Kui ma umbes kümme aastat tagasi avastasin endas kire lastega
töötamise vastu, siis kandsin ma veel
roosasid prille ja nägin maailma hoopis teistsugusena. Kõik need erialad, mis
mind üldse kunagi huvitanud on, pole just suure raha teenimise eesmärgil eriti
paljutõotavad. Lohutasin end sellega, et ega raha õnnelikuks ei teegi ja igal
erialal on võimalik kuhugi edasi pürgida ning edukaks saada.
Sisimas teadsin kogu aeg, et ajan õiget asja. Palk, mida tollal
Eestis noorsootöötajale maksti, oli naeruväärne. Hetkel ei suuda meenutada, aga
küllap sain kätte umbes 6000 krooni. Ma
ei mõelnud kunagi sellele rahasummale, sest sellest polnudki midagi mõelda.
Teadmine, et teen seda, mida tahan, tundus palganumbrist olulisem ja õnneks oli
mul toetav perekond. Kõige hullem oli siis, kui sellest tuli seltskonnas juttu
ja ratsionaalsemalt mõtlevad inimesed provotseerivalt küsisid: “Aga mis saab
näiteks kümne aasta pärast?”. Nojah, sellele ma muidugi polnud mõelnud. Minu
teooria kohaselt oli noorsootöö tulevikus väga oluline ja väärtustatud sh
normaalselt tasustatud eriala. Või siis olin ma alateadvuses lootnud, et minust
saab üks sajast noorsootöötajast, kes mingi ime läbi ka normaalse
palga teenib.
Täna on noorsootöötaja töötasu alammäär Eestis 650 eurot kuus ja
noortekeskuse juhatajad või programmijuhid saavad 844 eurot kuus. Ma ei oska
seda kuidagi kommenteerida, sest ma ei ole kolm aastat Eestis käinud ja ma ei
kujuta enam ettegi, kui palju või vähe ostuvabadust sellised summad annavad.
Miinimumpalgaga (320eur) pole mõtet võrrelda, sest isegi mina siit kaugelt saan
aru, et see pole mingi raha. Keskmine brutokuupalk Eestis on hetkel 900eurot,
millele lihtsa noorsootöötaja palk ikka kõvasti alla jääb.
Pean tunnistama, et ka Austraalias pole need nn minu erialad mingid rahateenimise
kullaaugud. Samas ei pea siin tundma, et töötan vabatahtlikult. Palk on väga
tihedalt seotud sinu hariduse ja töökogemusega. Esitades tööandjale enda
järjekordse diplomi või kogudes tööstaaži, tõuseb su palk
märgatavalt, mitte poole sendi võrra. Kui ma child care’i tööle läksin Eestis
omandatud kogemustega, kuid ilma kohalike kvalifikatsioonideta, oli minu palk
umbes sama kohvikutöötajaga. Nüüd, mil esitasin oma esimese diplomi, tõusis
minu tunnipalk umbes 7dollari võrra! Ja see on alles esimene ja kõige kergemini
omandatav kvalifikatsioon! Poole kohaga töötades teenin nädalas umbes $500
dollarit (aga ei tasu mõelda, et täiskohaga töötades oleks see summa automaatselt
$1000, sest meil on ju astmeline tulumaks). Palkadega võib tutvuda SIIN.
Esimest korda elus ma saan aru, mida tähendab motiveeriv palk! Ma
teen siin väga sarnast tööd sellele, mida tegin Eestis, aga teenin rohkem, kui
oleksin iial julgenud loota. Jah, loomulikult need kaks riiki on väga erinevad
ja arvatavasti pole õiglane neid üldse võrrelda, aga mulle meeldib see tunne,
mida selline palk võimaldab tunda. Ja see ei ole üldse see tunne, et ma lähen
poodi ja löön selle raha laiaks ja ostan uusi ja uhkeid asju. Selle tunde nimi
on eneseteostus. Ja see maksab palju rohkem kui raha eest ostetud asjad!
Nii et ma olen ringiga tagasi jõudnud selleni, et tervele maailmale
võidukalt kuulutada “Mul oligi õigus! Elus tulebki õppida seda, mis huvitab ja
tulebki teha tööd, mis meeldib, isegi kui see ei tundu tulevikku vaadates
ratsionaalne!” …ainult et, see on poolik tõde…ma pidin selleks ju 12 000km
kaugusele kolima.
Olgu siinkohal mainitud, et tegelikult ei kuulu ka Austraalias
noorsootöötajad või õpetajad kõrgepalgaliste hulka. Lihtsalt mina tunnen, et
siin saab igaüks oma südamega eriala valida, samal ajal muretsemata, kas ta
saab kunagi elementaarsete kulutuste eest tasuda või pere luua. Siit-sealt on
silma jäänud igasugu soolapuhujaid, kes suurustavad Austraalia töötasudega, nii
et selle asemel, et pimesi kohe uskuda, soovitaks googeldada huvipakkuva eriala
aastapalku. Osariigiti võivad muideks palgad päris palju erineda.
