Heikki huvitavate tööasjadega olete juba kursis ja nüüd siis minu kord natuke sellest töövärgist kirjutada…

Minu esimene tööpäev viis mind nö Joondalup’i kultuurimajja, kus toimus pidulik õhtusöök linnavolikogu nõunikele. Töö oli päris lihtne ja aeg läks väga kiiresti. Kõik ettevalmistused olid tehtud ja minu ülesandeks oli lihtsalt õigel ajal supid, praed, magustoidud lauda viia. Töökaaslased (kõik kohalikud) olid hästi sõbralikud, abivalmid ja toredad. Tundus, et uue tööga vedas!

Juba teisel tööpäeval suutsin ühe hetkega kõik need head emotsioonid unustada ja sattusin hoopis hullemasse keskkonda. Tegemist oli raekojas toimuva linnapea vastuvõtuga, aga kui saali sisse astusin, tundus ringi vaadates, et see oli linna kõige tähtsam ja pidulikum sündmus! Ma pole iial näinud sedasi kaetud ja kaunistatud peolauda, ka saal oli täpselt ürituse jaoks sätitud, kohal olid esinejad jne. Esmamulje pani igatahes pabistama.

Inimesi oli õhtusöögile oodata u paarsada, ettekandjaid oli kohale tellitud u 20. Üsna pea selgus, et meie bossil ei olnud eriti aimu, kuidas see töö siis kujunema peaks, mis ülesanded kellele jagada jne. Tulemuseks oli täielik kaos! Keegi ei teadnud mida teha, bossil oli kiire ja seletada ta eriti ei jõudnud. Ma olin suht paanikas :D Vahepeal tulid tüdrukud isegi minu käest küsima, mis jooke millal jagame jne.

Paberil oli kõik kenasti paigas, aga keeruline oli seda reaalsuses tööle saada. Keegi tähtis nina oli paika pannud kogu menüü ja see tähendas seda, et iga hetke jaoks oli eraldi joogid, suupisted. Õnneks saime end nii palju ära jagada, et osa tüdrukuid vastutasid toidu ja teised siis jookide eest. Mina sain jookide ettekandjaks : ) Täiesti hull ikka, kuidas me seal töötasime! Kellelgi polnud aimugi, kas tegemist on magusate/kuivade veinidega, mis järjekorras mida serveerima peab, kes millises piirkonnas töötab jne. Keegi lihtsalt pistis pudeli pihku ja soovis head teed! Iga kord kui klient miskit küsis, kasutasime fantaasiat! Ja no võite ise ette kujutada, kuidas need austraallased tahavad igal sammul küsida ja juttu puhuda!

See oli mu teine tööpäev ja kõige pingelisem töö, mida oma elust mäletan! Võib-olla need linnapea külalised ei saanudki aru, et me keegi ei tea, mis toimub, aga endal oli küll väga raske seal toimetada. Just see, et ühtepidi seletati koguaeg, et see on maailma kõige tähtsam vastuvõtt ja kõik peab väga hästi sujuma ja samas siis see korraldamatus! Näiteks oli seal kolmeosaline magustoit ja iga osa juurde kuulus siis spets konjak ja kui me neid jooke jagama läksime, siis boss võttis paberi kaasa ja veeris spikrilt, milline konjak mis osa juurde ja miks kuulub! :D Täielik huumor!

No ühesõnaga olime seal vahelduva eduga kõik väga segaduses. Koguaeg pidi nö töötama, sest kui niisama passisid, siis tuli järgmine tark mingi uue ülesandega, mida keegi teine ei tahtnud enda peale võtta. Kogu õhkkond oli väga närviline, boss ise kappas ringi ja pabistas muidugi kõige rohkem. Oii kuidas ma oleks tahtnud lihtsalt minema kõndida sealt! Kuigi aeg läks väga kiiresti, mõtlesin koguaeg sellele, kuidas see õhtu varsti lõpeb ja ma ei pea enam iial tagasi minema!:D

Barista

Ühesõnaga ma sain kohe aru, et selline töö pole minu jaoks. Juba järgmisel päeval otsustasin barista (ehk kohvimeistri) koolituse ära teha. Tänaseks on mul paber taskus! Koolitus kestis päeva, sest võtsin juurde ka Coffee Art osa ehk siis õppisin piimavahust kujundeid tegema. Tegelikult peab tunnistama, et enamus asju ma oskasin ja juurde õppisin seal koolitusel üsna vähe. Kaheosaline koolitus maksis muidu 200dollarit, aga sattusin just soodukale ja sain oma sertifikaadi vaid 125doltsiga.

