Kõigile neile, kes juba mõttes on meie blogi maha matnud, võime kinnitada, et kirjutame ikka ja jälle ja loodetavasti enam nii pikki vahepause sisse ei jäta. Vahepeal on kogu energia ja mõttetegevus kulunud natuke teiste asjade peale, millest küll hirmsasti tahaks juba rääkida, aga igaks juhuks (mine tea, mis ebaõnne see endaga kaasa tuua võib…) jäävad need jutud tulevikku. Aga kui ükskord see õige hetk kätte jõuab, siis peaks olema muljetada, kirjutada ja rõõmustada rohkem kui küll!

Pöördelisi muutusi vahepealne kuu aega meie ellu ei ole toonud, küll aga saame jälle kirjutada natuke reisilugusid. Nimelt jõudis kätte kauaoodatud Easter ehk munadepühad ehk kuhjaga töövabu päevi!

Good Friday varahommikul (suurel reedel) algas meie väljasõit üles põhjapoole delfiiniparadiisi Monkey Mia. Linnast välja sõites tundus, et lisaks meile on vähemalt pool Perth’i elanikkonnast otsustanud pühadeks loodusesse põgeneda. Tee oli kuni Geraldtoni (430km) väga rahvarohke, polegi midagi sellist varem kogenud. Ja muidugi ei ole me ühe päeva jooksul kunagi nii palju patrulle siin näinud, isegi uudistes teatati hommikul vahetpidamata, et politsei jahib liiklushuligaane igas Austraalia otsas.

Kui nüüd natuke rohkem liikluse teemal peatuda, siis ma kasutaks võimalust ja reklaamiks siinsetel teedel levinud „möödasõidutaskuid“, mis teevad ka tiheda liikluse puhul teed üsna turvaliseks. Iga natukese aja tagant läheb muidu tavaline üherealine maantee kahrealiseks, võimaldades täiesti ohutuid möödasõite. Neid „taskuid“ on mõlemal suunal kordamööda üsna tihedalt. Tallinn-Tartu maanteele kuluks need kahtlemata ära!

Geraldton’i jõudes tegime väikse peatuse, käisime söömas ja saime Andre, Taisto & Ristoga kokku. Tuleb tunnistada, et võrreldes meie viimase käiguga sinna linna, oli Geraldton nüüd nagu unest ärganud. Jõulude ajal vist ei tasu nii väikestesse kohtadesse väljasõite ette võtta…

Peale Geraldtoni ootasid meid ees vapustavad nelisada kilomeetrit! Nende tundide jooksul ei jäänud teele isegi mitte väikseid külasid, ei mingeid märke inimtegevusest (muidugi mõned roadhouse’d välja arvatud). Päeval üldiselt loomi teel ole, küll aga on neid öösiti surnuks sõidetud, sest siin-seal hakkas silma surnud kängurusid, emusid ja väiksemaid tegelasi. Päris võigas, kuidas mõnes kohas pikutas lausa känguru luukere!

Õhtuks jõudsime lõpuks Denham’i, kus meil oli ka ööbimine broneeritud. Üldiselt on pühade ajal päris keeruline endale sellistes turistide seas populaarsetes kohtades tuba leida, meie hakkasime juba umbes kuu aega varem otsima ja selgus, et olime üsna hiljaks jäänud. Aga siin see on – ookeanivaatega tuba Bay Lodge’s $120 öö kahele:

Denham on väike linnake u 600 elanikuga, kus asub enamus hotelle, motelle ja karavanparke Monkey Mia turistide jaoks. Linnaelanikud on suured kalastamise sõbrad, ükskõik kus suunas vaadata, ikka jäävad silma uhked paadid järelkärudel ja kõiksugu vajalik kalastamisvarustus jne. Õhtul ringi jalutades nägime esimest korda sellist ühiskasutatavat kalapuhastuskeskust:

Hommikul võtsime ette sõidu Monkey Mia’sse, mis asub Denham’ist 23km kaugusel. Meie ettekujutuses oli Monkey Mia väike linnake, tegelikult asub seal ainult nö delfiinirand ja resort, ei mingit muud asustust. Pilet delfiinikeskusesse maksis $8/in ja see tagas sissepääsu kaheks hommikuks. Ma olin päris elevil, sest vabas looduses ei ole me kunagi delfiine näinud ja no olgem ausad, kellele siis ei meeldiks need väiksed armsad delfiinid!

Monkey Mia delfiinilugu sai alguse juba pea viiskümmend aastat tagasi, kui kohalik kalamees ja tema naine märkasid rannas delfiiniperekonda ja hakkasid neid toitma. Uudised enneolematutest delfiinidest levisid kiiresti ja nii hakkasidki inimesed üle Austraalia kohale sõitma, et oma silmaga seda inimese ja delfiini omanäolist sõprust näha. Kahekümne aastaga kasvas see ettevõtmine juba nii suureks, et oli vajadus ehitada infokeskus ja luua tingimused sadade ja tuhandete uudishimulike turistide vastuvõtmiseks. Ja nii näebki 99% tõenäosusega igal hommikul u kell 7.45 Monkey Mia rannas delfiine!

Muidugi nägime ka meie neid, aga üldiselt oli rahvast nii palju (kindlasti ka seetõttu, et sattusime sinna pühade ajal) nii et väga ülevaid emotsioone meile see atraktsioon ei pakkunud. Nägime delfiinid küll ära, aga seda tunnet, et kohtasime neid vabas looduses, küll ei olnud. Paar üksikut inimest said delfiine toita ka, aga sellest me suurt midagi ei näinud, sest olime liiga kaugel.

Pigem tekitasid elevust igal pool ringi jalutavad emud. Nad liikusid alati koos, koguaeg võis näha, kuidas nad „emureas“ üle hoovi jalutavad. Väga lähedale ei tahtnud ma neile minna, minu arust on nad väga vihase näoga ja kurja olekuga koledad linnud. Pealegi on nad (eriti linnu kohta) jube suuuured! Seal kandis tasubki ettevaatlik olla, sest üks töötaja rääkis meile, kuidas vahel võivad nad suurest näljast täitsa ohtlikuks muutuda.

Peale hommikusööki sõitsime järgmisesse ilusasse ja erilisse kohta – Shell Beach’i. Maailmas on kaks randa, mis on täielikult merekarpidega kaetud ja üks neist asub just siinsamas WA’s 45km kaugusel Denhamist. Väidetavalt on pinnas kuni 10m sügavuseni karpidest!

Shell Beach on väga-väga ilus, aga kuna see asub üsnagi eraldatud kohas, siis ongi see eelkõige vaatamisväärsus, mitte tavaline rand. Mõned külastajad küll ujusid, aga üldiselt turistid lihtsalt tulevad seda randa uudistama ja pildistama. Täpselt nagu meiegi :)

Peale Shell Beach’i ootas meid taas umbes 350km pikkune „põnev“ autosõit, mille tulemusel jõudsime me Kalbarri väikelinna, mille külje all asub maaliline Kalbarri Rahvuspark.

Jätkub…