Nüüdseks juba mitu päeva tagasi, täpsemalt laupäeval, pakkisime oma seitse asja tondilossis kokku ja kolisime tagasi haigla-hostelisse. Me ei jõudnud isegi kaaselanikele midagi oma minekust öelda. Teadsime, et sellega seoses kaotame töö melonipõllul, aga olgem ausad, see polnud just kõige südamelähedasem töö maailmas.

Eneselegi ootamatult olime sattunud parajalt raske valiku ette. Rockmelonite korjamine oli terve nädala meid kurnanud ja mõtlesime mugavuse nimel sellest loobuda. Samas oli palk farmis päris hea ning mingit farmitööd oli meil niikuinii tarvis teha. Kaalusime tükk aega ja lõpuks otsustasime riskida ning pakkumise vastu võtta. Kuna siin pole ühtki töölepingut, mis kinni hoiaks, siis võime lausa päevapealt põllult minema kõndida, kui tõesti jalad või selg liigselt valu teevad.

Aga oh üllatust! Iga päevaga läks töö normaalsemaks ja lihased taastusid. Muidugi ei liigitaks me seda tööd lihtsate kilda, kuid kõigega on võimalik harjuda. Igal õhtul korraldasime üksteisele korraliku masseerimise seansi ja lõpuks polnud sedagi tarvis. Ka aeg liigub tööl kiiremini, pauside vähesusega oleme samuti harjunud. Poleks iial uskunud, et nii kiiresti võib nii raske tööga kohaneda. Palka saame selle töö eest 18,5 dollarit tunnis (miinus maksud) ehk umbes 175eeku kätte.

Niisiis elame töiselt ja üsna üksluiselt. Igal hommikul ärkame kell 4.45, jube mõeldagi, et öösel peab tõusma. Põllul lõpetame kell 14.30 ning peale pesu vajume voodisse lõunauinakule. Kui uinak liiga hiliseks jääb, siis magamegi hommikuni. Ma pole kunagi vist nii palju järjest maganud. Tihti vajun näiteks kell 17 unne ja ärkan järgmisel hommikul.

Kuna ilm mängib siin jätkuvalt vingerpussi, siis oleme viimastel päevadel töö varem lõpetanud. Siin peaks praegu juba päris kuumad ilmad olema, aga sellele vastupidiselt on üsna külm (öösiti isegi 10 kraadi, päeval näiteks 20) ja seetõttu melonid ei valmi. Mõnikord korjame ka honeydew meloneid, aga needki pole veel eriti valmis. Honeydew melonid on natuke väiksemad, kuid neid on siiski raskem korjata (vars tuleb noaga läbi lõigata). Mõttetu on neid süüa, sest maitset ei ole:D

Üldiselt jätkub meil perekond Dawson’i ehk siis farmi omaniku Fred‘i ning tema poeg Bradley kohta vaid kiidusõnu. Ainus väike erand on vanamees Fred, kes on natuke tüütu tegelane oma kiiksudega. Papi oleks nagu Nõukogude aegne mees, kellel kõik peab joont mööda käima. Mees on nagu kõndiv kellavärk! Näiteks kui meie lõuna peab algama kell 11.00, siis jumala eest ei saa see alata 10.59 või 11.01! Ükskord saime umbes 60sekundit tööd edasi teha, et paus oleks ikka õigeaegne! Ma pole küll näinud, kuid võin pea anda, et taskus on tal stopper, millega võtab aega, et paus liiga lühike või pikk ei oleks! Ulme vanamees see Fred! Sellistest kiiksudest hoolimata on ta alati viisakas, need farmerid väga hoiavad oma töötajaid. Meil on kaks väikest pausi päevas (lisaks 30min lõunale) ja nendel pausidel jagatakse teed, kohvi ning küpsiseid nagu konverentsil! Ja homme, 24.detsembril korraldab tööandja meile jõulupeo (loe: jõulugrilli)! Rääkimata sellest, et iga päev viib tööle ja toob meid töölt farmi buss.

Siin pildil on näha meie suure sõbra Joe sabaotsa. Peres on kolm koera, kes kõik on väga sõbralikud ja seega mõnikord tüütud. Joe on neist kõige aktiivsem melonipõllul, kõnnib nagu turvamees kogu päeva meil kaasas. Lemmiktoiduks on tal usute või ei, aga rohelised toored rockmelonid, mida ta päevas ikka paraja portsu ära krõbistab!

Ainus mure, mis meid praegu vaevab, on seotud nende pagana viinamarjadega! Nimelt pole ma tänaseni saanud oma palka 4 päeva eest, seega ei saa lugeda neid farmitöö päevadeks. Nagu ikka sellistel puhkudel, käib mingi vassimine, vahepeal ei vastata telefonile jne. Ega me alla ei anna, eks näis, kuidas see asi laheneb. Seniks - pöidlad pihku;)