Pole nii kaua siia blogisse miskit kirjutanud, sest esiteks erilisi pommuudiseid meil pole olnud ja teiseks minu tööotsingud on kulgenud üle kivide ja kändude ning seetõttu olen kirjutamist koguaeg edasi lükanud. Peale mõningate märkuste saamist oma miljonite lugejate poolt, otsustasin end lõpuks siiski kokku võtta.

Sissejuhatuseks võib öelda, et ma olen meeleheitel!!! Poleks ealeski uskunud, et tavalise ettekandja/barista töökoha otsimine võib nii keeruliseks osutuda! Olen saatnud vähemalt terve koormatäie cv’sid, olen mööda linna maha kõmpinud kilomeetreid, olen oma mõnusast vabast ajast käinud tasuta proovipäevadel jne. Üks koht on hullem kui teine!


Võta üks ja viska teist!

Esimene häda on töötunnid, sest väga paljud (et mitte öelda enamus) kohvikuid lubavad nädalas 15-20h, ehk siis poole kohaga tööd. Lahe on muidugi see, et ükski boss täpselt ei tea ka, mitmeks tunniks tööd pakkuda on! Teine jama on see, et mõningad restoranid pannakse paariks tunniks enne õhtut kinni, mis töötaja jaoks on muidugi väga ebamugav. Tööjõud on nii kallis, et pole mõtet restorani kogu päeva lihtsalt lahti hoida. Nagu siesta! Sellised poolikud töökohad olen praegu välistanud.

Kusjuures palk ei ole ka kuskil eriti rõõmustav olnud. Huvitav, et väidetavalt maksavad enamus kohad tunnipalka töötaja vanuse järgi, aga minu 24 eluaastat annavad igal pool erinevaid tulemusi! Nädala sees peaks palk olema enamasti vahemikus 16-20dollarit/h ning nädalavahetustel kuni 24dollarit/h. Mõni kohalik kusjuures kilkab säravate silmadega, et 19doltsi tunnis on jube hea palk, mille peale mina muidugi muigan… Niimoodi siin Austraalias ahneks minnaksegi:D

Muide tipi ehk jootraha andmine ei ole siin eriti kombeks. Sõbranna rääkis, et õhtusel ajal baaris/pubis/restoranis töötades võib väikse tipi peale loota, kuid üldiselt austraallased jootrahast väga lugu ei pea. Samas ei ole ka sellest hullu, sest palk ja boonused on üldiselt täitsa okei, mitte nagu Eestis, kus vaene ettekandja ilma tipita nälga jääb :D

Farmiviisa

Minupoolsed pirtsutamised on loo üks osa. Teine, hoopis olulisem takistus, on minu viisa. Ei ole veel kohanud potensiaalset tööandjat, kellele poleks pidanud käsi südamel viissada korda vanduma, et ma tahan töökohta pikemaks ajaks, et ma kavatsen Perth’i jääda vähemalt sajaks aastaks, et ma ei ole tüüpiline matkasell, kes nädala pärast koti kokku pakib ja jäädavalt ära sõidab. Esimese hooga arvatakse väga tihti, et ma olen kohalik üliõpilane (jee, ma näen nii tark välja:D) ja kui ma vastan eitavalt, siis saabub pettumus. Kes nüüd arvab, et mul on sama veatu ja aktsenditu inglise keel nagu austraallastel, siis kindlasti päris nii see ei ole. Siin lihtsalt võibki kohata igasugu aktsente ja igasugu taustaga „austraallasi“. On neid, kes siin sündinud või mitukümmend aastat elanud, aga räägivad kehvemini kui mina. Ega iga eestlane teadupärast ka eesti keelt ei räägi. Siin on meil aga tõeline rahvaste paabel ja tänavatel kuuleb igapäevaselt võõrkeeli.

Niisiis minu Work&Holiday viisa on täielik nuhtlus! Õigupoolest on see viisa lihtsalt teise eesmärgiga välja töötatud ning ei klapi mu isiklike soovidega. W&H viisa point ongi suunata inimesi eelkõige farmidesse ning eraldatud maapiirkondadesse, et keegi teeks ära selle töö, mis kohalikke ei meelita. Nüüd ma hakkan aru saama sellest jutust, kuidas suurlinnades on raskem tööd leida. Tõesti, väga paljud tööandjad ei vali iial W&H viisaga töötajat kui tal on võtta kohalik. Muidugi on see tegelikult õige, aga antud hetkel lihtsalt minu kahjuks! Mõnes töökuulutuses on kohe ära mainitud, et kandideerima oodatakse ainult Austraalia, Uus-Meremaa kodanikke või residente, kellel on alaline elamis- ja töötamisluba, lahee.

