Seda haigust, kolimispalavikku, on Austraalias väga kerge endale ligi tõmmata. Oleme ise seda juba päris mitu korda põdenud, aga immuunseks pole ikka saanud. See lihtsalt tuleb iga koduvahetamissooviga automaatselt kaasa ja isegi kogenud kolijatel pole pääsu! 

Sellepärast me oma kolimist koguaeg edasi lükkasimegi. Kui me poolteist aastat tagasi Perth’is kodu leidsime, siis uskusime päris pikalt veel, et see on ajutine peatuspaik ja kohe-kohe hakkame uut ja paremat otsima. Laiskus ja mugavus said muidugi koguaeg meist võitu ja nii kuluski päris palju aega uue koha otsimiseni. 

Lõpuks, enne kooli algust, nii umbes juunikuus hakkas plaan peas jälle tööle. Teada oli, et vähemalt kaheks aastaks jääme ikka siiakanti ja tundus, et nüüd ongi õige aeg enda elu jälle natuke keeruliseks teha. Hakkasin vaikselt uurima, mis seis üüriturul valitseb. Selgus, et olukord on isegi veel kehvem kui esmakordselt Perthi saabudes tundus. Kui muidu näis lihtne netist (gumtree.com.au) või ajalehest kuulutusi taga ajada, siis sel korral sai üsna kiirelt selgeks, et otse omanikult on peaaegu võimatu miskit leida. Tükk aega kaalusime, kas tasub üldse sõrm kinnisvarabüroole anda, teada värk, et võtavad terve käe. 

Ega vastuvoolu ikka väga kaua ei uju, viskasime otse omanikult üürimise mõtte peast ja sukeldusime kinnisvarabüroode värvilisse maailma. Bürood on päris kavalad. Nad teevad esmapilgul su elu palju lihtsamaks, sest koduleheküljel on päris palju infot majade kohta ja lisaks pakuvad ahvatlevaid pilte. Enamus üüripindu pakkuvaid omanikke ei suuda veel 2012. aastalgi fotoaparaati kasutada või oma nutitelefonist pilti välja võluda ja seetõttu hakkavad büroode kuulutused sulle kohe meeldima! 

Surnud ring 

Oletame, et me leiamegi mõne toreda kuulutuse, mis enam-vähem tundub meile sobivat. Alles siis läheb elu keeruliseks. Kõik vaatamised dikteerib kinnisvaramaakler, pakkudes kõigile huvitundjatele välja enamasti täiesti mittesobivaid aegu. Näiteks üks esimesi vaatamisi, kuhu ma läksin, oli neljapäeva hommikul kell 9.30. Teadaolevalt enamus inimesi töötab sellisel kellaajal ja midagi üürida on võimalik ainult neil, kellel on ette näidata korralik täiskohaga töökoht. Ehk siis ühelt poolt eeldab büroo, et tulevane üürnik käib korralikult tööl, aga teiselt poolt toimuvad kõik vaatamised neil samadel tööaegadel (E-R 9 – 17). Individuaalseid kokkuleppeid reeglina ei sõlmita, korraldatakse ainult open house ja kui sa sel ajal pole kohal, siis koli parem kuuse alla. 

Ma käisin peaaegu kõigil open house’del üksinda või vahel harva läks Heikki ilma minuta. Tavaliselt olid kõik need vaatamised korralikult ülerahvastatud, ikka umbes 20 inimest ühe maja kohta. Lihtsalt jalutad maja läbi, rahvast on nii palju, et pikalt süveneda niikuinii ei viitsi, võtad oma taotlusvormi ja sõidad pettunult koju tagasi. Punase tule taga oodates võib-olla uurid järjekordset kaustikut, mille maakler sulle pooleldi irvitaval näol ulatas ja saad ehk kohe aru, et sa ei hakka seda üldse täitmagi. Kirud kogu seda süsteemi ja naerad endamisi, et noh, mis see elu ikka oleks ilma takistusteta. 

Ideaalis lähed sa koju, täidad ära taotlusvormi, lisad juurde igasugu tõestused ja võtad järgmise vaba päeva, et vorm büroosse viia. Seal maksad sa taotluse sisse andmise eest tavaliselt ühe nädala üüriga võrdse summa (meie eelarve juures siis umbes 450 dollarit) ja jääd maakleri kõnet ootama. Kui oled õnneseen ja omanik su välja valib, siis hurraa, koli sisse (kui loobud, siis kaotad oma raha), vastasel juhul võtad sa jälle vähemalt pool päeva töölt vabaks, et sõita büroosse oma eitava vastuse saanud ankeedi ja raha järele. Esimene taotlus, mille sisse andsin, just niimoodi meie jaoks lõppeski. 

Taotlusvormid on laias laastus üsna ühesugused, nõutakse töö- ja elukohtade ajalugu, tõestusi sissetulekutest, miljon soovitajat jne. Meil oligi kõige keerulisem leida piisavalt soovitajaid, sest mõnes ankeedis ei tohi soovitajad kattuda ja samas ei lubata soovitajana kasutada sõpru või töökaaslasi. Oli ankeete, kus nõuti kokku nelja lähedase (perekonnaliikme) andmeid, aga teadupärast meiesugustel eriti sugulasi Austraalias ei ela. Ma tean, et väga tihti nad helistavad vähemalt osa soovitajaid läbi ja uurivad, kas oled ikka korralik inimene, nii et päris suvalisi tegelasi ei tasu ankeeti esitada. 

