Seda postitust ajendasid mind kirjutama kurikuulsad eestlased tuntud suhtlusportaalidest, nii et seekordne lugu on pühendatud just neile. Enamik neist ei pruugi ennast üldse ära tunda, aga sellest pole ka midagi hullu, sest küllap leiab siit miskit kasulikku igaüks, kes meie kuulsal saarel hiljaaegu maandunud.
Juttu tuleb toidust. Eelkõige just sellistest toodetest, ilma milleta on mõnel siin raske ellu jääda. Ma saan täiesti aru, et esimest korda Coles’i või Woolworths’i sisse astudes võib paanikasse sattuda. Ma mäletan veel väga hästi, kuidas me ise ka alguses nagu peata kanad mööda poodi näljaste nägudega süüa otsisime. Silme eest läks päris kirjuks, sest kõik kaubad olid uued, st väga uutmoodi väljanägemise ja pakendiga. Aga kui esimene ehmatus üle läks ja sai natuke rahulikult poes uudistada, siis selgus, et tegelikult on pood väärt toidukraami maast laeni täis!
Meie esimene päev Austraalias algas paljutõotava kartulisalati ostuga. Olime igasugu lugusid kuulnud, kuidas siin ei tasu poest salatit osta, aga suurest uudishimust tahtsime ikkagi proovida. Ise veel mõtlesime, et mis selles lihtsas kartulisalatis nii hullu ikka olla saab! Esimene maitseelamus oli isegi päris okei, aga paar ampsu edasi hakkas ikka väga vastu. Lõpptulemusena viskasime kaks peaaegu puutumata salatikarpi otsejoones prügikasti ja rohkem pole me valmissalatitega viitsinud katsetada.
Üks minu lemmikuid, millest tundsin tükk aega puudust, sest ma lihtsalt ei osanud seda poest otsida, on vana hea Merevaik. Päris selliseid erinevate lisanditega Merevaike, nagu Eestis, siin näinud ei ole, aga tavaline sulatatud juust näeb meil välja selline:
Üks minu lemmikuid, millest tundsin tükk aega puudust, sest ma lihtsalt ei osanud seda poest otsida, on vana hea Merevaik. Päris selliseid erinevate lisanditega Merevaike, nagu Eestis, siin näinud ei ole, aga tavaline sulatatud juust näeb meil välja selline:
 |
| Lehmakese sulajuust |
 |
| Purgisulajuust |
Enamus eestlastest Merevaigueksperte ütleksid kindlasti, et see ei ole ikka üldse mingi õige kraam, aga tavatarbija, kes oma tähelepanu pakendilt sisule suudab suunata, ei tohiks pettuda.
Järgmisena tutvustame kohupiimakreemi, mida paljude külajuttude põhjal siinmail ei eksisteeri, aga mis meie suud on küll päris tihti magusaks teinud. Valikus on mustika- või mango-granadillimaitseline mõnusalt kreemjas ja parajalt magus natuke paksema jogurti moodi piimatoode, mille kohta on väga sobilik öelda kohupiimakreem:
 | |
| mmm... |
Lõunanaabrite lätlaste pasteedituutu on äravahetamiseni sarnane Rannarootsi pasteediga. Läti pasteedi ainus miinus on pisike tuutu (ainult 100g), nii et suurematel pasteedisõpradel kulub lihtsalt rohkem tuutusid:
Keefir-keefir-keefir! Tulevad meelde veel need ajad, mil kobasime alles pimeduses ja polnud kohalikku keefiri enda jaoks avastanud, sest ega niisama naljalt ei lähe ju poest ostma toodet nimega buttermilk (butter-või, milk-piim). Meie keefir peaks rahuldama ka kõige nõudlikuma hapupiimafänni vajadused.
Suitsujuustust ei pea ka suud puhtaks pühkima, sest juustuosakonnas silmad lahti tehes ei pea just palju pingutama, et pilk kohtuks vanal heal suitsetatud juustul. Heeringad ja hapukapsas on samuti meie poelettidel täiesti kättesaadavad lausa aastaringselt. Seda ma ei pea vist enam kirjutama, et hapukoorest (sour cream) ei ole ka puudust.
Need ülalmainitud kaasmaalased virtuaalmaailmast on mulle silma jäänud muideks päris tihti just hapukoore või piimatoodete teemal. Nimelt väidetakse tihti, et kohalik lehma(!)piim maitseb siin hoopis teistmoodi või et sour cream austraalia moodi pole üldse õige hapukoor. Ma ei oskagi tegelikult selliseid väiteid kommenteerida, sest minu maitsemeelte järgi on küll võimatu üht piima teisest eristada. Võib-olla räägivad selliseid lugusid tõelised piimagurmaanid, kes maitse järgi tunnevad ära, mis värvi või tõugu lehma seest piim pärit on… või tunneb siin ära jälle natuke moodsat virinat?
