Laupäeval toimus Eesti Konsulaadis pidulik emadepäeva lõuna (sissepääs 20 dollarit), kuhu olime juba ammu otsustanud minna. Pakuti eestipäraseid toite, mis lausa sulasid suus, kohal oli elav muusika ning muidugi palju eestlasi/ eesti austraallasi üle kogu Perth’i.

Austraalias esindavad Eestit aukonsulid (Sydney’s, Brisbane’s ja Perth’is). Eesti aukonsul Perth’is on Anu van Hattem (kellega oli muide lühike intervjuu ka saates „Estraalia“). Kuigi Perth’is on päris suur eestlaste kogukond, ei ole siin kahjuks Eesti Maja, kõik peod ja koosviibimised on toimunud aukonsuli eramajas ja suures aias:

Laupäeval kell 12 astusimegi siis Eesti Konsulaati sisse, õiget maja oli lehviva eesti lipu järgi lihtne ära tunda. Oma suureks üllatuseks märkasin juba uksel üht vana sõbrannat! Teadsin, et ta seikleb kuskil Austraalias ringi, aga ei osanud oodata, et ta juba pikemat aega just Perth’is elab! Väga lahe! Seejärel otsisime rahvamassist Katrini ja Urmase üles ning võtsime teiste eestlasega omale laua.

Suupisted olid lausa võr-ra-tud!!! Tüdrukud käisid kollastes Muhu seelikutes ringi ja pakkusid vaagnatelt täidetud mune, singirulle, pasteedileibu jne-jne, poisid linaste murumütsidega grillisid vorstikesi ja liha! Kõik oli detailideni läbi mõeldud ja korraldatud. Siin-seal võis märgata väikseid eesti lippe või teisi rahvusmotiive. Kui selline pidu toimuks Eestis, ei olekski see nii eriline, aga Austraalias lööb küll välja patriotism ja kõik kodumaine tundub nii armas.

Meie lauas istus ameeriklane Matt, kes tutvustas end ilusas eesti keeles ja nagu hiljem selgus, siis Matt on tõeline Eesti fänn! Mina muidugi arvasin, et kutil on näiteks eestlasest pruut, kelle kaudu eestlus temani on jõudnud, kuid võta näpust! Tegelikult olevat Matt sattunud farmi tööle koos karja eestlastega, kes teda kuidagi selle pisikuga nakatasid. Matt otsustas, et kavatseb eesti keele selgeks õppida ja tema unistus on elu esimene jaanipäev juba loetud nädalate pärast veeta kaugel Saaremaal! Uskumatu lugu! Nüüdseks on ta eesti keelt õppinud peaaegu aasta ning müts maha kui hästi ta räägib!

Üldse oli seal hästi mõnus seltskond! Palju oli vanu inimesi, kes eesti keelt enam eriti ei mäletanud, palju oli meievanuseid noori, oli ka väikseid lapsi, väga kirju seltskond. Sellistel pidudel on alati kuidagi hästi lahe õhkkond, nii vinge, et on inimesi, kes viitsivad ja tahavad taolisi üritusi korraldada! Kahjuks enne jõulupidu vist miskit ei toimu, aga vähemalt on, mida oodata : )

Peol pakuti ehtsat rukkileiba ka müügiks ja võite isegi ette kujutada, kui kiiresti kaup letilt kadus! Saime viimase leiva (hind 8dollarit) ja tänu tutvustele õnnestus mul ka karp pasteeti kaasa osta! Hurraaaaa! Keegi polnud vist arvestanud, et inimesi niiii palju kohale tuleb, kuulsin, et kokku oli lausa 140 inimest! Müüdi ka igasugu käepaelu ja rinnamärke ning kataloogist oli võimalik isegi rahvustenniseid, vihmavarje või t-särke tellida!

Alles hiljem kuulsime, et korraldustiimil on eestimaise toidu reklaamimisega päris suured plaanid. Nimelt on tulemas mingi toidufestival, kuhu on plaanis sama menüüd tutvustama minna. Laupäeval toimus siis nagu nende „peaproov“ ja ootame juba huviga, kuidas seal festivalil läheb. Pöidlad pihku!

Pidu lõpes ametlikult juba kell 15, kuigi isegi poole nelja ajal ei tahtnud inimesed veel laiali minna. Meie jäime küll kogu üritusega väga rahule ning kindlasti tahaks teinekordki osa võtta!

Soojad ja südamlikud emadepäeva tervitused meie poolt kaugele Eestisse!