Jah, ilma üle virisevad inimesed vist kõige sagedamini. Meie elame kohas, kus tavaliselt saaks vaid kuumuse üle kurta, kuid mitte sel aastal. Tänavu on ilm meie piirkonnas tõeline peavalu! Peaaegu nädal aega järjest sadas vihma ajal, mil reeglina valdab kuivus. Tavapäraste jaanuarikuiste 40-kraadiste päiksepaisteliste ilmade asmel oleme vihmaga 20 soojakraadi käes värisenud. Kohalikud ei suuda ära imestada, mis sel aastal toimub! Põllumehed on päris mures, sest osa saaki on juba hävinenud ja väga suur osa on ohus. Meie hostelis elab vanamees Will, kes on siin kandis elanud ja põllul töötanud 27 aastat ja kogu selle aja jooksul pole ta sellist jaanuari näinud. Suvised üleujutused on kõike muud kui tavalised. Isekas mõte küll, aga kahju, et vihmakurat kasvõi ühe aasta ei oodanud ja just meiega samal aastal siia sadas!

Need pildid on küll telefoniga tehtud, aga mingi ülevaate ikka saate. Siin upuvad näiteks kellegi viinamarjapuud:




Ristmik vee all:

PÕLLUTÖÖ!
Ma olen alati arvanud, et kõige nõmedam töö on see, mis sõltub ilmast ja taaskord saab see seisukoht kinnitust. Meil on JÄLLE vaba päev, sest põld on vettinud ja korjata pole seal midagi. Eile käisime üle saja aasta jälle tööl ja see tööpäev oli kõike muud kui tore!

Alguses polnud nagu viga miskit, traktor sai kenasti liikuma, mina kastis sorteerimas ja teised korjamas. Üsna kiirelt tungis ninna vänge mädahais, sest pooleldi vettinud ja mädanenud meloneid oli terve põld täis! Kahju, et haisu kuidagi jäädvustada ei saa:D Kui silmad kinni panna ja ei teaks, et melonid haisevad, siis tunduks, et töö käib kuskil s*ita sees! Ma ei kujuta ette kellele ja mis raha eest Fred selliseid meloneid müüma hakkab! Vähemalt pooled meie korjatud melonid visati kindlasti sel päeval minema.

Ja üsna pea jäi traktor jälle mutta kinni! Esimest korda uppus see nii muda sisse, et jätsime selle keset põldu ja jätkasime teise traktoriga. Jõudsime veidi töötada, kui jälle tulid ümberkorraldused: uus põllujupp ja hüvasti traktor. Edasi korjasime nagu kilplased pisikeste ämbritega ja käisime neid ise kastis tühjendamas. Maa oli nii pehme, et traktoriga poleks saanud seal sõita, vahepeal olid lausa suured loigud ja basseinid, kus melonid kenasti pinnal ujusid. Meie sumpasime jälle põlvini mudas. Üks kutt vajus ühe jalaga niimoodi mutta, et teised pidid ta lausa välja aitama. Päris koomiline vaatepilt, kuidas me oma pangedega seal korjasime, nagu seenelised metsas : )

Vaheldumisi saime siis traktori või ämbrite abiga roiskunud melonid sel päeval korjatud. Üle põllu oli tunda mädameloni lehka ja süda oli meil kõigil vist paha. Kõige tipuks Pats jälle oksendas! Pats on meie rastapatsidega nö supervisor, kes varem oli süstiv kodutu narkomaan ja kes nüüd on lihtsalt joodik. Ta oksendab meil seal vaovahel ülepäeviti, päris võigas, või mis?

Ei kujuta ette, mis edasi saab, sest see põllujupp, kus maa on enam-vähem ok töötamiseks, on juba korjatud ja teisele põllujupile ei saa vist lähinädalatel paadita minna. Karadoc’is asuv põld on niigi üsna madal ala ja praegu on see täiesti vettinud. Plaanide kohaselt peaksime ammu seal töötama, aga kurikuulus vihmavesi nurjas need plaanid…

Karadoc'i sild:


Praegu on selle silla juurest tee suletud. Enne meie melonipõldu oli vaatepilt ümbruskonnas selline:


JOODIKUD!