Viimati juhtusin lugema Õhtulehe Tipi ja Täpi blogi, kus taas palju
faktivigu esines (keskmised palgad, kinnisvara hinnad jne). Jällegi ma
soovitaks selliseid asju pigem googeldada, ametlik statistika on ju täiesti
kättesaadav. Muide, märkasin, et seal kommenteerib keegi Ketlin ja
vastupidiselt mõne tuttava arvamusele, see EI OLE mina!
Ma ei pea end küll eriti ambitsioonikaks inimeseks, küll aga on mul
vaja mingit oma asja ajada ja seda loomulikult võimalikult hästi. Julgen väita,
et minust ei saa iial seda inimest, kes ainult raha pärast mingit tööd teeks.
Ma ei kujuta ette, mida soovitada Eesti noortele. Ma tean, et Eesti jookseb
inimestest tühjaks ja elu läheb rohkem allamäge jne. Paar korda on minult
küsitud, kas soovitaksin noorsootööd õppima minna. Olgu noorsootöö siinkohal
lihtsalt isiklikuks näiteks, mille võiks vabalt vahetada näiteks õpetaja vastu.
Olen ehk ikka veel natuke naiivne ja arvan, et elukutset ei saa aastapalga
järgi valida. Aga samas sõltub ju iga inimese elukvaliteet ja õnnelikkus ikkagi
sellest aastapalgast.
Inimene on oma põhiolemuselt egoist. Enese huvid on tähtsamad kui
ühiskonna vajadused. Olen siiski seda meelt, et vastu tahtmist mingis
valdkonnas töötades petetakse eelkõige iseend. Peabki olema egoist ja oma huvid
esile seadma! Võib minna nii nagu läks minuga – töötan võõras riigis võõraste
lastega (ja ei panusta Eesti õitsengusse) või ehk läheb õnneks ja tuntakse seda
magusat eneseteostuse tunnet nii kaugele kolimatagi.
7 kommentaari
Edu! Rõõm kohe lugeda positiivset juttu! Meie perel veel alla kuu jäänud, et Austraalia polle tulla, nii et väga põnev on lugeda ja ootan alati huviga!
ReplyDeleteJah, elu ongi meil siin positiivne! Edu ja loodan, et teile hakkab siin meeldima!!
DeleteSee on vahva ja äge, et sa oled oma kutsumuse leidnud ning järgid oma sisehäält :) Minu meelest elu on liiga lühike selleks, et teha tööd ametitel ja kohtadel, mis sulle ei meeldi või vastukarva on! Ma tean küll, mis mu kutsumus on, aga võõras keelekeskonnas on selle realiseerimine praktiliselt võimatu. Eks näis.
ReplyDeletePolegi seda Tipi ja Täpi blogi lugema juhtunud, huvitav kui vana kirjutaja on, minu meelest on see tekst üsna naiivne ja pealiskaudne, me ei julgenud ka oma sponsorshipiga keksida enne kui asjad päriselt käes olid, sest iga ettevõte lubab ju sulle jajah, me teeme ära, aga kui reaalselt asjaajamiseks läheb, siis löövad põnnama. Naljakas on see seisukoht ka, kuidas eestlased igas valdkonnas ikka kõige paremad ja tahetumad on. Mingi imerahvas oleme? Iga Eesti suvaline jorss muutub Austraalia pinnal automaatselt talendiks :)Võib-olla tõesti...
Väga õigesti öeldud - elu on liiga lühike selleks, et töötada ametikohtadel, mis on vastukarva! Kuigi mõningate mööndustega tuleb vahel ka seda teha (ja olen ka mina teinud)!
DeleteOn jah pealiskaudne, aga samas, see on ju Õhtuleht ja vist oleks ka liiga palju loota miskit sisukamat sealt.
Edu Sulle, Ketlin! Tubli oled :) Ja tore, et olen leidnud ala, mis Sulle tõsiselt meeldib ja sel alal ka hästi läheb. Tõeliselt õnnelikud ongi need inimesed, kes on leidnud töövaldkonna, mis neile tõeliselt südamelähedane on ja siis on juba sel alal kõik teed valla :) Kadri
ReplyDeleteAitäh Kadri!
DeleteVäga lahe on selliseid kommentaare lugeda! :)
Mulle tundus, et oleksin nagu alguse ise kirjutanud :D .. palju äratundmisrõõmu .. ainul, et mina ei ole austraalias ja teen endiselt siin Eestis tööd, mis mulle meeldib alla keskmise palga eest :P Noortega ja noortele.
ReplyDelete