Kui me ise Austraaliasse tulime, siis ei olnud meil eesti sööke üldse kaasa pakitud, ISEGI Vana-Tallinnat ei olnud! Ei Laua Viina ega leivapätse, ei Saku Õlut ega suitsuvorste. Ausõna, isegi šokolaadi ei leidnud meie reisikohvritest! Aga on inimesi, kelle kohvrisse vist peale Liviko, Kalevi ega Leiburi muud ei mahugi! Ja on inimesi, kellel mõni neist kolmest reisib iga paari nädala tagant liinil Eesti-Austraalia. Ja tippude tipuks on isegi selliseid, kes ei suuda ilma Eestist saadetud maitseaineteta köögis üldse söögitegemise lainele tulla.
Ja kui juba ülinõudlikust eestlasest Austraalias juttu tuli, siis jõuame paratamatult pelmeenideni. Tuleb välja, et eestlase põhitoit ei ole üldse mingi kartul või peenleib, see on otseloomulikult ei miski muu kui pelmeen! Te ei kujuta ette, kui palju olen ma siin kuulnud või lugenud pelmeenidest ja sellest, kuidas aasta või kaks on võimatu ilma pelmeenita elada. Miskipärast ei pannud ma Eestis kunagi tähele, et kõik sööksid hommikus õhtuni pelmeene! Mitte, et mulle pelmeenid ei maitseks, aga olude sunnil asendavad ravioolid ja tortelliinid suurepäraselt igasugu pelmeene ja elu läheb ikka edasi!
Võib-olla ma ei panekski tähele kui selliseid meeleheitlikke nälgimisavaldusi teeksid ainult need, kes on Austraalias veetnud paar nädalat ja kellel liiga ehedalt on meeles musta leiva lõhn või küpse verivorsti maitse. Õudne mõeldagi, kui iga päev virvendaks silme ees Tere Piim ja Värska Vesi, aga poodi minnes vahiks ikka vastu Pura Milk ja Mount Franklin. Milline enesepiinamine!
Kui aus olla, siis ei oska meie enam midagi igatseda. Mida aeg edasi, seda enam harjume siinse valikuga ja paljud endised lemmikud ei tule enam meeldegi. Kui väga pingutada, siis sooviks siia samasuguseid valmistoidu lette nagu Eestis, aga samas siin on iga nurga peal take away putkad, nii et põhimõtteliselt on sama asi lihtsalt natuke teistmoodi olemas.
Ajaga oleme õppinud tundma seda valikut, mida pakub kohalik kaupmees, kes kohe kindlasti ei unusta ära kui palju erinevaid toidukultuure leidub Austraalias. Raske on igatseda selliseid asju, mida sa kunagi poes ei näe ja mis sinu tähelepanu ei köida. Kindlasti tekiks mõni isu, kui jalutaks Selveris ringi, aga igapäevaselt ei vaeva me oma pead ju selliste illusioonidega. Mulle meeldib ikkagi mõelda, et kõik on kinni inimeses ja tema kohanemisvõimes.
 |
| Riia sprotid Darwinis |
14 kommentaari
jutt jumala õige.... mina käin muidugi siiani veel vahest pea laiali otsas toidupoes ja google translation näpu vahel aga nälga ma näiteks ka Rootsis pole tundnud kuigi ka siin tegelikult toidud erinevad kuna toorained ja valmistamisviis teine... ja ma mul kartulisalatiga sama lugu kusjuures :D
ReplyDeleteaga kui juhtume kruiisima eestisse siis ikka midagi kaasa haarab aga muidugi on meil Rootsist lihtsam nö kodutoitu transportida kui teil :D
Kusjuures ma olen ise ka paar korda Stockholmis toidupoes käinud ja suht keeruline oli kiiruga midagi haarata.
DeleteAga mida aeg edasi, seda kergem on orienteeruda ja siiamaani pole mul siin küll midagi eluliselt olulist ja asendamtut leidmata jäänud :)
Aina õelamaks lähevad postitused...
ReplyDeleteHmm, tundub, et keegi tundis ennast puudutatuna.
ReplyDeleteMina ei tunne ennast absoluutselt puudutatuna! Lihtsalt kahju on lugeda kui õelaks võib inimene minna..
ReplyDeleteSina nimetad seda õeluseks, mina nimetan Eestist maitseainete saatmist rumaluseks. Igaühel oma tõde.
DeleteUsu mind, sa leiad siit blogist küll ja veel selliseid seisukohti, mis sinu omadega ei ühti, ei ole mõtet siis iga kord oma kibestumist mingite sisutühjade ütlemistega välja elada. Kui sa tahad kritiseerida, siis kirjuta midagi, mille üle arutleda ka saab. Argumenteeri, selgita, põhjenda, too näiteid ja kui seda ei suuda, siis võid tagasi Delfisse haukuma minna.