Lisaks sellele, et mul on oht siin riigis taimetoitlaseks hakata (sest head liha või vorsti siin eriti ei leidu, seega ma neid ei söö enam), võime suure tõenäosusega varsti karsklasteks saada. Ei möödu vist päevagi, mil me ei vihastaks järjekordse joodikunässaka peale! Meie hostel kubiseb neist ja tööl näeme igapäevaselt pohmelliaurudes kujusid! Inimesed käivad tööl selleks, et õlut kaanida! Jube, kui palju mõned õlut joovad, mul hakkab mõttest juba paha! Et mitte valesti aru saada – väga lahe on vahel pidutseda ja teinekord end isegi täis juua – palun väga! Aga alkohoolikud, eriti veel need, kes teiste elu segavad, ajavad küll kopsu üle maksa. Just selliste tegelaste joomapidude tõttu ärkame me mõnikord keset ööd üles või mis veel hullem – ei saa õhtul magamagi jääda! Mõni mees on end mugavalt siin hostelis sisse seadnud ja ei kavatsegi päevast päeva muud peale joomise ja räuskamise teha! Hosteli manager ja ainus mees, kes saaks sellele lõpu teha on täielik munapea! Mõttetu mees, kellel ei tule suust hiirepiiksugi ja korra majja löömises on ta täiesti saamatu! Kogu selle pundi kõige suurem lällaja on u 45-aastane staar, kelle õiget nime me ei tea, aga meie jaoks on ta Joodikvanamees. Kaine peaga on ta meie ees juba vähemalt mitusada korda vabandanud ja sellistel hetkedel on ta madalam kui muru, aga täis peaga räuskab ikka edasi. Kuigi kõik elanikud väidavad kui ühest suust, et ei salli Joodikvanameest, siis ometigi üksi ta neil öödel ju ei joo!

Juba enne Austraaliasse saabumist kuulsime, et siin juuakse väga palju õlut ja see on tõsi. Statistika järgi jõid austraallased 2009. aastal 10.08l alkoholi (per person), mis on üsna sama eestlaste joomisharjumustega. Lemmikjoogiks on muidugi õlu. Põhjaterritooriumil on alkoholism väga suur probleem ja seda eelkõige just aborigeenide tõttu. Aborigeenid ise ütlevad alkoholi kohta „valge inimese ravim“.

Olen siin väga tihti näinud, kuidas juuakse ära mitu õlut ja istutakse autorooli. „Kõik puhuvad“ olukorda oleme sattunud vaid kahel korral (Darwinis ja Horshamis), mis pole just tihti.

Mõtlesime pool hommikut, mida nende varganägudega peale hakata. Kõige erutavam oleks mõnele joogile üks korralik ports kõhulahtistit lisada, äkki see peletaks varastamissoovi eemale. Tundub, et joogid on kõige väärtuslikum kraam meie asjade seast, seega peaks ehk joogid näiteks nõudepesuvahendi pudelisse villima:D Kellel häid ideid – laske tulla, sest muidu peame vahetustega külmikuvalvesse asuma.

Meie töö viinamarjadega lõppes 10.detsembril ehk siis rohkem kui kuu aega tagasi, aga oma 400 dollarit pole me ikka veel saanud! Vahepeal oleme jõudnud rääkida oma supervisori bossiga, ükskord sõitsime isegi firma kontorisse kohale. Lubasime supervisorile, et kui selle nädala jooksul asi korda ei saa, siis lähme politseisse, mille peale mees veidi paanikasse läks. Kogu selle vahepealse aja on ta meile lubanud aina uusi ja uusi kuupäevi, millal raha peaks arvele jõudma (kuigi nüüd me teame, et meie arvele ei jõua see iial). Tänaseks on selgunud, et meie supervisor sai rahad ammu kätte ja nüüd on meie ainus lootus palk sularahana saada. Eks näis, mis saab. Vihale ajab küll, aga jonni me ei jäta!