Kuna mul oli mitmeid tööpäevi Flexistaffis juba niikuinii kokku lepitud, siis otsustasin vapralt edasi proovida ja õnneks nii kohutavaid õhtuid enam ette pole tulnud. Olen töötanud väga erinevates kohtades peamiselt pidulikel ja väga pidulikel vastuvõttudel. Töökaaslased on enamasti kohalikud, väga sõbralikud ja abivalmid ja pea igas kollektiivis olen jõudnud juba pool elulugu neile jutustada. Naljakas, et alati arvatakse, et mina olen ka kohalik:D Kliendid on samuti hästi mõnusad, vahel jään ka nendega lobisema. Kord siis ütlesin ühele vanemale naisele, et olen Eestist, tema nii üllatus ja rõõmustas, et kohtas esimest korda elus eestlast! : )

Paar päeva tagasi sain oma barista paberi kätte ja hakkasin aktiivsemalt uut kohta otsima. Ei läinudki kaua aega mööda, kui helises telefon ja leppisin kohtumise kokku. Hea nali oli muidugi see, et ma jäin POOL TUNDI HILJAKS! Eestis ma vist häbeneks silmad peast kui nii kaua hilineks, aga siin on ju kõigi suhtumine „no worries“ (pole probleemi). Miks ma siis õigeks ajaks ei jõudnud? Siin on lihtsalt nii nõme süsteem aadressidega. Tänav on nii pikk, et näiteks kui aadress on 300 Hay St, siis sel tänaval on nö kaks 300 Hay St aadressi. Üks on siis 300 Hay St, Subiaco ja teine 300 Hay St, East Perth! Tänav lookleb läbi linna ja kulgeb ühest linnaosast teise! Kui mu jutt segane oli, siis näide on siin:

Niisiis panin ma GPS-iga kuidagi puusse ja jõudsin valesse kohta. See oli esimene saatuse märguanne: „Ära mine sinna!“. Seda nö märguannet ma muidugi eirasin ja läksin tööintervjuule kohale. Teisel pool lauda istus üsna ebameeldiva olekuga asiaat, kellega kaks sõna rääkisime, intervjuuks on seda palju pidada. Hiljem sain aru, et see oli nö ülevaatus ja hinnang välimusele. Naine kutsus mu õhtuks tagasi proovipäevale ja toonitas sada korda üle, et olen ilus-ilus ja õhtul pean ka ilus-ilus olema :D See oli teine märguanne: „Ära mine sinna!“.

Nancy oli siis selle kohviku omanik, ettekandja, baaridaam, koristaja, kokk, nõudepesija jne, kõik ühes isikus. Ei taha küll kuidagi rassistlikult kõlada, aga krt need tšuksid on ikka imelikud! Nii palju kui nendega koos olen töötanud, siis on tulemuseks ikka katastroof! Siblivad ringi hästi närviliselt, töötamisest on neil väga teistsugune arusaam, nende inglise keel on enamasti nii tugeva aktsendiga, et jutust on väga raske aru saada. Kindlasti on ka väga toredaid tšukse, ei tea kas ma ka nendega kunagi kohtun…

Igastahes kell 5 pidin siis tagasi minema, aga kohvik oli suletud ja pidin seal tükk aega üksi passisima. See oli järgmine märguanne, millele ma tähelepanu ei pööranud. Viimaks saabus täies hiilguses Nancy ja minu proovipäev võis alata! Ametikoht oli barista, kuid tegelikult ütles Nancy juba üsna varakult, et ta ei kahtlegi mu oskustes, pigem tahab ta näha, kuidas ma klientidele peale lähen. Jälle rääkis, et ma olen ilus ja pean edasi ka ilus olema ja palju naeratama! Oli mul ikka kannatust sellist juttu kuulata!:D