Meie avastasime hoopis eestisse tulles, et mälu järgi tundus austraalias olles meie poodide valik rikkalikum kui austraalias. Nt lihavalik oli mälu järgi palju parem eestis. Samas aga siinsetel poelettidel ei leia iialgi sellist konservpuupiljade (ja ka värskete puuviljade) valikut nagu aussis, alguses tundsime sellest päris puudust. Olime harjunud puuvilju pea iga hommik helvestega sööma. Aga ajaga muutub nii mõndagi, kaasaarvatud meie maitsed ja toiduharjumused. Meie toiduharjumustesse on aussi kogemused kindlasti lisanud riisi ja pasta tooted ning vürtsid, mida eestis olles ikka häbematult vähe sai tarbitud.
ReplyDeleteJah, siinne puuviljavalik on kindlasti meie lemmik ka! Aastaringselt on muidugi keeruline eestis sama pakkuda, eks Austraalial ole ses suhtes päris suur edumaa.
DeleteAga lihatoodete suhtes mõtlesime alguses sama, et küll Eestis ikka oli palju vorste ja viinereid jne:D
vorste ja viinereid:) naljatilk. Siin lihtsalt ei s66da sellist sitta.
DeleteSee on jah omaette teadus, kuidas Austraalias ellu jääda?
ReplyDeleteAga hea ja humoorikas sarkasm on pigem alati teretulnud ja näitab, et kirjutaja on hea vaimse tervise juures, mitte kindlasti vastupidist :)
Minu meelest on see täiega lahe, et on veel inimesi, kes asju mõistusega ja läbi huumoriprisma võtavad. Ma lihtsalt loodan, et need tuhanded avalikud koduigatsejad nüüd jälle kõike pea peale ei pööraks...
Ma mõtlesin, et peaks sotsiaalfoorumite argielu vürtsitama oma küsimusega, et kuidas siis ikkagi kuus nädalat Eestis Austraalia jogurti ja puuviljadeta hakkama saada ja kuidas saaks mõned laarid juba puhkuseajaks sinna poole teele panna :) Aga noh, sellised tüübid kahjuks ei saa sellest aru, et Austraaliast Eestisse toidu saatmine on sama absurdne nagu vastupidigi.
Ma ikkagi loodan salaja, et sa teed selle sotsiaaleksperimendi ära! Tahaks kohe lugeda, kui paljud selle läbi hammustaks:D
DeleteKartulimaitseaine on see põhiline, milleta tundub, et noor eestlaskond ei saa hakkama. Ausalt ma isegi ei mäleta, mis maitse sel on ja miks ta nii hea on. Olen 3 aastat siin maal elanud ja ei tunne puudust ühestki toiduainest ja ei leidunud ka minu kohvris siia saabudes ei viina ega isegi mitte šokolaadi-ei mõelnudki, et midagi sellist peaks kaasa vedama.
ReplyDeleteTeine asi, mis on sotsiaalmeedias ja mille üle ma ikka imestan, et kui mõnitaval toonil räägitakse Eestist ja nendest, kes sinna on jäänud. Põhiline väljend on nüüd "kusine". Peale aastat või kahte läheb enamus ju tagasi aga FB's on näpp püsti, et olen nüüd siin imedemaal ja kõik, kes maha jäid on luuserid. Piinlik on lugeda. Pluss muidugi see, kuidas saaks nihverdada nii, et ei peaks farmi tegema. Kõik tahavad nii väga siin olla aga tundub, et 88 päeva farmis on meeletu ülekohus Austraalia riigi poolt. Enamusel vast loksutaks väärtused paika, et elu pole ainult grillkana päevitus ja mul on bemmil uued kummid.
Õelusest on siin blogis küll asi kaugel. Minu arust on kirjutajatel väärtused paigas ja teavad, mis tahavad saavutada siin maal. Edu Teile!
Jah, pean nende näidetega nõustuma. Pole siis ime, et enamus normaalseid eestlasi ei taha teistest eestlastest midagi kuulda. Ma olen ise ka mitu korda mõelnud, et enam ei loe seda jama FB, aga suurest uudishimust ikka satun sinna vahel.
DeleteKahjuks torkavadki alati kõige rohkem silma need negatiivsed arvamusliidrid, kelle pärast peab tihti piinlikkust tundma.
Aitäh kaasa mõtlemast!
Tahaks virisejatele soovitada, et pasteeti, pelmeene, sülti jne on kodus päris lihtne teha, kartulisalatist rääkimata :) Kohupiima asemel võiks proovida ricottat http://www.nami-nami.ee/componentshow.php?act=edit&pID=887, seda ehk ikka poes on. Musta leivaga võib keerulisks minna, sest ei tea, kuidas teil seal rukkijahuga lood on. Kartulimaitseainest ei oskaks puudust tunda, see on niikuinii paras naatriumglutamaadipomm.
ReplyDeleteToidukultuuri poolest on Austraalia kindlasti ääretult põnev paik. Üldse, nii palju kui mina rännanud ja reisinud olen, on igal pool toidu valik, saada olevus ja serveerimiskultuur Eestist pikalt ees. Võibolla ehk mõnes väga vaeses Aafrika riigis ehk mitte :)
Eva Tallinnast