Vahel ikka veab

Ühel reedesel päeval läksin open house’le, mida olin juba pikalt oodanud, sest piltide järgi tundus maja väga kena ja hind oli ka sobilik. Kohale jõudes olin muidugi jälle šokis, sest niiiiii palju inimesi ei olnudki varem ühelgi vaatamisel näinud! Maja oli muidugi selline mille oleks kohe ära võtnud, siiani kõige ilusam, mida vaatamas olen käinud. Mõtlesin välja mingi enda teooria, et kui nii palju inimesi juba kohale tuli, siis kindlasti paljud loobuvad ja ei viitsigi kandideerida. Esmaspäeval peale kooli sõitsin teise linna otsa, et oma laitmatult täidetud ankeet koos passikoopiate ja panga väljavõtetega üle anda. Usku küll eriti ei olnud, aga mõtlesin, et äkki meil on seekord õnne. 

Kui neli päeva hiljem teatati, et omanikud on meid välja valinud, siis tundus küll nagu oleks lotoga võitnud!!! Kahjuks ma ei tea, kui palju ankeete neile laekus, aga me ei olnud kindlasti ainsad. Kõigest kaks kuud otsimist ja “juba” leidsimegi uue kodu, milline ootamatu õnn! Uus maja on kolme magamistoa ja kahe vannitoaga, väikse aianurgaga, üsna samas kandis, et mul oleks hea lähedal koolis käia.

Päeval, mil maja meile üle anti, nägid nii Heikki kui ka Andu (minu väikevend) uut kodu esmakordselt! Heikki sõlmis kõik lepingud ja maksis vajalikud ettemaksud olles ise ainult pilte näinud. Andul ei ole muidugi eriti vahetki, sest tema peatub meie juures ajutiselt. Siia sisse kolides ei olnud meil peale teleka mitte mingit mööblit! Möbleeritud maju ei viitsinud me üldse otsidagi, sest reeglina neid lihtsalt ei pakuta. 

Kõik asjaajamine toimub maakleri vahendusel, me pole kordagi selle maja omanikku näinud. Mõnes mõttes tundus see süsteem mulle isegi päris hea, sest üürniku jaoks on omanik nagu kinnisvarabüroo, kes igasugu probleemidega tegeleb. Omanik maksab üüritulust mingi protsendi büroole, meie omakorda midagi lisaks ei maksa. Võib-olla see süsteem olekski hea, kui maakler oleks natukenegi huvitatud oma tööst ja viitsiks meie kui klientidega tegeleda. Ma hakkasin juba esimesest kohtumisest seda maaklerinärakat vihkama!!! Kui ma läksin bürosse lepingut sõlmima ja võtmeid kätte saama, siis teatas ta täiesti süüdimatult, et unustas ühe garaažipuldi koju ja pakkus lahkesti välja, et ma tuleks ise sellele järgmine päev järgi! Muidugi ma ütlesin kohe ära, et mul on nii kiire ja ma ei saa jälle sinna teise linna otsa sõita! Kuigi ta lubas puldi ise ära tuua, ootasime me siiski seda umbes nädala! 

Teine tore nali oli condition report’i (ehk seisukorra hindamise raporti) täitmine. See on selline tore raamat, kus on kirjas iga ruumi kohta detailselt, mis seisukorras on näiteks seinad, põradad, aknad jne. Esimese hooga tundus, et me jäämegi seda täitma (ametlikult on aega 7 päeva), sest sealt lugedes on tegemist täiesti veatus olukorras majaga. Maja on küll kõigest paar aastat vana, kuid sellest hoolimata on mõned seinad jne täkse täis. Kui te seda nüüd loete, siis mõtlete, et me oleme täiesti hullud, et iga pisiviga hakkame üle lugema, aga igasugu probleemide ennetamiseks tulebki seda teha. Lisaks pildistasime iga nurgataguse üle, et hiljem oleks tõestusmaterjal olemas. Seda on keeruline seletada, aga siin tõesti tehakse selliseid ülavaatusi majale, kus iga pragu üle loetakse ja kohe kompensatsiooni küsitakse. 

Muidugi meie palavalt vihatud maakler ei viitsinud seda paberit ära täita ja lükkas oma tegemata töö mugavalt meie kaela. Sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, kuidas ta nädalate viisi lubab mingeid asju teha, aga siis ikkagi ei tee, kuidas ta vahel lihtsalt meie telefonikõnedele ei vasta jne. Nädalavahetustel ei vaevu ta üldse olemas olema, nii et kui meil näiteks laupäeval katus minema lendaks, siis enne esmaspäeva poleks kellelegi seda teatada! 

Mõne nädala pärast peaks meil olema esimene ülevaatus ja arvestades meie omavahelisi suhteid selle maaklerinõiaga, siis tõotab see üsna emotsionaalne tulla! Austraalias on tore elada küll, aga üürimisest tasuks oma närve silmas pidades kauge kaarega mööda käia!