Kes oleks võinud arvata, et ligikaudu nelisada päeva niimoodi mööda tuhiseb, et me ei pane tähelegi. Aga just nii kaua oleme me juba elanud oma praeguses kodulinnas, mida õpime iga päevaga aina rohkem tundma ja armastama. 

Kui me aasta tagasi siia sisse kolisime, siis tundus kõik üsna ajutine. Raske on suuri plaane teha, kui oled harjunud oma elu paari kohvrisse mahutama ja kui sind ei hoia pealtnäha miski üheski linnas kinni. Mõnes mõttes on see isegi vabastav ja põnev tunne, aga samas toob see kaasa palju katsumusi ja vahel võib tekkida natuke eksinud tunne. 

Ega meil tegelikult ei olnud kunagi paika pandud, et Perth on see linn, kus tahame elada. Perth on küll kogu aeg olnud väga popp eestlaste seas, aga seda pigem soodsa lennuühenduse, sobiva kliima ja kõrgema palgataseme tõttu. Eestis oma reisi plaanides pidasime silmas ikka rohkem Melbourne‘ või Sydney’t. 

Vahel me ikka veel arutame kahekesi, et kuhu järgmiseks kolida. Kunagi olid meil suured plaanid vaadata ringi Uus-Meremaal või Kanadas, aga Austraalia võib osutuda vägagi meeldivaks, lausa nii lemmikuks, et enam ei tahagi ära minna! Perth’is on hea elada küll, aga ma naudin ettekujutust veel päris mitmetest kodulinnadest! 

Kui alguses tundus pea kahe miljoni elanikuga Perth ehmatavalt suur, siis nüüd ei oskaks küll meie kodulinna kohta kuidagi suurlinn öelda. Kuigi meil ei ole siin teab mis suur tutvusringkond, jookseme ikka pidevalt tuttavatega igal pool kokku, nagu vanal heal ajal Tallinnas. Ja oma igapäevasel marsruudil tööle-koju-poodi ei oskaks küll arvata, et siinne elanikkond ei võiks olla vähemalt poole väiksem. 

Aga tegelikult on linna kiire kasv väga aktuaalne teema kohalikus meedias. Praegu elab Perth’s 1.7millionit inimest, prognooside kohaselt kasvab see arv aastaks 2026 u 2,2 millioniks (meie osariigis elab praegu peaaegu sama palju inimesi). Kiire rahvastiku kasv ei ole muidugi mingi üllatus, pigem on asi selles, et värsked uuringud tõid välja, et kasv on kordades kiirem, kui varem ennustati. 

Juhtusime nägema selleteemalist erisaadet. Selgus, et eeldatavasti vajab WA juurde umbes 2000 arsti, järgmise viie aasta jooksul on vaja täita 170 000 töökohta kaevanduse sektoris, ainuüksi igal nädalal tekib juurde paarsada töökohta, kuhu pole kedagi palgata. See kõik on muidugi statistiline prognoos, mida ma ei julgeks võtta päris absoluutse tõena. Samas on selge see, et töökohtadest ei ole WA’s juba praegu puudust, nimelt on meie töötusprotsent rekordiliselt madal – 4.0%. 

 Siiski käib tööjõupuudus ja näiteks Austraalia migratsiooniplaan väga erinevat rada. Pidevalt heidab WA avalikult valitsusele ette paindumatut migratsioonipoliitikat, mis teeb välistööjõu palkamise kohati liiga keeruliseks. Migratsiooniamet jõuab oma viisatingimuste leebemaks muutmisega koguaeg liiga vaevaliselt järele, sest WA nõudlus on lihtsalt liiga suur. Hiljuti muudeti näiteks Perth remote area’ks ehk siis väheasustatud piirkonnaks, (milles puudub küll igasugune loogika, kuid mis võimaldas teatud viisasid kergemalt vormistada). 

Kõik see muudab Perth’i minu arvates põnevaks ja natuke isegi erakordseks linnaks, mis kasvab ja muutub väga tormakal tempol. Mitmed idakalda austraallased usuvad tõsimeeli, et tegelikult on Perth üks paras kolgas keset tühermaad, see on isoleeritud kaevanduspealinn, kuhu vabatahtlikult paljud elama ei tuleks. Osaliselt on selles suhtumises ka tõtt, sest Perth on oma eraldatuse tõttu natuke nagu kuskil nurga taga. Palju heidetakse ette, et siin pole piisavalt kultuuri ja muusikat ja festivale ja suursündmusi. 

Aga on üks põhjus, miks meie ei tahaks Perth’i mõne teise linna vastu välja vahetada – kliima. Suvi on siin kuum, kuiv, päikseline, täpselt selline nagu meile meeldib. Paljude eestlaste jaoks kipub see natuke liiga kuum olema, aga näiteks sel suvel oli meil tõeliselt palav ainult loetud päevadel. Kuni +35kraadi sobib meile ideaalselt. Küll aga võiks nuriseda talve üle, mis on ootamatult vihmane! 

Täitsa huvitav oleks teada, kus me näiteks kümne aasta pärast elame ja kus kõik elada oleme jõudnud. Ma mäletan, et juba päris noorena oli mul unistus kasvõi mõneks aastaks Eestist ära kolida, lihtsalt, et kogeda midagi uut ja vaadata natuke ringi, õppida keeli ja kultuuri, kohalikke inimesi tundma. Aga need mõtted olid alati seotud Euroopaga ja eks nad olid kohati ehk veidi utoopilised, pigem unistuse kui reaalsuse tasemel. Täna ma ühteaegu unistan ja elan oma unistuses – Austraalias.