Möödus mõnikümmend minutit ja hakkasin plaani pidama, kuidas mutile öelda, et kle see ei ole minu jaoks! Ta kutsus mu kohale, et saaks igapäevased koristustööd, lillede kastmised, nõudepesu jne tehtud ja seda kõike tasuta, sest proovipäeva eest ta ju ei maksa! Kohvik oli klientidest tühi ja isegi kui esimesed inimesed sisse astusid, siis teenindas neid ikkagi Nancy ise. Ei teagi, mitmes märguanne see juba sel õhtul oli…

Ja siis astus sinna kohvikusse sisse mu enda tuttav Eestist – Katrena! Pidime mõlemad pikali kukkuma, sest nii suures linnas juhuslikult kokku joosta pole just eriti tõenäoline. Esimesed sõnad Katrenalt: „Appi, sa töötad siin või? Mine siit kohe minema, ära jää siia!“ :D Rohkem me omavahel rääkida ei saanud, sest Nancy hakkas temaga asju ajama ning selgus, et Katrena töötas selles kohvikus mõnda aega tagasi ning tuli nüüd oma viimase palga järele.


Tagasi alguses

No mis mul ikka mõelda oli, selge see, et töökoht ja kogu kohvik oli täielik jama! Haarasin oma asjad ja ütlesin Nancy’le, et sorry, aga see ei ole minu jaoks ning ei minul ega temal pole mõtet rohkem oma aega raisata! Muti nägu oli muidugi kirjeldamatult üllatunud, aga astusin uksest välja ja see oli ainuõige otsus! Väljas saime Katrenaga kokku ja selgus, et ta võtabki endale koguaeg võimalikult palju proovipäevalisi ja isegi kui ta millalgi kellegi palkab, siis tasu saavad kõik erinevalt (näo järgi). Tema põhimõte ongi, et töötajad peavad olema klientide jaoks eelkõige ilusa välimuse, mitte pädevate oskustega. Poole kohaga oli tal seal vist lausa kosjakontor avatud!

Katrenaga sai meil nalja küllaga, aga samas selgus, et olen ikka omadega alguses ja mõnusat töökohta ei ole. Pakkumisi leidub päris palju, aga kuna linn on suur, siis peab alati arvestama asukohaga. Teine jama on tööaeg, sest paljud kohad on avatud poole ööni ja sellist töökohta ma eriti ei tahaks. Ja no tundub, et siin on väga oluline, et sul oleks just Perth’i töökogemus ette näidata, muu neile väga muljet ei avalda. Eks näis, mida uus nädal toob, aga ma väga loodan, et mulle leidub kuskil üks tore töökoht!


Elust – olust

Vahepeal on meil üsna märkamatult tõeline sügis kätte jõudnud! Ilmad on tuulised, päikest näeb vähem, õhk on karge (u 22°C)… Tänavapildis näeb inimesi nii plätude kui ka talvesaabastega. Ööd on vahel juba väga külmad (u 10°C) ja seega on toas ka üsna jahe. Kuidagi imelik, et Austraalias ka selline talv tuleb : ) Meil õnneks lund ei tohiks sadada, aga näiteks Victoria osariigis ja Tasmaanias on esimesed lumised ilmad juba ära olnud.

Ja muide! Me vaatasime ju ka Eurovisiooni! Väga lahe, et siin ka ikka ülekanded toimuvad (kuigi mitte otseülekanne). Poleks uskunud, et neile Eurovisioon nii korda läheb! Meie hommikutelevisioonis oli palju selleteemalist, igasugu meenutused võidulugudest ja Eurovisiooni ajaloost jne. Lisaks oli meil siin nö lõbus netihääletus 2.poolfinaali lugudega, mille võitis Bosnia & Hertsegoviina (527 häält) ning Eesti oma 122 häälega sai 13. koha. Ja mõned kohalikud, kes on teada saanud, et me eestlased, on kohe küsinud, kas Eurovisiooni ikka vaatame!