Õppuri elu kohe on selline, et igasugu vahvaid kooliväliseid ettevõtmisi sajab lausa uksest ja aknast sisse. Kuigi ma ei ole enam pooltki nii aktiivne õpilane nagu kunagi “noore ja rohelisena” sai oldud, siis põnevatele pakkumistele ei suuda ikka mitte kuidagi EI öelda. 

Selle tulemusena sõidan ma homme oma kursaõdedega 430km kaugusele Geraldton’i lõbusat nädalavahetust veetma. Paar nädalat tagasi maandus mu elektroonilisse postkasti sellekohane pakkumine ja ma kandideerisin otsekohe. Meie kool teeb sellist koostööd Geraldtoni Apex Klubiga juba mitmeid aastaid. Õpilased paigutatakse kohalike perede juurde elama, palju on igasugu välitegevusi, muidugi grilliõhtu ja Geraldton’iga tutvumine. Tagasi Perth’i jõuame pühapäeva õhtul. Üle kooli osaleb kokku umbes 12 tudengit, minu kursuselt kokku 5 (Brasiiliast, Poolast, Indoneesiast). 

Terve nädal aega oli meil koolis parajalt närvikõdi kui fantaseerisime, millisesse perekonda meid paigutatakse. Kuigi üks nädalavahetus on väga lühike aeg, siis on meil kõigil ootused oma pere suhtes üsna kõrgele aetud. Eile siis lõpuks võttis mu pere minuga ühendust ja saatis pika kirja, lisaks mitu pilti! Isver kui elevile see kiri mind juba ajas, ei jaksa ärasõitu enam üldse oodata! Peres on kolm tütart (16, 13 ja 11), pereisa Bruce on arhitekt ja ema Lisa töötab vaid ühel päeval nädalas. Tegemist on sportliku ja väliste eluviisidega perekonnaga. Pildi pealt vaadates väga idülliline, ehtne austraalia kodu. 

Selgus, et mina ja Adrianna (poolakas) oleme sama pere juures, küllap see valik tehti meie kodumaa järgi. Laupäeva õhtuks on kõigile antud ülesanne valmistada midagi traditsioonilist oma sünnimaalt. Esialgu olime Adriannaga mõtlemad üsna hädas, sest peale keedukartulite ei tulnud küll midagi lihtsat pähe… Kuigi meil pole kohustus koos kokkama hakata, siis mõtlesime lihtsama vastupanu teed minna ja jõud ühendada. Pealegi on meie toidud niikuinii paljuski väga sarnased. 

Ma veel ei avalda suurt saladusteloori ja tõenäoliselt saate meie kokkamise kohta alles nädalavahetusel lugeda, aga kuna meil Geraldtonis väga palju aega pole, siis otsutasin juba kodus miskit valmis teha. Nagu te kõik teate, siis musta leiba Austraalias ei tunta, seetõttu mõtlesin oma Geraldtoni perele leiba küpsetada. Kuigi mul on kodus õige musta leiva valmistamiseks kõik jahud ja värgid olemas, siis ma seekord siiski (jälle) lükkasin seda vastutusrikast ülesannet edasi ja tegin natuke sohki. Tuhat tänu siinkohal Viktoriale, kes juhuslikult eelmine nädal seda imelihtsat alternatiivi mulle tutvustas ja muidugi väike reklaam IKEA’le, kes meiesuguseid ida-eurooplasi nii mitmel rindel üllatada suudab!

Niisiis ostsin ma IKEA leivasegu ($6.50), mille valasin lihtsalt veega segamini ja panin ahju küpsema, ideaalne sellistes hädaolukordades, kus ajalimiit sunnib olema leidlik. Võib-olla neile see leib üldse ei meeldigi, aga vähemalt pole ma nende uksest tühjade kätega sisse sadanud. Õnneks saadeti mulle eelmisel nädalal Tartust Kalevi komme, mis ka juba Geraldton’i pere jaoks kohvrisse on pakitud. Muide, teil on seal ikka väga-väga-väga head uued šokolaadikommid, sööks kahe suupoolega!

Ega me keegi veel päris täpselt ei tea, mis me seal Geraldtonis need kolm päeva teeme, aga kindlasti on tegevust rohkem kui küll, sest kohtume ju nii paljude uute inimestega ja küllap saame päris palju uut selle linna kohta teada. Ma loodan, et selliseid vahvaid väljasõite korraldatakse tudengitele selle kahe aasta jooksul rohkem kui üksainus kord. Kuigi meie kursusel on väga vinge ja aktiivne seltskond koos, siis näiteks Geraldtoni paljudel ei olnud võimalik tulla (töiste kohustuste tõttu). Muide, kogu see reis läheb õpilastele maksma kõigest $60, mis kulub transpordi peale. 

Homme hommikul bussile, siis sujuvalt meeldivad 6h sõitu ja minust saab ajutiselt perekond Sherwood’i liige!