austraallased Kool

Teine päev: liivamäed, loomapark ja rahvusvaheline õhtusöök

21:15Ketlin

Laupäeva hommikul sõitsime oma perekondadega liivaluidetesse liivalauaga sõitma. Üle pika aja üks kuum ja päikseline päev, nii mõnus! Enamus meist ei olnud liivalauaga varem sõitnud ja said esmakordselt proovida. Olen küll mõned korrad katsetanud, aga nii pikka päeva ei ole liivamägedes küll varem veetnud. Kes tahtis, võis kelgutada, kogenenumad sõitsid ka püsti. Kõik said proovida ja kõik jäid rahule! 

Nii ilus vaade!

Lõbusõidul düünides



Esimene proov

Kelgutamine Austraalia moodi

Lauatamine Austraalia moodi

Kõigil Austraalia väikelinnas elavatel "normaalsetel" inimestel
on kohe kindlasti maastur, millega pühapäeviti näiteks düünides lustida.

Linnavurled kastisõidul (koos Emma ja Claire'ga)


Juhhuuuu!










Peab tunnistama, et asiaadid küll väga kergelt vedu ei võtnud. Üks asi, mis mind nende puhul häirib – nad hoiavad alati nii omaette, väga kiirelt eralduvad seltskonnast ja võõraid väga omaks ei võta. Selle käigu eesmärk oligi uute inimestega kohtuda, aga asiaadid olid ikka rohkem huvitatud teiste asiaatidega suhtlemisest. Pole siis ime, et nende maine ei ole alati just kõige parem. 

Üks brasiilia kutt ja minu kursaõde Indoneesiast paigutati ühe pere juurde elama. Mingil hetkel siis tuli see brasiillane minu juurde ja küsis üsna delikaatselt, et milline see minu kursaõde üldiselt kah on. Et nad ööbivad küll samas kohas, aga tüdruk üldse ei suhtle temaga ja hoiab nii omaette. Ma teadsin küll, et ta on väga tagasihoidlik, aga poleks uskunud, et ta üldse juttu ei aja. Koolis on meil ka enamasti nii, et ise pead nendega vestlust alustama ja sõprussuhteid looma. 

Hiljem arutasime juba suurema seltskonnaga eurooplaste seltsivusastme üle. Seesama brasiillane ütles kohe, et eurooplased on väga avatud ja jutukad ja et ta ei klapi üldse asiaatidega, sest need ei armasta uute inimestega tutvumist. Me Adriannaga naersime muidugi kohe, et oot-oot, kuidas sinusugune kuumavereline lõuna-ameeriklane midagi sellist külmade eurooplaste kohta öelda saab, aga tegelikult oli see kena kompliment. Ta teatas, et on Austraaliast palju eurooplastest sõpru leidnud, sest nendega on kerge vestlust alustada.




Paar tundi liivamöllu möödus nagu silmapilk ja edasi läksime loomaparki. Kõigepealt mõnus piknik ja seejärel loomi söötma. Pikniku pidamine on austraallaste seas väga popp. Näiteks meie perel oli nii palju erinevaid piknikunõude komplekte, piknikukorve ja -tekke, välimööbel jne. Jutu käigus tuli välja, et neil on isegi traditsioonilised piknikutoidud. Näiteks kui on plaanis minna parki A, siis Lisa valmistab spets salati või kui piknik toimub kohas B, siis Emma ja Claire küpsetavad oma lemmikküpsiseid. Vahel saadakse sõpradega kuskil kokku ja minnakse koos piknikule, selle asemel, et kellegi juurde koju koguneda.


Lemmik!


Mica uue sõbraga


Sööb mu peost









Lõpuks jõudsime koju ja olime nii väsinud, et hea meelega oleks lõunauinaku teinud, aga selle asemel pidime õhtuseks peoks kokkama hakkama. Igaühel paluti midagi traditsioonilist valmistada ühisele õhtusöögile kaasa võtmiseks. Meie Adriannaga tegime kahe peale kolm erinevat pala. Kõigepealt tikuvõileivad musta leiva, pasteedi ja kurgiga. Kõige olulisem komponent oli muidugi leib ise, aga tundus kuidagi igav neile lihtsalt viil leiba kätte pista, seetõttu tegime väiksed võileivad.


Köögitoimkond





Muide, kui Eestis on päris tavaline hommikusöögiks võileiba süüa, siis Austraalias sellisel kujul võileibu ei sööda. Pigem tehakse röstsaia erinevate määrdevõidega või süüakse lihtsalt helbeid piimaga. 
Järgmisena valmistasime makaronisalati, mis algselt pidi küll kartulisalat olema, aga ajanappuse tõttu sai see kiirelt muudetud. Kartulisalat on Austraalias küll täiesti olemas, aga see on väga teistsugune. Kolmandaks tegime kapsarulle (mõlemad esimest korda elus!), need tulid esimese korra kohta väga head välja! Peab ütlema, et salat oli kõigi suur lemmik, mõni isegi küsis retsepti, leib oli väga popp ja seda taheti juba enne õhtusööki hirmsasti proovida ja kapsarullid said ka suht esimesena otsa, nii et kõik kukkus väga hästi välja!










Muidugi oli mul hirm, et äkki meie söögid jäävad kõik alles ja siis on kohe näha, et kellelegi ei maitsenudki. Õnneks kadusid need hoopis esimestena laualt, mille üle oli muidugi väga hea meel. Üks mees sõi meie musta leiba ja hõikas üle kogu seltskonna: “Ja võitja on……….. ESTONIA!”, mille kuuldes ma muidugi punastades kogu seltskonnaga kaasa naersin. Tegemist oli naljaga, aga siiski väga hea naljaga: ) 

Peale õhtusööki toodi lauale nii palju erinevaid magustoite, et oli oht end korralikult üle süüa. Ainult üks tudeng valmistas magustoidu, aga selgus, et iga perekond oli samuti midagi kõigi jaoks kaasa võtnud. Seejärel oli käes mängude aeg! Enamus mänge olid lastele ja tudengitele, aga mõnest võtsid ka teised pereliikmed osa. Nalja sai palju ja kõigil oli lõbus, aeg lausa lendas.























Kui me lõpuks enne südaööd oma Geraldton'i koju jõudsime, siis lausa vajusime voodisse. Tore on küll, aga ikka vääääääga väsitav!


You Might Also Like

0 kommentaari

Powered by Blogger.

Contact Form