Niisiis olengi viimasel ajal ainult otsinud-otsinud-otsinud ning vahelduseks harva tööbüroole töötanud. Kuna meil siin on talv käes, siis jääb büroo pakutavaid eriüritusi järjest vähemaks. Poleks uskunud, et nii suures linnas hooajad nii väga tööturgu mõjutavad. Nüüd olen aga olukorra ees, kus mul lõpuks vedas… aga krt KAHEKORDSELT!


Sumo salat! :D

Meil siin Austraalias on jube palju igasuguseid kiirsöögikette ning igas kaubanduskeskuses on eraldi ala food court, kus need putkad kõik üksteise reas kliente meelitavad. See food court on hästi mõnus ja mugav, sest erinevad putkad pakuvad erinevaid sööke ning keskel on siis lauad-toolid. Nagu ühes söögikohas oleks palju erinevaid söögikohti! Kui tahad, ostad ühest kohast burksi ja teisest salati või nuudlid jne. Meil Eestis vist päris selliseid eraldi toidu-alasid keskustes ei ole, nagu ma mäletan, siis igaüks on ikka omaette.

Niisiis on igas kaubanduskeskuse food court‘is kindlasti ka „Sumo Salad“ esindatud! Tegemist on siis nö tervisliku kiirsöögiga (enamasti salatid, wrapid, võileivad jne). Naljakas nimi küll, aga salatid on tglt isegi päris maitsvad. Eile käisin Sumos proovipäeval ja täna oleks võinud tööle asuda. Hmm, kui ma ausalt ütlen, siis mulle seal isegi meeldis, kõik oli lihtne, kaastöötajad mõnusad, asukoht ok, tööaeg väga hea… ainuke jama siis palk. Esiteks muidugi hämmastas mind, et minu boss ei olnudki päris kindel, palju mu tunnipalk on (seletas, et see sõltub mu vanusest, aga vist saab 17,??$ ja laupäeviti siis natuke rohkem). Kui töövestlusel lubas boss, et nädalas on vähemalt 30 tundi, siis hiljem hakkas keerutama ja polnud taas eriti kindel.

Täpselt samal hommikul, kui läksin Sumo’sse, helistati Flexistaff’st ja pakuti kaheks nädalaks barista ametikohta. Great! Enam paremini ei saakski minna! Olen nädalaid tööd otsinud ja kui lõpuks midagi leian, siis muidugi mitu kohta korraga! Flexistaffi puhul meeldib mulle väga see, et alati saab nende peale kindel olla. Kui öeldakse, et töö on E-R 8.30 – 16.30, siis üldiselt nii ka on. Tunnipalgaks kindel 20$ ja asi ants! Ehk siis praeguseks tundub, et pigem võtan ma vastu kahenädalase pakkumise (ülalmainitud tingimustel) kui lähen teadmata ajaks teadmata tundidel teadmata palgaga salatimüüjaks. Sorry, Sumo.

Teile seal Eestis võib tunduda, et kaheks nädalaks tööle minek on ikka väga ajutine, aga siin võib paari nädalaga igasugu asju juhtuda. Seda kahte nädalat julgeks ma võrrelda teie kahe kuuga. Mitte, et aeg kuidagi teisiti liiguks, aga kogu elu käib siin nädala lõikes ja seetõttu pole mõtet väga kaugeleulatuvaid plaane teha. Kuna meil nö puuduvad siin ka töölepingud, siis ei saa iial üheski kohas end turvaliselt tunda, kunagi ei tea, millal sind enam ei vajata või kuidas asjad sinu kasuks või kahjuks liiguvad. Nii et no worries;)

Ühesõnaga on möödunud väga tüütud tööotsingud. Olen end maapõhja vandunud, et varem ei hakanud tööd otsima ja lolli peaga nii kaua jokutasin. Raske on positiivseks jääda, kui üks ebaõnnestumine ajab teist taga. Näiteks olen end just valmis pannud, et uksest välja astuda ja järjekordsele proovipäevale minna, kuid heliseb telefon ning teatatakse, et kle ära ikka tule, me juba leidsime inimese. Noh, hea muidugi, et üldse helistati! Rääkimata sellest, et palutakse läbi astuda ja oma cv tuua v lühikesele vestlusele tulla ning kohale saabudes teatatakse, et oioi mul on jube kiire praegu, räägime kaks sõna ja nägemist! Õnneks meie pere meespool jaksab korralikult tööl käia ja peale seda veel masenduvat mind lohutada, nii et kahepeale kokku oleme siiski omadega mäel : )