Perth’st umbes 600km kaugusel asuv väikelinn Kalbarri tekitas meis huvi eelkõige just tuntud rahvuspargi tõttu, kuid tuleb tunnistada, et linn ise oli samuti külastamist väärt.
Kui me Kalbarri’sse kohale jõudsime, hakkas kohe silma, kuidas linn ELAB! Kõikjal käis sagimine, turistid olid Kalbarri täiesti vallutanud! Aga see ei olnud selline ülerahvastatud ja tüütu kogemus, pigem oli seal mingi lahe kuurortlinna aura. Kõigest 1400 elanikuga linnakeses ärkasid romantilised restoranid õhtupimeduse saabudes üksteise järel nii kiiresti, et raske oli otsustada, kuhu minna ja mida võtta. Ja umbes sama kiiresti täitusid need kohvikud inimmassidega.
Nagu enamus väikelinnasid Austraalias, on ka Kalbarri olnud algselt vaid aborigeenide poolt asustatud keskus. Oleme läbi sõitnud sellistest linnakestest, kus iga tänaval vastu tulev inimene on aborigeen ja kuigi ma ei ole nende suhtes negatiivselt häälestatud, tekitavad sellised linnad siiski natuke kõhedust. Kalbarris nägime me küll valdavalt valgenahalisi turiste, aga üldiselt kohtab maapiirkondades päris palju aborigeene.
Kaks peamiselt levinud tegevusvaldkonda on Kalbarri‘s loomulikult turism ja kalastamine. Juhtusime mööda jalutama kohaliku kinnisvarafirma reklaamtahvlist ja sealt selgus, et väga paljud ärid on Kalbarris müügiks. Kes soovib omada kohalikku karavanparki, hotelli, juurviljapoodi, restorani või pesumaja, tulgu aga kinnisvaraagendi jutule.
Hinnatasemest rääkides on sellistes pisikestes linnades kõik kulutused muidugi kõrgemad. Näiteks bensiin maksis Kalbarri’s $1.75 (Perthis 1.4-1.5). Viimasel ajal räägitakse Austraalias väikelinnade probleemidest. Näiteks meie osariigis asub palju selliseid väikseid kaevanduslinnu, millel on oht välja surra, sest kaevanduste mõjul sealsete elamispindade hinnad pidevalt tõusevad. Paljud kohalikud teevad oma kinnisvara rahaks ja kellel midagi müüa pole, on sunnitud kõrgete üürihindade tõttu oma kodukohast ära kolima. Mitmed linnad on juba näidanud hääbumismärke, mille vastu siin aktiivne võitlus käib. Kuigi Kalbarri ei kuulu selliste linnade hulka, siis saime üsna kiiresti aru, et elu on seal kohati palju kulukam.
Kalbarri Rahvuspark
Rada vaateplatvormini...:
Kui me Kalbarri’sse kohale jõudsime, hakkas kohe silma, kuidas linn ELAB! Kõikjal käis sagimine, turistid olid Kalbarri täiesti vallutanud! Aga see ei olnud selline ülerahvastatud ja tüütu kogemus, pigem oli seal mingi lahe kuurortlinna aura. Kõigest 1400 elanikuga linnakeses ärkasid romantilised restoranid õhtupimeduse saabudes üksteise järel nii kiiresti, et raske oli otsustada, kuhu minna ja mida võtta. Ja umbes sama kiiresti täitusid need kohvikud inimmassidega.
Nagu enamus väikelinnasid Austraalias, on ka Kalbarri olnud algselt vaid aborigeenide poolt asustatud keskus. Oleme läbi sõitnud sellistest linnakestest, kus iga tänaval vastu tulev inimene on aborigeen ja kuigi ma ei ole nende suhtes negatiivselt häälestatud, tekitavad sellised linnad siiski natuke kõhedust. Kalbarris nägime me küll valdavalt valgenahalisi turiste, aga üldiselt kohtab maapiirkondades päris palju aborigeene.
Kaks peamiselt levinud tegevusvaldkonda on Kalbarri‘s loomulikult turism ja kalastamine. Juhtusime mööda jalutama kohaliku kinnisvarafirma reklaamtahvlist ja sealt selgus, et väga paljud ärid on Kalbarris müügiks. Kes soovib omada kohalikku karavanparki, hotelli, juurviljapoodi, restorani või pesumaja, tulgu aga kinnisvaraagendi jutule.
Hinnatasemest rääkides on sellistes pisikestes linnades kõik kulutused muidugi kõrgemad. Näiteks bensiin maksis Kalbarri’s $1.75 (Perthis 1.4-1.5). Viimasel ajal räägitakse Austraalias väikelinnade probleemidest. Näiteks meie osariigis asub palju selliseid väikseid kaevanduslinnu, millel on oht välja surra, sest kaevanduste mõjul sealsete elamispindade hinnad pidevalt tõusevad. Paljud kohalikud teevad oma kinnisvara rahaks ja kellel midagi müüa pole, on sunnitud kõrgete üürihindade tõttu oma kodukohast ära kolima. Mitmed linnad on juba näidanud hääbumismärke, mille vastu siin aktiivne võitlus käib. Kuigi Kalbarri ei kuulu selliste linnade hulka, siis saime üsna kiiresti aru, et elu on seal kohati palju kulukam.
Kalbarri Rahvuspark
Kogu meie väljasõidu tipphetk oli kindlasti Kalbarri Rahvuspargi külastamine! Ei saaks öelda, et me kumbki väga hullud looduse fännid oleks, aga selline maastik ei suutnud meid küll kuidagi külmaks jätta! Kindlasti üks selliseid kohti Austraalias, mida peab oma silmaga nägema!
Rada vaateplatvormini...:
...millelt avanes fantastiline vaade:
Kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et kõiki väärt kohti külastada ja lühikest matka ette võtta. Üldiselt on seal igasugu erineva pikkusega radasid, lühemad neist vaid paaritunnised, nii et päris proff ei peagi olema. Mugavuse mõttes soovitaks end korraliku kärbsevõrgu/mütsiga varustada, sest tasub arvestada korraliku kärbserünnakuga!
„Looduse aken“ on väga kuulus vaatamisväärsus Austraalias, mida olen juba ammu tahtnud oma silmaga näha. „Akna“ juurest avaneb võrratu vaade peaaegu igasse ilmakaarde! Sinna olekski võinud pildistama ja nautima jääda!
Läbisime kokku umbes 2000km, see oleks umbes sama, mis sõita Tartust Varssavisse ja tagasi. Pole kahtlustki, et niisama heast peast munadepühaks Poola pole me kunagi kavatsenud sõita, aga siinses mõistes polegi see paartuhat kilomeetrit eriline näitaja. Kuigi nüüd on küll kohe pikaks ajaks igasugune road tripi isu ära läinud!
0 kommentaari