Kui ma veel väljakannatamatus kooli-ootusärevuses piinlesin, siis kujutasin ette, kuidas iga päev hakkab nii põnev olema, et tahaks kõike blogisse ka kirjutada. Põnev on küll, aga ma lihtsalt muutun kirjutamise osas järjest laisemaks ja lükkan oma lugusid koguaeg edasi… 

Vahepealsed nädalad on päris produktiivsed olnud. Sain oma austraaliapärase esmaabikoolituse läbitud, mis ei olekski midagi erilist kui välja arvata, et esimest korda tuli kursuse raames selgeks saada, kuidas igasugu ämblikute ja mürgiste madude hammustuste tagajärjel siin ellu jääda. Esmaabikoolituse saime soodushinnaga 130 dollarit. Ma olen sellistel kursustel varem kaks korda käinud, aga kunagi ei ole pidanud enne koolitust iseseisvalt õppima. Selle koolituse ülesehitus nägi ette töövihiku täitmist, kuhu tuli õpiku abil vastused leida. Paras õudus oli ikka neile küsimustele vastata, kindlasti osaliselt ka seetõttu, et mu meditsiinialane sõnavara on natuke piiratud. Kui mõningad anatoomilised terminid välja arvata, siis tegelikult käib esmaabis kõik ikka samamoodi. Nagu arvatagi võite, siis pole mul ilma selle koolituseta võimalik lastega töötada. 

Järgmine paber, mida minu erialal hädasti tarvis läheb on Working With Children Check (tõend lastega töötamiseks). See kaart väljastatakse neile, kellel pole lastevastaste kuritegude paturegistrit. Selline kaart on vajalik isegi neile, kes tegelevad vabatahtlikuna või kes alles õpivad (nagu mina). Kaardi taotlemine on lihtne: jalutad sisse esimesesse ettejuhtuvasse postkontorisse, võtad riiulist vormi, täidad lahtrid, esitad hunniku isikuttõendavaid dokumente, lased endast pilti teha ja maksad raha (tudengitele ja vabatahtlikele soodushind $10.30, tavahind $53). Kaart saadetakse postiga millalgi koju, mina olen enda kaarti näiteks juba neli nädalat oodanud, samas mõni saab nädalaga kätte. 

Aga sellega ei ole kogu see kontroll veel läbi. Kolmas oluline asi, mida enamus tööandjaid nõuab, on National Police Certificate ehk karistusregistri väljavõte. See on siis tõend tööandjale igasuguste rikkumiste kohta (sealhulgas ka liiklustrahvid jne). Karistusregistri väljavõtet nõutakse väga paljudel töökohtadel, näiteks koristajana vist ilma selle paberita ei saagi töötada. Taotlemine käib peaaegu samamoodi suvalises postimajas, hind $62.75. Praeguse seisuga ei ole ma veel ühtegi oma vajalikku paberit kätte saanud, aga õnneks pole sellega ka nii kiire. 

Meil on juba kolm korda toimunud iganeljapäevane playgroup ehk praktilise tegevuse päev, mil same harjutada lastega töötamist. Esimene kord oli nagu jääkülm dušš lagipähe! No tõesti, päris ehmatav kogemus. Lapsi on palju, kõik vajavad su tähelepanu, kõigi jaoks peab jätkuma silmi, mõnest ei saa aru, mõnest ei saa jagu. Kuigi kokku tegelesime lastega alla kolme tunni, siis olid need tõeliselt intensiivsed kolm tundi, ma läksin pärast seda koju lõunauinakule! Väga vastutusrikas ja väsitav töö, mille vastu hakkan järjest suuremat aukartust tundma! 

Ja kui muidu ei ole koolis inglise keele mõttes üldse raske, siis lastega suheldes on nii minul kui ka mu kursaõdedel põhiprobleemiks mängu käigus millestki rääkimine, lapse tegevuste kirjeldamine jne. Vahel lihtsalt ei oska midagi öelda, eriti just neile lastele, kes ise veel ei räägi. Samas võib-olla ei olekski vahet, kas ma peaks kasutama oma emakeelt või inglise keelt, sest mu Inglismaalt pärit kursaõde tunnistas sama probleemi. Väga oluline on lastega suhelda, isegi kui nende keel ei ole veel arenenud ja nad ei oska vastu rääkida, aga see on hoopis raskem kui alguses tundus. 

Natuke vanemad lapsed, kellega saab juba juttu ajada, on palju väiksem väljakutse. Nendega saab lobiseda, erinevaid mänge mängida, nad arendavad eneselegi teadmata minu inglise keelt ja mõjuvad väga motiveerivalt. Ja siis jääb nende kahe grupi vahele veel palju neid lapsi, kes küll hirmsasti tahavad juba rääkida, aga kellel tahe jõuab arengust ette ja kes on seetõttu oma keele leiutanud. Need pudikeelsed lapsed on vahel väga naljakad, aga samas võivad päris palju segadust tekitada. Kõik päevad ja kõik lapsed on nii erinevad, et kunagi ei hakka igav ja mul on alati koju kaasa võtta mõni lahe seik pisikestega. 

Üldiselt on koolis üsna kerge, palju kergem kui ma arvasin. Eks üks põhjus on kindlasti ka see, et mind köidab see valdkond ja tänu sellele on palju kergem keskenduda ja asjadest aru saada. Väga palju on praktilist poolt, peaaegu igas loengus vaatame õppevideosid, hästi palju teeme grupitööd, faktidele ei pöörata eriti tähelepanu. Harjumatult suur rõhk on ohutusel, vahel õppejõud ise ka naeravad, et noh, see on ju meie ülereguleeritud Austraalia. Üks esimesi nö hindelisi arvestusi oli näiteks kätepesu. Jah, õppisimegi kuidas ja millal peaks käsi pesema ja mis juhtub, kui ei viitsi pesta. Kõik pidid demonstreerima oma professionaalset kätepesemisoskust ja hiljem kontrollis õppejõud UV valguse käes üle. Ma usun, et keegi meist polnud varem oma käsi nii pikalt ja põhjalikult pesnud.

Muidugi käib minu eriala õppimine paljuski läbi mängude, tantsude, laulude. Mõnes loengus õpime iga nädal mõne uue viisijupi, mille esitamine käib muidugi koos liigutustega, mida siis neljapäeviti juba lastega harjutada saab. Päris mitu lastelaulu on rahvusvahelised, ehk siis me saaks igaüks oma emakeeles sama viisi järgi laulda. Enamus lugusid on muidugi uued ja päris niisama pähe ei jää, aga eks meil ole veel kaks aastat aega harjutada ka!