vägisi randa. Kõik grillivad ja chillivad ja naudivad pühi, jõulud on väga lõõgastav aeg.

Eestis on jõulud hästi perekesksed, pigem vaiksed, pisut nukra alatooniga, teismeliste jaoks on see natuke igav aeg. Jõulumuusika on rahulik ja kurvavõitu, üksteisele soovitakse pigem „rahulikke pühi“, mitte „rõõmsat jõulumöllu“. Seetõttu ongi jõulud siin nii teistsugused, palju lõbusamad, elavamad ja päikselisemad.

Ma ei oska eelistada üht teisele. Kindlasti tahaks näiteks järgmisel või ülejärgmisel aastal pidada jõulupühi eesti moodi, samas on huvitav näha ja kogeda, kuidas tähistatakse jõule Austraalias. Eks selle ostlemisega minnakse liiale nii siin kui ka seal, aga see on vaid üks osa pühadest. Mulle meeldib inimeste rõõmsameelsus ja lustakas olek ja ma ei kujuta ette Austraalia jõulupühi ilma naeru, nalja ja lõbustusteta.


Aitäh kõigile, kes meid virtuaalselt meeles pidasid ja kelle armsad soovid teisele poole maakera saabusid! Hea õnne korral jõudsid ka meie tervitused teile koju kätte. Neid inimesi, kes meil siin mõttes kaasas on, ei ole küll palju, kuid te olete kõik väga olulised!

Nii vähe ongi õnneks vaja!

Iga kord, kui me oma hotellist linna läksime, sõitsime mööda El Nido koolimajast. Päevasel ajal oli koolimaja ümber alati palju sagimist, koguaeg nagu keegi läks kooli ja keegi tuli koolist. Ma oleks niiväga tahtnud salaja seda koolimaja uudistama minna!

Üldiselt lapsi Filipiinidel kerjama ei aeta, seega keegi turisti rahulikku puhkust ei häiri. Lapsed väga tahavad võõramaalastele lehvitada ja „Hello!“ hõigata. Poes jälgivad lapsed iga su sammu, valge nahaga turist oleks nagu Jõuluvana või maailmakuulus popstaar, keda uudishimulik silmapaar kunagi silmist ei lase. Ma poleks üldse imestanud, kui mõni mürsik oleks tulnud meid näpuga katsuma!

Nii et kui me koolimajast mööda jalutasime, siis leidus ikka väikseid murjameid, kellele lehvitada, naeratada, tere hommikust soovida. Mul oli koguaeg natuke kehv tunne nende pisikeste ees. Nad vaatasid meid täpselt nii, nagu me oleks rikkad ja ilusad, kes kunagi ei nuta.

Ja ükskord, kui me jälle sealt mööda jalutasime ja neid kohalikke lapsi igal pool enda ümber nägime, küsis Heikki üsna ootamatu küsimuse: „Kas sa tahaks siin nende lastega töötada?“

Kuigi ma panin neid lapsi kogu reisi ajal palju tähele ja mõtlesin tihti nende heaolulule, oli see küsimus siiski nagu välk selgest taevast. Aga tahaks väga, lausa hirmsasti tahaks! Kui kaua ma vastu peaks ja kuidas mulle meeldiks… Sel teemal jätkus meil mõtteid päris pikaks ajaks.

Kui fantaseerida, et keegi pakuks mulle näiteks vabatahtliku kohta kuskil Filipiinidel, no oletame, et siinsamas El Nidos, siis keeruline oleks sellele eitavalt vastata. Ma arvan, et see oleks väga põnev ja ekstreemne, aga samas oleks see rusuv ja raske. Proovida tahaks kindlasti, aga ma tõesti ei oska ettegi kujutada, kui kaua ma suudaks sellises keskkonnas endast midagi anda. Heikki ei mõista mind selles osas vist kunagi.

Mina ei tea, kas teised ka Aasias niimoodi ringi reisivad, aga minul lähevad sealset elu nähes mõtted tihti just laste ja nende võimaluste peale. Maailmas vist lihtsalt peabki nii olema, et kõik ei saa hästi elada! See vaatepilt, kuidas väiksed armsad filipiinod elavad… see on minu jaoks liig.

Või äkki need pisikesed ei aimagi, et elavad näiteks iga keskmise eurooplase jaoks ebainimlikes tingimustes ja ehk nad ise ei arvagi, et elul oleks miskit viga. Küllap lapsepõlv ei saagi olla vaid muretu mäng ja lust, sest igapäevane töötamine nõuab oma aja. Misasi on üldse isiklik taskuraha? Oma tuba? Võib-olla on need lapsed just niimoodi elades õnnelikud ja ei vahetaks oma värvikat lapsepõlve iial igava ja korraliku euroopa lapsepõlve vastu. Julgen kahelda.

Kui me olime El Nidost juba tagasi Puerto Princesa poole sõitnud ja vahepeal Roxases peatuse tegime, tuli silmnähtavalt alatoidetud u 4-5a poiss arglikult meie juurde, ise samal ajal käega kõhtu patsutades. Eemal ootasid poisi kaks sõpra, kes jälgisid huviga toimuvat. Kuigi see kerjamine on üldiselt vastik, ei suutnud me sellisele lapsele ei öelda. Mündid üle antud, tuli sealt viisakas: „Thank You“ ja kondine laps kinkis meile oma tänuliku naeratuse. Sekund hiljem nosisid kõik kolm kõrvalputkast soetatud maiuspala.

Meie jaoks oli Filipiino peeso nagu mänguraha! Ostad ja kulutad küll, aga otsa ei saa. Käid päev otsa mööda linna ja tarbid, aga summad on dollariteks ümber arvutades ikkagi naeruväärsed. Ja siis sa kõnnid oma punnis rahakotiga mööda Filipiinide tänavaid ja näed, kui palju peab mõni kohalik selle „mänguraha“ jaoks pingutama. Sa ei tahaks „rikas“ olla, tahaks pool kasvõi kuskile ära anda, et äkki on siis võrdsem või midagi. Maailma paremaks tegemise illusioonidega on emotsionaalses mõttes Filipiinidel raske ellu jääda.

Mõnes mõttes mulle selline „raputus“ meeldib! Et võtad oma roosad prillid eest ära ja vaatad natuke, milline on reaalsus. Hindad mõned asjad jälle enda jaoks pisut ümber ja astud oma mugavast rütmist korraks välja. Ma ei ole kunagi arvanud, et mul ei ole hea elu, aga peale sellist kogemust oskan siiski olla tänulikum. Vahepeal on sellised kehvad emotsioonid ka kasulikud.